Jaga:     
Blogid

VAATA: Kuidas ma abikaasat üllatasin ehk ka nelja lapse ema võib "püss" välja näha!

Kui lähenes Lauri lahkumine missiooniarstina Liibanoni, hakkas minu peas idanema üks idee. Otsustasin, et lasen end pildistada. Mitte lihtsalt tavalisel moel, vaid pigem midagi sensuaalset, kuid mitte labast. Räägingi kohe oma selle suve ühest kõige põnevamast kogemusest. 

Esimeseks väljakutseks sai fotograafi leidmine. Alati on ju variant, et võtad suvalise tuttava ja lased tal lihtsalt niisama klõpsida. See tundus mulle sel korral liiga lahja. Mõtlesin ühe tuttava peale, kes pildistamisest tegelikult nii mõndagi jagab, kuid tema oli suure osa suvest reisil ja tagasi tulles oleks ta ilmselt liiga hõivatud olnud.

Fotograaf beebigrupist

Ja siis tuli mulle pähe, et meie beebigrupis on naine, kelle fotod – peamiselt lastest ja peredest – mulle alati väga meeldivad. Pisut aega võtsin julgust kokku ning lõpuks kirjutasingi Sallyle ja uurisin, kas ta on nõus mind Võrus Georgi hotelli sviidis pildistama tingimusel, et nende pere saab pärast seda tasuks kaks ööpäeva seal veeta. Mul oli kupong, millega sai Georgi hotellis ööbida kaks ööd ühe hinnaga.

Olime Sallyga varem kahel korral kohtunud ja põgusalt vestelnud. Peamiselt teadsime üksteist ikkagi beebigrupi juttude kaudu ja seal tegelikult muutuvad inimesed omamoodi  lähedaseks. Just seetõttu lootsingi, et Sally võtab mu pakkumise vastu, kuigi olin üsna kindel, et see tuleb talle ootamatult. Teadsin, et tunnen end vabamalt kellegi ees, kes on juba tuttavlik.

Minu õnneks oli Sally buduaarisessiooni ideest kohe väga põnevil. Üheskoos arutasime mõningaid ideid. Tema pakkus näiteks, et teeb mulle pildistamiseks sobiva soengu. Palusin talt abi ka meigi osas ehk siis nö täisteenust. Lisaks kõigele haaras ta pildistamisele kaasa paar omapoolset aksessuaari.

Mina olin väga põnevil. Otsustasin, et tahan sel päeval välja näha eriti kaunis. Esimest korda elus külastasin pildistamise eel pediküüri ja maniküüri ning käisin kosmeetiku juures näohoolduses. Peaaegu kuu aega, mis fotosessioonini jäi, tegin korralikult trenni ja lisasin oma treeningkavasse venitusharjutusi painduvuse arendamiseks. Jälgisin korralikult ka toitumiskava. Lisaks sellele viisin end kurssi erinevate poseerimisnippidega ning ideedega buduaaripildistamisest. Ja loomulikult ostsin ning otsisin kokku erinevaid rõivaid ning aksessuaare, mida kanda. Lõplikuks valikuks said pildid smaragdrohelise babydoll’ga, mustas pesus mustade sukkade ja tikk-kontsadega ning Lauri kampsunis ja sukkadega. Kasutasime ka üht Sally nö boyfriend stiilis triiksärki ja kampsunit.

Pelgasin olla mittefotogeeniline

Pildistamispäeval olin väga ärevil. Pelgasin oma mittefotogeense välimuse pärast (ma jään tihti piltidele üsna kahtlase välimusega) ning natukene ka seda, kuidas meil fotograafiga koostöö sujuma hakkab.

Meie mõlema suureks õnneks oli koostöö lausa imeline. Nautisin kogu protsessi alates meigist ja soengust kuni poseerimiseni välja. See viimane on uskumatu, kuna seekord olin teise naise ees üsna intiimsel moel, kuid tundsin lõpuks end vabamalt kui enamasti pildistamisel. Kindlasti mängis selles rolli see, et pika ettevalmistusperioodi jooksul jõudsime õhkkonna vabaks rääkida ning ka fotografeerimine ise kestis oma 2 tundi ja sellise ajaga sa lihtsalt muutud üha vabamaks ning vabamaks.

Suurimaks väljakutseks osutusid hoopis erinevad asendid, et piltidel sensuaalsem välja näha. Ma ei ole loomult kuigi painduv ja kui ma siis ühel hetkel juba mitmendat minutit  tikk-kontsadega voodiäärel kükitasin, selga pingsalt nõgusaks pingutasin ning käsi üle pea hoidsin, pidin järsku väga ruttu püsti tõusma, sest mul hakkas nii paha, et kartsin iga hetk pildi tasku visata. Aga see on tagantjärele meeles pigem lõbusa seigana.

