Jaga:     
Blogid

Olen terve raseduse aja näinud õudukaid! Kas kaotan, unustan või varastatakse mu laps ära!

Meenutus Lilli esimese lapse saamisest, kui beebi ei tahtnud õigeaegselt siia ilma tulla.

Ei ole blogis vaikus, sest ma nüüd küll sünnitan/sünnitasin. On vaikus, sest ma ei oska muud teha kui tuima näoga oodata.

40+6 või 7? Ma ei saa aru, kuidas nädalaid loetakse. Kui esmaspäeval on 41 nädalat, kas seda peetakse juba 41+1 või lihtsalt 41. Eelmine esmaspäev oli tähtaeg, see pidi olema ju 40 nädalat. Ühesõnaga. Whatev. Üle aja igatahes.

Kõikidele kolmanda trimestri ja viimase kuu rasedatele teadmiseks, et kui arstid/vanemad/sõbrannad/kes iganes kõige targem ütleb, et jah, 2 nädalat veel või et siit tuleb ta ikka varem, siis ärge uskuge. Las mulisevad omaette või olgu üldse vait, aga tõesti ärge uskuge. Kuni selleni, kui lõpuks sünnitate – enne ei ole kindlat midagi ja muudkui ootate. Enda elu teete keeruliseks. Õigemini, mina tegin küll. Ma olin sada protsenti kui mitte rohkem veendunud, et tegelikult ka, ta tuleb enne tähtaega. Valud, värgid, UHs oletatav kaal ja tähtaeg, arstide jutud jne – miks ma ei pidanudki seda arvama. Pluss veel kogenud rasedad ja sünnitajad – et jajaa, kui juba see tunne, vot siis on üsna pea käes. Mhmhh, kindlasti, aitäh selle “tarkuse” eest.

Ma olin täna terve öö üleval, mingi unelesin kaootiliselt, aga lihtsalt närvid läbi – kas ma nüüd lähen sünnitama. Ei oska rahus oodata. Siis hommikupoole, kell 7 või rohkem (!!) jäin magama ja näen õudukaid. Terve raseduse näen neid. Neid nägin ma iga nädal kui mitte iga päev vahepeal, et joon ja suitsetan ning unustan ära, et ma olen rase ja ei tohi ja siis ärkan õudusega – appi, mida ma tegin!?! Aga lisaks nendele näen, et kas kaotan, unustan, varastatakse jne mu laps ära. Igatahes, et ma unustan ta kuskile nälga ja nutma ega leia teda enam üles.

Täna öösel, õigemini hommikul nägin, et järsku tuli meelde – mul on ju laps, keda ma pole toitnud! Hakkasin taga otsima ega leidnud, hing väriseb sees. Siis leian pulgavoodi, seal see kurb pamp oli. Täiesti imik, vaatab otsa ja hakkab õnnetult rääkima, et mul on kõht ju niiiiii tühi! Lasteaias on täna puder ja kissell, aga ma olen ju nii väike ja ei käi veel lasteaias, ma ei saa seda süüa ja sina ka süüa ei anna. Appi, ma pidin süümekatesse ära surema, ausalt. Ja kust ma selle lasteaia ja pudru ja kisselli veel võtsin – aju on ikka täitsa segi. Noh, uni lõppes sellega, et võtsin lapse sülle, et talle süüa anda, aga siis tuli Jaanus koju (päriselt tuli), et tsau! Ja ärkasin üles, laps jäigi nälga. Great!
 

Ma ei tea, mul on kiiremas korras vaja see laps välja saada! Ma ei saa enda eluga enam üldse hakkama. Ei magamise, söömise – no mitte millegagi! Ma vihkanvihkanvihkan ootel olekut, eluaeg olen seda vihanud – vaimne ja füüsiline pool on halvatud. Terve rasedus on üks ootamine ja siis krt nii lähedal see aeg ja selline tunne, et veel enne lapse tulekut käib see saatuslik pauk ka ära – aju läheb täitsa pöördumatult sassi. Ma ei saa aru, kuidas ma ei saa lihtsalt oodata ja muid asju mõelda või teha. Nagu lihtsalt maha rahuneda! Ma läksin selle une peale kuidagi nii kärsituks – et ok, nüüd aitab! (Jälle)

Mul on juba mure ka, mida enne ei olnud – äkki talle on see kahjulik nii pikalt seal olla. Looteveed ja värgid vananevad, jääb väheks, pärast mingid mürgitused ja jandid – vaja antibiotsid kohe peale panna. Siis hakkan mõtlema – on temaga ikka kõik korras, nagu kõiksugu väärarengud, asjad, mida ei saa masinad tuvastada. Vahepeal ma ei muretsenud, kas kõik korras – mõtlesin, et ju on. Aga nüüd on selline, et ok, mis sealt siis tulemas on.
 

Ühesõnaga! Tulgu juba ja mul on mingidki vastused, sest ma ei saa eluga edasi liikuda – isegi poodi enam ei jõua, sest… ma ei teagi, miks! Kuidagi halvatud on terve mu elu ja ma ei suuda selle jamaga harjuda. Ma ei ole selline! Ma olin vanasti äge, mitte mingi vingats, kes ei suuda nüüd olla. Ma olen nii nõmedaks muutunud!

Ma nüüd lähen kuskile metsa vahele ringi trampima ja teen seda nii kaua kuni pea on väljas. Mul on kopp ees.

Loe ka neid lugusid