Jaga:     
Väikelaps

Lasteaiaõpetaja ja ema soovitab: kuidas last valutult sõimega harjutada

Olen lasteaias töötanud 12 aastat, viimane aasta oli minu jaoks vägagi uudne kuna jätkasin oma tööd olles nüüd ka ise lasteaias käiva lapse vanem. Võin öelda, et minu mõtted, nägemused ja ootused, on lapse sünniga täielikult muutunud.

Missugused on õpetajad, kelle kätte ma nüüd oma lapse usaldan; kas need praegu veel täiesti võõrad inimesed on ikka kompetentsed tagama minu lapse heaolu ja turvalisuse? Kevadisel koosolekul mainiti, et laps võiks olla mähkme- ja lutivaba, osata ise laua taga istuda ja lusikaga toitu suhu panna jne. Aga ma ei ole suutnud neid oskusi oma lapsele veel suve jooksul selgeks teha – appi, mis nüüd saab! Kogu selline lapsevanema ärevus ja hirm kandub aga üle ka lapsele. Varem ma seda nii täpselt ei teadnud, küll aga nüüd, olles ise kohe-kohe kolmeseks saava tüdruku ema.

Ema ja isa koos

Sõimeõpetajana märkan, et esmakordsel lasteaeda tulekul on lapsega kaasas ema, tõsi, viimastel aastatel rohkem nii ema kui ka isa. Minu meelest on see ideaalvariant, sest laps on mõlema oma, mõlemad vanemad näevad, mis maailmaga on tegu, kui sisened lasteaeda. Mõlemad vanemad saavad avaldada oma mõtteid, hirme, kogemusi (sest laps võib nii ema kui ka isaga käituda erinevalt)

Ka laps tunneb seda nn perekonna kui meeskonna mudelit. Peale seda saab kokku leppida, et homme toob su emme lasteaeda ja tuleb järgi issi, või vastupidi jne. Oluline on, et lapse jaoks oleks esmane lasteaiakogemus võimalikult loomulik. Mida loomulikum ja valutum on esimene päev, seda kiiremini laps harjub ja seda valutum on tagasilöök.

On lapsi, kes ei julge esimestel päevadel emmest ja issist lahti lasta. On nn vaatlejad, kes võivad vaadelda sedasi rühmas toimuvat mitu päeva, kui lastakse. On lapsi, kes rõõmsameelselt kohe mängima asuvad, jooksevad ka õpetaja juurde.

Samm-sammult nututa

Esimene päev on lasteaiaga tutvumine. Tutvume lapsega, emme-issiga ja mina soovitan, et õuealaga, st alustame esimesi päevi õues. Seega mitte kohe kell 9 hommikul, vaid kell 10. Tutvustasime lapsele toas, kus on tema kapp, riidenagi, pott, rätik ja siis läksime õue mängima ning mängisime tund aega koos. Keegi ei nutnud ja vanemate küsimustele sai vastatud. Järgmisel päeval tulid lapsed juba kell 9 koos vanematega ja siis juba rühma, et tutvuda rühmaruumi ja mänguvanematega.

Vanemad tõid lapse rühma, suunasid lapse mõnda keskusesse mängima ja siis soovitasime vanemal lapsele öelda, et emme käib nüüd ära ja tuleb varsti tagasi, kui sa õues oled. Ja nii tegimegi, mängisime lastega tunnike, poolteist toas ja siis läksime õue ning lapsevanemad tulid õue lapsele järele. Ka sel päeval väga nuttu ei olnud. Mõned pisarad, kui vanemad lahkusid rühmaruumist, kuid ka need kuivasid üsna kiirelt. Sealt edasi oli meie plaan järgmine; üks nututa samm korraga; kui laps on nututa need mõned tunnid kuni vanem järgi tuleb mänginud, proovime järgmisena süüa ka hommikust ehk siis kell 8.30 sööb laps hommikust, mängib, läheb õue ja siis koju.