Mina soovitan buduaaripildistamist igale noorele (või hingelt noorele) naisele. Need fotod võivad jääda mälestuseks ainult endale ja kallimale ning keegi teine ei peagi neid kunagi nägema. Aga ma olen kindel, et aastaid hiljem vaatate (vähemalt mina kavatsen seda teha) neid uhkuse ja rõõmuga. Ka siis, kui end praegusel hetkel täiuslikuna ei tunne. Mina olen siiani selle kütkes, kui kauni ning enesekindlana sealt lahkudes end tundsin. Olin kindel, et saime nii mõnegi hea foto.

Tavaline eriline naine

Kui kõik pildid minuni jõudsid, jäi mul vaid imestada, et ilusaid fotosid oli tegelikult päris palju. Mõnel juhul vaatasin ja imestasin ning lausa raske oli uskuda, et see naine seal olen tõesti mina.

Loomulikult oli ka Laur fotodest vaimustuses. Esialgu saatsin talle pilte paarikaupa ja tekitasin põnevat ootusärevust, kuid mõne aja pärast näitasin juba kogu kausta. Olen suve jooksul temaga nii palju pilte jaganud, et Gmail ähvardas mind, et pean muidu varsti neile maksma, kui tahan veel fotosid jagada.

Laur – va suslik – näitas muidugi osa fotosid ka oma kaaslastele, kellega nad koos olid. (Tegu polnud Eesti meestega!) Mehed ei uskunud alguses, et see on tema naine ning arvasid, et Laur tõmbas pildid internetist. Laur rääkis mulle juba ammu, kuidas ta osade meestega vaidleb, kas oma naine saab olla see kõige ilusam ja erilisem, kellest pole paremat, keda tahaks nö saada. Neile meestele olid ideaaliks näiteks naised teleriekraanil. Lauri moto on seevastu, et igast naisest võib teha tõelise kaunitari, kui anda talle vaid motivatsioon ja teatud määral ka materiaalseid võimalusi.  Nüüd sai ta mõneti oma sõnu kinnitada.

Kehale tänulik

Need, kes on näinud Sally pilte minust, on mind üle külvanud komplimentidega (mina kingiksin vähemalt poole sellest aust talle). Öeldakse näiteks, et mul on ikka täiega vedanud, et selline “püss” välja näen peale nelja last. Siinkohal tahaksin välja tuua kaks punkti. Ma ei alahinda sugugi seda, et teatud mõttes on mul vedanud. Olen väga tänulik, et mulle on antud keha, millele pole omane saada venitusarme või et mul pole erilist soodumust tselluliidiks.

Teisalt pean ütlema, et paljuski on mu keha ka teadliku tegevuse tulemus. Mõnes osas olen praegu – oma nelja lapse kõrvalt – isegi paremas vormis, kui olin näiteks kahe lapsega või üldse enne abiellumist. Põhjuseks on mu abikaasa. Just tema on mind nakatanud trennipisikuga. Olen kindel, et ma ei oleks neil fotodel päris seesama, kui ma poleks uue aasta lubadusena vastu võtnud otsust end füüsiliselt arendada. Motivatsiooni sellekski andis mulle Laur.

Teine, mis mulle on inimeste arvamusest kõlama jäänud, on see, et olen nelja lapse ema ja näen ikka nii hea välja. Ka tavaelus ollakse üsna tihti imestunud, kui saadakse teada, et mul on nii mitu põngerjat kodus kasvamas ning vanust üle kolmekümne. Loomulikult olen ma sellest meelitatud, kuid teisalt paneb see mõtlema… Miks on inimestel kujunenud arvamus, et emad – eriti mitme lapse emad – ei peaks välja nägema nooruslikud ja kenad? Kas tõesti on meil kuvand, et ema on keegi sasitud välimusega ja füüsiliselt vormist väljas? Kui see on tõepoolest sedasi, siis pole ju imestada, et meie noored naised, kes hoolivad oma välimusest üsna palju, kardavad saada emaks…

Õhkõrn piir

Aga tuleme tagasi piltide juurde. Jagan teiega mõningaid hoolikalt valitud klõpse. Enamik jäävad siiski Lauri ning valitud sõprade silmade jaoks, kuigi just seal on minu põhilised lemmikud. Kuigi need on kaunid ja nii mõnedki isegi kunstilised, riivavad need vähemal või rohkemal määral ikkagi õhkõrna sündsuse piiri (Laur muidugi turtsatas selle mõtteavalduse peale – tema jaoks on sündsuse piirid ilmselgelt teised kui minu jaoks).

Ma ise oleksin peaaegu järgneva pildikollaži välja jätnud (kümme korda kustustasin ja panin tagasi…), aga selle peale ütles Laur, et kui mu soov on muuhulgas näidata, et ka tavaline ema ja naine võib välja näha kui need staarid, kes meestele huvi pakuvad, siis ma peangi seda näitama ja tema arvates need ei lähe üle piiri. Jah, kui me vaatame üldist interneti ja kasvõi tänavareklaame, kuid sel korral olen see mina, mitte “suvaline” modell ja see muudab mu enda jaoks asja oluliselt

VAATA ka: https://kailikirjutab.wordpress.com

Loe ka neid lugusid