Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Olen täheldanud, et mööda Eestit ringi seigeldes on emade mured ikka ühesugused

Emme, aga mis see on? Emme, kuku, mis see on? Emme, mis teed? Emme, kuhu läksid? Emme, aga mis see on?

Ilmselt kuuleb iga ema neid küsimusi lapse teatud eluetapil. Piiga vist praegu muud ei teegi kui käib ringi ja küsib kõige ja kõigi kohta. Nad on Mehega hetkel koos puhkusel ning täidavad oma päevi mingite tegevustega. Olen tavaliselt neile lõunapausil helistanud ja annan enamasti läbi telefoni lapsele aru, et emme läks tööle ja varsti tulen ma koju ning koju jõudes mattun justkui uute küsimuste laviini alla.

Tegelikult on ju tore, et ta tahab teada asjade nimetusi ja tunneb huvi teda ümbritseva keskkonna vastu. Lihtsalt kui iga paari päeva tagant küsib laps täpselt samade asjade nimetusi asjade kohta, mis on ta sõnavaras juba aasta jagu olnud, siis on see ausalt natukene kurnav. 25 korda päevas kahvli kohta kahvel öelda ei ole just kõige ägedam tegevus. Eks selline pidev lapsepoolne pärimine ei piirdu ju vaid nimetuste otsimistega. Sageli küsitakse seletusi nähtule ja nende seletuste saamine juba omamoodi edendab lapse sõnavara.

Samas olen täheldanud, et mööda Eestit ringi seigeldes on emade mured ikka ühesugused. Ole siis tartukas või peipsikandi inimene: kui ema satub teise ema otsa ja nende lapsed on enam-vähem üheealised, siis ikka tulevad päevakorda samad teemad. Hiljuti sattusingi huvitavale vestlusele laste kõne kohta ühe tundmatu emaga, kelle lapsega minu laps koos vee ääres mängima hakkas.

Mõlematel vanus aastates sama. Sai arutatud logopeediliste iseärasuste üle ning kuna ma olen pikemat aega proovinud Piigale R-i ja S-i paika saada, siis tundsin justkui lohutust sellest vestlusest. Ei ole ma ainus ema, kes muretseb, et lapse R valest kohast tuleb: Piiga R tuleb kusagilt sügavalt kurgust kui üldse ja S ei ole terav. Samas ju leidub sõbrannasid, kelle sama vanad lapsed ütlevad selle R-i nii puhtalt välja nagu oleks seda sünnist saati osanud.

Jah, ma olen teadlik, et lapsi ei tohi võrrelda ja mul ei olegi see tegevus kombeks. Pigem kui satun niiviisi vestlema mõne emaga, siis uurin, kuidas nemad selle või teise asja lahendasid või kasvõi R-i selgeks said. Sageli ongi vaja just arutada teise inimesega, kes on samas olukorras, et saada oma mõtetele kinnitust või probleemile lahendus.

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a), lisaks neile veel deegud, kassid Caesar ja George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

Loe ka neid lugusid