Kui see protsess kulgeb loomulikult ja suurema nututa, sööb laps ka lõunasöögi. Kui ka see protsess kulgeb suurema nututa, siis proovime ka last magama jätta. Kui laps ikka ei suuda uinuda ja nutt ei rauge, kutsume lapsevanema järele, mis oli meil ka vanamatega eelnevalt kokku lepitud. Kui aga laps uinus, siis ootas lapsevanem teda kell 15, mil oli ärkamine.

Oma lapsega teisiti

Siis jõudis kätte päev, mil me abikaasaga oma isikliku nunnu lasteaeda viisime, abikaasa pidi tööle minema ja mina jäin lapsega sinna. Esimene päev. Rühmas oli kogu protsess sarnane nagu eelnevalt kirjeldasin. Mängisime õues, siis käisin vahepeal ära juba… Ega ma kaugele suutnud minna.

Järgmisel päeval tuli laps lasteaeda jätta juba kauemaks emata. Sõimerühmas on igal lapsel nn tunnuskleeps. Üks pildike, mis paikneb tema riidekapis, poti küljes, rätiku juures ja ka voodil. Minu laps valis selleks hiirekese ja mulle tundubki, et see nn looma või tunnuskleepsu valimine on lapsele esimesel päeval selliseks põnevaks ja mõnes mõttes ka mänguliseks tegevuseks.

Minu isiklik laps läbis kõik etapid suurepäraselt, õige pea ta juba magas, aga mina ei suutnud ju oma nn kauaoodatud vaba aega nautida. Kell 13, kui laps alles magama jäi, kõndisin juba lasteaia ümbruses, telefon pihus, et äkki nüüd helistatakse, et ta ei jäänud magama ja tulge järele. Aga ei, ta magas kenasti, kuigi kell 14 istusin mina juba rühma koridoris ja ootasin. Tagasilöök siiski tuli umbes kaks nädalat hiljem. Siis ei tahtnud mu laps enam hommikuti minna, nuttis kodus ja autos, aga lasteaias läks nutt üsna kiiresti üle. Tagasilöök möödus õnneks üsna ruttu.

Ideaalne on, kui rühma meeskond saab oma töö korraldada nii, et harjutamispäevadel on kõik kolm inimest, kes rühmas lastega toimetama hakkavad, kohal. Muidu on nii, et ühel hommikul võtab lapse vastu üks õpetaja ja järgmisel päeval, kui ta rühma läheb, ootab ees võõras inimene.

Mis aitaks lapsel lasteaiastressiga toime tulla?

Kui lapsel on oma kindel sõber, tavaliselt kaisukas, siis tema on lapsele turvaelemendiks ja enamjaolt aitab kurbusest üle saada. Teiseks oleme lubanud kaasa võtta ka emme-issi pildi, üks laps tuli meil rühma täitsa albumiga, siis vaatasime koos, kuidas emme issi naeratavad ja naeratasime vastu. Mäng aitab, kui asuda lapsega koos mängima ja kinnitada, et talle tullakse kindlasti järele, mitte keegi ei jää mitte kunagi lasteaeda, emme issi peavad lihtsalt tööl käima, sina mängid niikaua siin. Ja kui lapsele järgi tullakse, on hea talle veelkord kinnitada et näe, me rääkisime sulle, et emme issi tulevad, sa ei jää siia.

Ka kallistus aitab leevendada lasteaiastressi, kui laps ikka õnnetu on rühmas või sülle soovib, siis me võtame ka sülle ja lohutame ning kui laps lasteaiast lahkub, siis nii mõnigi tuleb ja kallistab lahkudes õpetajat. Õpetasin seda ka oma lapsele… oi, see on nii ehe tunne ja armas vaadata. Õpetajatest saavad nüüd justkui pereliikmed.

Kõik uus tekitab teatud ärevust ja stressi. Paneme end sellisesse olukorda: uus töökoht, suures hoones, palju uusi kolleege jne. Siseneme esimesel päeval… on ju ärevus, et kuhu minna, kes on need võõrad näod, kes mulle vastu vaatavad, nii mõnigi ehk ei naerata ega tereta. Ärevus suureneb. Ja kui peaks olema ülemus, kes uksel ütleb, et no mine nüüd, sinna ümarlaua taha, ütle, mis on su nimi ja hakka juttu ajama – ega me ikka ei lähe küll kohe kõik kindlameelselt ja sirge seljaga.

