Jaga:     
Blogid

Ma hoian oma armastatud tütart samal ajal kätel ja olen valmis ennast tema nimel ohverdama!

Miks Kristel kriitikat ei karda, saad lugeda tema blogipostitusest.

Eks alguses ikka kartsin. Mõtlesid, et mida kõik mõtlevad või kes mida arvab. Aga siis olin ma alles esmakordselt emaks saanud ja kippusin ise ka igal pool midagi arvama või kommenteerima.

Samas liigub ju aeg kui ka elu edasi ja vahel lihtsalt ei raiska si*a jutu peale aega. Ma päris silmi kinni ei pigista kui kirjutan teemal, mis saab ka suures koguses negatiivset vastukaja, aga ma ei kirjutaks kui ma poleks kindel olnud, et seda jagada tahan.

Nüüd kui mul on kaks last ja suurema koormaga kogemusi, siis ei kipu ma ka teiste kohta kergelt arvamusi õhku loopima. Eks ma ikka kommenteerin, aga nüüd juba üldjuhul teise kommentaari peale, et avardada silmaringi. Mõni üksik lugu tõesti kisub minust oma arvamuse selle helendava ekraani külge, aga sildistamine on ära kadunud. Samuti ei hinda ma vaid kirjutatu põhjal vaid nüüd juba kõhklen, ehk olid tagamaad sügavamad.

Viimase raske kommentaari kiskus välja Viljandi metsas ema poolt jõhkralt hukatud imik. Õigemini, see, et karistust ei järgnenud. Mind huvitas, et kui inimene rase oli, siis kas keegi ei märganud, et tal võib midagi südamel olla või rõhuda. Või kui ta on olnud lapsest saati selline, siis kas poleks pidanud olema kõrgendatud järelevalve all. Minu süda tardus jääks, lugedes, mida väike võitlev hing oma armastatud ema käte vahel tundma pidi. Nii raske on, sest ma hoian ju oma armastatud tütart samal ajal kätel ja olen valmis ennast tema nimel ohverdama, samas näen kui abitu ta minu ees on.

Mul on palju sisemisi deemoneid, kellega võidelda ja tihti ei taha ma teiste omadega tegemist teha, aga selle vastsündinu hing justkui karjus minu poole seda õudust lugedes. 

Hinge läks mul ka Soomes elava Eesti pere veekeskuse lugu. Olles ise instruktor, ei taha mõelda ka, et midagi sellist juhtub! Ma hoidsin terve aja hinge kinni ja mees vaatas samal ajal mind pingsalt kurja pilguga, et ma lõpetaks enda hinge ja südame vastu seina peksmise. Aga ei, ma vaatasin selle lõpuni ja lõikusin edasi tagasi videos, et endale ikka korralikult mällu söövitada see õudus!

Ma tean kui palju on meie maal neid juhme vanemaid ja olen pidanud ise korduvalt selle tunnistajaks olema, ning tõstma vette vajunud lapsi välja. Küsimuse peale: "Kus on emme või issi?" Saad ikka vastuseks, et kas saunas või baaris või baarist sauna poole liikumas. Uhh.. ja siis kuuled lauset, et MIKS TEIE SIIN SIIS ÜLDSE OLETE?

Kui isegi vees olevad inimesed, et mõista, et laps nende kõrval on uppumas, siis kuidas oodatakse, et vetelpääste suudab kõiki korraga hoomata ja mõista nende seisukorda. Kui paljud lapsed sedasi nalja pärast pika vinnaga lollitavad. Ka neid kutsume me korrale. Aga mida mõtleb see lapsevanem? Kas mõtlebki? Kas see rumal inimene teab, et peale tema lapse valvan ma ka sadat teist nägu kolme korruse vahel ning iga proua ja härra jookseb oma kapivõtme, veetemperatuuri, väravaprobleemi, sauna valguse või muu asjaga minu juurde ja ka see on minu kohustuste alas, mida ma pean keldrisse lahendama suunduma. Miks ollakse nii hoolimatud ja oma vastutus visatakse võõra õlule?

See vastutus peaks olema sulle kõige olulisem! See on kellegi elu! Ehk selle tõttu ma teiste kommentaare hinge ei võtagi, sest selliseid mühakaid liigub me ümber nii palju ja kindlasti on pooled sõnasõdalased just ühed nendest. Või tõesti vaimse puudega inimesed, kellel on samuti ligipääs internetile.

Ma ei saa südamesse võtta iga sõna, mis minu pihta liigub, sest ka minul on palju arvamusi ja ma tean, et tihtilugu pean häbiga tunnistama, et eksisin. Õnneks mina tunnistan, teised raiuvad valehäbis oma teadvustatud vale edasi, sest piinlik oleks ju öelda, et sorry, eksisin.

Mina ei võta vastutust teiste sõnade ees ja püüan vastutada enda omade eest. Seega.. seepärast ma kriitikat ei karda, vahel on sellest ka midagi õppida.

Loe ka neid lugusid