Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Kukeseentest uputab! Lastega metsa! (6)

Meil on laps toidu osas palju leplikum kui Mees ja kui osad emad peidavad toidu sisse igasugu tervislikku kraami, et lapsed sööksid, siis teen mina seda vaid seetõttu, et abikaasa ka sööks.

Kui olin veel päris pisikene inimene, nii umbes 4-5 aastane, siis viisid mind vanaema-vanaisa ja isa metsa seenele kaasa. Kui olin juba natuke vanemaks saanud, siis ühines ka meie grupiga mu õde ja nii me siis sügiseti kolasime viiekesi metsa all ja korjasime seeni. Minu hiljuti lahkunud vanaema armastas riisikaid ja õpetas mulle lapsena, kuidas neid eristada teistest seentest.

Eks riisikaid on erinevaid ja viimaste andmete kohaselt on neid Eestis lausa üle 40 erineva liigi, siis enamikke ühendab see, et kui lõigata jala küljest ära kübar, siis piima immitsedes on kindlasti tegemist mingi riisikaga. Nii vähemalt õpetas mind vanaema. Eks õpetati ka tundma pilvikuid ja puravikke ja hiljem ka kukeseeni, marju. Seega ongi mul sellest ajast soojad mälestused, kuidas me perega koos seenel käisime. Varasemal ajal oli seenel käimine vist igal eestlasel üks sügisel tehtavate tööde nimekirjas või lausa kohustustest, sest on ju mets läbi aastasadade meile pakkunud toitu, varju kui ka küttepuid.

Kaks täiskasvanut ühe lapse kohta

Seega kui käes oli vabariigi taasiseseisvuspäev, siis ei olnudki midagi targemat teha, kui minna meie riigi imelisse loodusesse kolama. Sai kaasa kutsutud sõbranna ja Piiga ka ühes võetud ja nii me kolmekesi metsa kolama läksimegi. Piigale punus üks perekonnatuttav kunagi vitstest korvi ja sai talle ühes võetud väike ühekordne plastnuga, et siis saaks seene jalalt lõigata. Metsa minnes selgus, et ühe lapse kohta on tõesti vaja kaht täiskasvanut, sest samal ajal kui üks seeni lõikas endale korvi, jälgis teine last.

Piiga sai selgeks kiiresti selle, kuidas seente lõikamine jala pealt välja näeb ja hakkas usinasti praktiseerima seda uut oskust. Vahepeal lõikas jala pealt maha igasugu kahtlaseid seeni ka, aga enne korvi panemist ta ikka näitas meile ette, mis ta leidis.

Ühine traditsioon

Kui tema pisike korvike juba täituma hakkas kukeseentest, siis lubasin tal järelvalve all nii palju pohli ja mustikaid ära süüa, kui palju tema pisikesed käed korjata jõudsid. Pean ütlema, et minusse süstis see käik väga palju entusiasmi sisse: esiteks tekkis väike lootuskübe, et sellest saab minu ja Piiga ühine traditsioon, mille ta äkki tulevikus ka oma lastele edasi pärandab. Teiseks ma nii naudin metsas viibimist ja üldse looduses olemist ning soovin, et ka mu lapsel tekiks looduse vastu samasugune armastus.

Eriti hea oli loomulikult õhtupoolikul korjatud seentest hea roog kokku teha ja vaadata, kuidas laps seda isuga sööb. Vähemalt selles osas on ta minu geenidega, et armastab seeni süüa. Mees pigem väldib seeni kui võimalik, aga kui need toidu sisse ära peita, siis lähevad need kaubaks temalgi. Kohati olen isegi avastanud end mõttelt, et laps on toidu osas palju leplikum kui Mees ja kui osad emad peidavad toidu sisse igasugu tervislikku kraami, et lapsed sööksid, siis teen mina seda vaid seetõttu, et abikaasa ka sööks.

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a), lisaks neile veel deegud, kassid Caesar ja George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

5 kommentaari

T
täiskoha...  /   19:18, 22. aug 2017
[ Sisu ei vastanud Õhtulehe kommenteerimise reeglitele. ]
J
Jaan  /   19:47, 22. aug 2017
Tegu on alati meeldiv nautida!
S
seenelise kogemus  /   20:49, 22. aug 2017
Tänavu seenele minnes kohtades , kus seakatk metsanotsude hulgas oma töö teinud, on olukord kardinaalselt muutunud. Pole ühtki searada, mida mööda liikuda .i
L
Lastega metsa?  /   21:55, 22. aug 2017
Pärast otsi lapsi mööda metsa taga.
L
lugeja  /   06:12, 23. aug 2017
Kus on kukeseeni mina küll ei tea?
J
Jep  /   06:28, 23. aug 2017
Eile käisin, leidsin ühe.
M
meie tavalised   /   08:58, 23. aug 2017
kukeseenemetsad on küll tühjad, kus see uputab?

Loe ka neid lugusid