Või proovi ise veeta aastas enamik päevi ühes rumis, mille suurus on piiratud, koos 20 kaaslasega ja nii iga päev, see ei ole lihtne. Mõnele lapsele ei maitse toidud, mida lasteaias pakutakse, kuna ta pole harjunud neid sööma, ka see tekitab stressi. Aga kõige suuremaks stressiallikaks on alguses lahtilaskmine nii lapsel oma emast-isast kui ka vanematel lapsest, on nad ju sünist saati iga päev 24 h koos veetnud. Ka laps võib mõelda, et miks emme-issi mu siia jätsid, kas ma olin halb? Tekib tahtmine vanematele järele joosta.

Lasteaiastress on kindlasti normaalne ilming, mis läheb mööda, kui seda märgatakse ja sellega tegeletakse ning ei lasta ilmatuma suureks kasvada. Laps vajab tuge ja paljudel juhtudel ka vanem vajab tuge, siis ei kandu vanema stress üle lapsele.

Teised lapsed

Omavahelistes suhetes tekitab enamjaolt stressi ikkagi teise lapse agressiivsus, kui on löödud, tõugatud, muul viisil haiget tehtud ja kui seda juhtub korduvalt ning olukord ei ole leidnud lahendust. Väiksemad tülid ja mured unustavad lapsed kiiresti: kukkusid, pole hullu, tõuse püsti, läheb üle… ja lähebki. Läksite tüllli – pole hullu, leppige nüüd ära ja lapsed lepivadki, teinekord iseenesestki. Rääkimine on väga oluline, kuna lastel lihtsalt puuduvad kogemused ja ka oskused. Kallistavad, vabandavad ja mängivad koos edasi. Lapsed on ikka ühed tõelised kangelased ja tegijad suure algustähega.

Kuidas lapses hoida lasteaiarõõmu? Kui laps tunneb iga päev, et ta on oodatud, siis peaks see rõõm säilima. Siinkohal on oluline kinni pidada päevakavast, kui vähegi võimalik tuua laps enne tegevuste algust kohale, et üheskoos oleks rahulik päeva alustada. Me ju kõik teame seda tunnet, kui hilinesime tundi või tähtsale koosolekule… Siis on ebalev siseneda. Lasteaias käimine mõjub siiski enamikule lastele hästi, niipalju, kui vanemad on tagasisidet andnud, siis laps sööb paremini, magab paremini, käitub paremini jne.

Seda kõike tajusin ka oma lapsega. Kui kodus vaaritan toidu valmis, teeb ta teinekord ainult paar ampsu, kuid lasteaias olen märganud ja ka õpetajatelt tagasisidet saanud, et taldrikud on kenasti tühjaks söödud. Lasteaiarežiim oma lastele tegelikult turvaline ja lapse arengule igati sobilik. Mitmed vanemad on öelnud, et nende laps ei taha magada lõunaund ning küsitavust on tekitanud koolieelikute rühma lõunauinak. Minu kogemused on küll näidanud, et pehmel padjal põõnata ja päeva jooksul natuke rahu ja vaikust nautida tahab iga laps. Ja pikapeale tegelikult ka enamik uinuvad.

Kuidas aidata lapsel lasteaias häid suhteid luua ja neid ka hoida? Olles lapsele ise eeskujuks ja toeks. Tavaliselt kujunevad need sõprussuhted ise välja juba sõimerühmas. See on selline kollektiivitunne. Mina pooldangi tegelikult seda, et ei pea olema üks-kaks kindlat sõpra, vaid mõnus on mängida kõigiga natuke. Muidu tekib olukord, kui sõber on haigestunud, reisile sõitnud, siis polegi kellega mängida, muidugi teeb see kurvaks.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid