Jaga:     
Uudised

Mihkel Raud: "Ma valetasin oma väikese tütre suu ja silmad niimoodi täis, et paha hakkas. Jube piinlik, aga midagi ei olnud teha."

Tegelikult muidugi oli, aga eks me kõik – see tähendab lapsevanemad – kipume alles tagantjärele targaks saama. Pidin pooleks päevaks Rakverre sõitma ja kodune logistika kujunes selliseks, et tuli Mirjam kaasa võtta.

Loomulikult kukkus ta kriitilisel hetkel protesteerima ja kui ma palusin tal riided selga panna, teatas preili käsi rinnale kokku põimides, et tema küll kuhugi tulla ei kavatse.

“Kavatsed ja kuidas veel,” põimisin mina oma käed rinnal vastu.

“Ei kavatse,” jäi Mirjam kindlaks.

Midagi ei jäänud üle – kasutusele tuli võtta kavalus ehk alatu valetamine.

“Kes siis jõehobu vaatab, kui sa kaasa ei tule?” küsisin ma endalegi ootamatult ja sain kohe aru, et olin teinud vea.

“Jõehobu?” ajas Mirjam piimahambad rõõmsaks naeratuseks lahti. “Jaa, jõehobu, jaa, jõe­hobu!” hõiskas ta elevusest ning tegi seejärel riidesse- panemise kiiruserekordi.

Rakverre jõudes küsis ta esimese asjana, millal me jõehobu juurde läheme.

“Varsti,” ei jäänud mul muud üle kui edasi valetada, sest kui ma oleksin talle praegu tõtt rääkinud, oleksid mu Rakvere kohtumised sama hästi kui ära jäänud. Tegin oma asjad ära, rääkisin paar tundi suurte inimestega suurte inimeste asju, Mirjam talus seda kõike kannatlikult ja mainis jõehobu vaid paar korda. Siis saabus tõehetk, sest meil oli vaja tagasi Tallinna sõita.

“Mirjam,” hakkasin ma ääri-veeri seletama. “Me kindlasti vaatame ükskord jõehobu, äkki läheme isegi Riia loomaaeda, seal on teisigi vahvaid loomi, mis sa arvad, räägime õhtul emmega ja peame plaane?”

Aga kui Mirjam kääbusjõehobu normaalsest eristada ei suuda, siis äkki õnnestub mul talle näiteks eesel jõehobu pähe „maha müüa”?

“Eiii, ma tahan tänaaaaa!” tõmbas Mirjam suu kriipsuks.

“Nojah, aga kust ma sulle selle jõehobu praegu võtan?” hakkasin ma lapse peale vaikselt närvi minema ega saanud sealjuures arugi, et olin tekkinud olukorras ise süüdi.

“Ääääää,” hakkas Mirjam nüüd nutmist simuleerima, sest päris töinamiseks on ta juba liiga suur. “Tahan jõehobuuuuuuu.”

“Tead, lähme Selverisse, neil on mänguasjade osakond, äkki müüakse seal mängujõehobusid?”

“Ma tahan päris jõehobu.”

Nojah, mis sa teed. Lähim jõehobu asus Tallinnas ja seegi polnud päris õige jõehobu, vaid mingi kääbus. Mitte et Mirjam vahet teeks.

Oot, aga kui Mirjam kääbusjõehobu normaalsest eristada ei suuda, siis äkki õnnestub mul talle näiteks eesel jõehobu pähe “maha müüa”? Kui nüüd hästi järele mõelda, siis pole tal õrna aimugi, milline jõehobu välja näeb.

“Olgu, olgu,” toppisin ma Mirjami veel ilgema vale saatel tagasi autosse. “Siin lähedal on üks jõehobu, lähme vaatame ta üle.”

Me sõitsime paarkümmend kilomeetrit, aga ühtegi eeslit tee ääres polnud. Isegi lehma mitte.

“Jõehobu on vist magma läinud,” teatasin ma lõpuks ja panin raadio valjult mängima, et Mirjami südantlõhestav nutt muusika alla matta. Tundsin ennast nirult ja kui me umbes tunni pärast koju jõudsime, küsis naine, kuidas läks, kuigi Mirjami punastest silmadest oli väga hästi näha, et ülearu hästi ei läinud.

Läks trumm, mingu ka pulgad.

“Selgus, et Rakvere loomaaias polegi jõehobu,” teatasin ma Liinale, nii et ükski närv mu näos ei liikunud.

“Ahsoo. Nojah. Oleksite pidanud tagasiteel äkki Viitna loomaiast läbi hüppama?” muigas ta krõbedalt ja rohkem pole meie peres jõehobu jutuks võetud, vähemalt mitte siis, kui on vaja laps endale soovitud asja tegema panna.

Osta augusti ajakiri mugavalt koju juba täna! Värske ajakiri jõuab sinu postkasti 2 päeva jooksul. Suundu ostma!

Loe ka neid lugusid