Jaga:     
Blogid

Saime LÕPUKS arstilt kätte sõnad: “Tundub, et suurem kriis on möödas!”

Täna hommikul helistasime haiglasse juba päris suure õhinaga. Oli ju eile pisike Kenneth pandud tavalise hingamisaparaadi alla. Kent lõpetas kõne sõnadega “Suur tänu!”

See kõlas juba nii hästi, et ootasin häid uudiseid. Kent ütles, et poiss on terve öö olnud tava hingamisapaari all, pissib ilusti ja isegi kakanud on! Jumal tänatud. Hommik algas tõesti ilusti. Väljas sadas küll vihma ja oli väga hall, aga pisike tõi päikese välja. Tundub, et ta on mind kuulda võtnud ja on tugev! Hapnikunäitajad pidid ka paremad olema. Kui head, seda ei tea veel. Pärastlõunal lähme vaatama!

Teise kõne tegime mõned tunnid hiljem, umbes kella 9 paiku. Nii häid uudiseid ei olegi me veel saanud. Saime need sõnad kätte, mida pikalt oodanud oleme: “Tundub, et suurem kriis on möödas!” Kui selle “tundub” sõna sealt eest ära saaks, siis oleks juba suurepärane. Aga esialgu on see juba südant kergendav. Muidugi on endiselt veel kopsu, neeru ja maksa puudulikkus. Aga neerud on tasapisi tööle hakanud, küll hakkavad teised ka!! Nüüd tahaks tõesti väga pisikest Kennethit näha.

Nagu teine laps!

Pisikest sellisena näha oli imeline. Seis oli sama. Aga nagu hoopis teine poiss lamas seal aseme peal. Ta oli hästi aktiivne, liigutas käsi ja jalgu. Mis kõige tähtsam, see oli esimene kord pärast esmaspäeva, kui ta ei värisenud. Enne oli ta kuidagi nii nukulik. Ei teagi miks. Võib-olla sellepärast, et ta liigutas hästi harva. Seekord oli ta nii lapselik, tegi suuga suuri mulle, avas silmi, püüdis ise hingata. Muidugi hingab tema eest 100% masin, aga ta on nii kangekaelne, et proovib vahel ise ka paar hingetõmmet teha. Tegin talle paar paid, harva viimasel ajal julgen teda puudutada. Kenneth ei talu liigutamist, hapnikunäidud hakkavad kohe kõikuma. Aga täna tundus ta nii tugev, et julgesin mõned pisikesed paid teha.

Raske on seda tunnistada, aga alles nüüd hakkame pisikesega tuttavaks saama. Kõige raskem oli esimene päev. Nutsin iga kord, kui natukenegi Kennethi peale mõtlesin. Kogu see päev oli emotsiooniderohke. Kõigepealt ärevus, veed hakkasid nirisema ja ma teadsin, et varsti näen oma pisikest. Siis ootus. Siis kiire sünnitus. Siis paar tunnikest oma pisikesega ja pärast seda tuli segadus, teadmatus, hirm, kurbus, ootus, lootus. Vahel poissi vaatamas käies oli tunne, nagu vaataks kellegi teise last. Kaks tundi tutvumiseks oli ilmselgelt liiga vähe... minu jaoks. Ma ei ole teda kordagi süles hoidnud, kordagi kallistanud, tema silmi nägin alles mõned päevad tagasi... neidki ta kissitas.

Ma ei saa teda süllegi võtta

Avatud silmi pole siiamaani näinud. Ma olen teda näinud ainult juhtmete, kanüülide, torude küljes... ümbritsetud umbes viiest masinast. Aga ma tean, et ta on minu poja! Ja ma armastan teda iga päevaga üha rohkem. Kui tal tundub valus, siis ma tahaks kõik valu endale võtta. Aga ma ei saa isegi sülle teda haarata. Isegi pai peab väga õrnalt tegema. Ja seegi häirib teda. Aga armastus tuleb. Tasapisi ronib minu sisse. Mida rohkem teda vaatan, seda rohkem oskan vaadata juhtmetest ja masinatest mööda. Seda, et tal on emme sõrmed ja küüned. Seda, et Kennethil on hästi tumedad juuksed, väike siilipea. Seda, et ta on hästi kangekaelne ja tugev poiss.

Õhtul läksin üle pika aja ise esimesena. Rääkisime arstiga. Neerud on juba päris ilusti tööle hakanud, aga pisut peab ikkagi dialüüsiga kaasa aitama. Kopsuvereringe oli ikka veel kehva. Vererõhk oli paranenud. Kui muidu oli poiss 5-6 vererõhurohu peal, siis nüüd oli neid jäänud ainult 2 ja see on suur edasiminek. Viimaste testide järgi olid südamelihased tugevamaks läinud ja see, et ta rohkem liigutab on ainult hea. Ikka ja jälle rõhutati, et oht ei ole veel möödas.

Nii kaua, kuni poja torude ja kanüülide küljes on, võib uus bakter ligi pääseda. Sest torud jooksevad läbi loomuliku keskkonna. Bilirubiinitase oli ikka kõrge, aga hakkab tasapisi allapoole minema. Kui Kent oli käinud, siis ta ütles, et nüüd on iga kord suur ärevus sees, kui poissi vaatama läheb. Selline positiivne ärevus. Nii palju on paremuse poole läinud. Õhtul helistades oli olukord ikka positiivne. Pisike paraneb ootuspäraselt.

Loe ka teisi lugusid võitlusest pisipoja elu nimel http://www.liisbett.ee

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid