Jaga:     
Uudised

Manona Paris: "Kui sa näed veel ennast tema hingepõhjas - siis tuleb üritada seda päästa. Kui ei – anna vabaks."

"Olen näide sellest, kuidas kasina ja usina naise natuur ei taga head kooselu ega ka perekonda. Andja jääbki andma ja kui vastu ei saa, kukub tühjalt kokku. Mul tuli napilt enne mõistus pähe," avab Manona Paris end Eesti Naises.

Olen venitanud oma esimese abielu, mis võinuks lõppeda pärast kolme aastat, 12 aasta peale. Õppetund, kuigi ränk. Enam ei oleks ma nõus endale tõde kellegi teise jaoks sobival moel tõlgendama. Kui kaks inimest on nagu paralleelrööpad. Kui igapäevaellu astub julmus. Ja kui sul on sellest kõigest ükskõik. Valetamine. Vägivald. Vingumine.

Ma olen tohutult õnnelik, olles nüüd abielus oma teise elu armastusega. Armastades iseend. Olles nii palju aus, kui saab, ja nii leplik, kui võib. Lihtsalt võtsin julguse kokku ning usaldasin uuesti oma südant ja kainet mõistust. Hirme oli palju.

See on kohati vaat et uskumatu, kui hea võib elu olla. Kuidas tegelikult saab üksteist toetada ja aidata oma mina kaotamata, vaid hoopis laiendades ja arendades. Krister nimetab abielu ülimaks uniooniks – sa annad ära killukese iseendast, et saada vastu midagi suurt ja võimast. Kõige võimsam sellest on kaks imelahedat poisipõnni.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid