Jaga:     
Teismeline | Seks

Laste “süütud” seksimängud. Kuidas peaksid käituma vanemad?

Mõnikord satume olukordadesse, mis on vastikud ja segadusse ajavad. Kui pingeline hetk möödas, tekib küsimus: “Mis, kurat, see veel oli?” Vahel kummitab see küsimus aastakümnetegi pärast.

Maris, Teet ja Kati on kolm pealtnäha edukat täiskasvanut. Ometi on neil kõigil midagi ühist – lapsena kogetud seksuaalse alatooniga kokkupõrked, mida keegi kolmest üheselt “traumaks” nimetada ei tihka. Justkui oli midagi ja ei olnud ka. Esmapilgul väikesed juhtumid saadavad neid kolme aga tänini.

“Keha ja tunded on intiimsed ka lastel, rääkimata teismelistest, kel on loomulik, kirgas huvi seksi vastu,” selgitab psühholoog ja holistiline psühhoterapeut Ene Talvist. “Ma arvan, et pole ühtki inimest, kes ei oskaks tuua samalaadseid näiteid. Oma seksuaalsuse avastamise tee ei pruugi olla sile, vahel on seal ka okkaid.”

 Marise juhtum – naabripoisiga heinalakas

Maris (30) oli kümneaastane, kui neli aastat vanem naabripoiss ta suvel lakka käsutas, paigal käskis olla ja tal riideid ära hakkas võtma. Tüdruk oli hirmul ega osanud teha muud kui kuuletuda. Poiss oli suurem ja kiusas Marist kogu aeg. Ta ei suutnud ettegi kujutada, mis võib juhtuda, kui ta kurjast keelust üle astub.

“Ma näitan sulle midagi,” urises kutt, kuid näitamata see “midagi” jäigi. Sisse astus Marise vanaema, kes naabripoisil kõrvust võttis, Marisel riided selga panna käskis ning kuti tema vanemate juurde vedas.

Mis edasi juhtus, Maris ei teagi. Kuid naabripoissi ta sel suvel enam ei näinud ning edaspidi oli nende suhtlus külm – ja see istus Marisele suurepäraselt. Varsti ei veetnud poiss suvesid enam maal ning vahel mõtleb Maris ta Facebooki-profiili vaadates, et küsiks: “Mis, kurat, see veel oli?!”

Teisalt püüab ta olukorda ratsionaliseerida – teismeliste hormoonid ikka mässavad, ju tahtis poiss lihtsalt eksperimenteerida. Ja midagi ju tegelikult ei juhtunud! Ometi vaevab see lapsepõlveseik teda siiani.

Psühholoogi kommentaar. “Marise puhul on selgelt tegu seksuaalse ahistamisega. Ja ta jäi kahetsusväärselt ilma igasugustest selgitustest ning toetusest, jäi üksi oma segadusega,” ütleb Ene Talvist.

Meie hing otsib igas olukorras tasakaalu, ja leiame selle vaid siis, kui toimunust aru saame ning tuleme toime tunnetega, mis olukorda meenutades üles kerkivad. “Marise hing ei anna rahu, sest ebamugavad tunded pole kadunud ja küsimusi on rohkem kui vastuseid.”

Kuidas ma sellisesse olukorda sattusin? Miks ma ei suutnud seda ära hoida? Kes ja kui palju on süüdi? Kas pidanuksin targemini käituma? Kuidas vabaneda häbist? Need on küsimused, millega Maris maadleb.

Rahu saavutamiseks on vaja leida vastused. “Rutem leiab need asjatundja abiga,” ütleb Talvist. “Meie ajus on hipokampus, mis on justkui kõvaketas, kuhu salvestuvad kõik elu jooksul juhtunud episoodid. Teraapias saab aidata hipokampusel mõista, et lugu on lõppenud ja me ei saanud konkreetses olukorras teisiti käituda.”

Teedu juhtum – tüdrukutega hotelli mängimas

Teet (32) jutustab loo ühest “lapsepõlve süütust mängust”. Tema sõpradeks olid samas püstakus elavad õed, ainsad temaealised. Sageli mängisid nad Mari ja Triinu pool, sest tüdrukute ema ja isa jätsid nad töö tõttu pärastlõunati üksi koju. Ehitati onne, mängiti peitust ja kulli, igavatel talvepäevadel “Tsirkust” ja “Reisi ümber maailma”.

Ühel pärastlõunal otsustas aga Triinu, et tema tahab “hotelli” mängida. Mari kirjutas külalised sisse ja “tuppa” minnes selgus, et Triinu meelest käib hotellimäng voodis. Teet pidi olema abikaasa ja tüdrukut musitama-kallistama, kuigi see vaevalt kooliealisele poisile väga vastumeelt oli. Sellise mängu algatas Triinu veel mõned korrad ja hoolimata Teedu vastuväidetest lõppes kõik alati samamoodi.

“Iseenesest ei olnud selles ju midagi halba,” ütleb mees täna. “Lapsed ikka musitavad, jäljendavad täiskasvanuid.” Siiski jooksevad nüüdsel edukal firmajuhil värinad üle selja iga kord, kui ta tööreisidel end mõnda hotelli sisse kirjutab. Miks? Seda ei tea Teet isegi!

Psühholoogi kommentaar. “Teet tajus selgesti, et midagi on valesti, et rikutakse tema privaatsust,” analüüsib Ene Talvist. “Ent kumbki laps ei teadvustanud piire. Üks ei teadnud, et ta neid ületab. Teine, et oma piire tuleks kaitsta. Või tunnetas seda, aga ei osanud midagi teha.”

Piire kompame terve elu. Kahjuks on palju neid, kes ei oska end kaitsta, isegi kui keegi räigelt piire ületab. “Selgeks märgiks, et keegi tungib sinu privaattsooni, on rahulolematuse, piinlikkuse, ebamugavuse, segaduse, hirmu ja viha tundmine. Sel juhul on meil alati õigus sissetungi(ja)le vastu astuda,” kinnitab psühholoog.

Kati juhtum – ehmatav erektsioon rannas

Kati (29) oli 14aastane, kui vanematega suve Pärnus veetis. Just täpselt see iga, kus emaga rannas passida tundub igav ja mage, niisiis oli ta rõõmus, kui ühe kutiga tutvus. Noormees ei olnud vanem kui 18. Nad istusid promenaadil, jõid siidrit ja rääkisid teismeliste jutte.

Kuni järsku märkas tüdruk nooruki ujumispükste vahelt piilumas kõvastunud riista. Koht oli avalik, inimesed ümberringi ja “piiluma” pole isegi õige sõna – suguti oli püksist peaaegu täielikult väljas. Mis aga kõige veidram: kutt ise ei teinud seda märkamagi. Muudkui vestles edasi, kimus vahepeal suitsu ja Kati ei osanud ka midagi pihta hakata. Vastik oli, rõve oli, kuid samas – no kuidas sa ütled, et “ou, kuule, pista noku püksi tagasi”?

Esimesel võimalusel tegi Kati sääred ja sel suvel enam uusi sõpru ei otsinud. Täna mõtleb ta, et äkki oli lihtsalt tegu möllavate hormoonidega ning poisil endal ka piinlik, kui nappe ujukaid kandes äkki erektsioon saabus. Siiski tunneb ta, et nooruk võinuks midagigi teha – vabandada, rätiku sülle visata – ja mitte kõvastunud riista plikaohtu Katile nii julmalt demonstreerida. “Fuih, rõve!” väristab ta tänagi õlgu.

Psühholoogi kommentaar. “Kati koges, et ta on väljapääsmatus seisus, et tema ei kontrolli toimuvat. Ja me ei tea, kas ta vastas oli teine, samuti abitu teismeline või sattus ta kokku ekshibitsionistlike kalduvustega noormehega, kes olukorda nautis,” ütleb Talvist.

Nii või teisiti, see ehmatas Katit väga. “Tegemist on üldkehtivate normide häbitu rikkumisega, ja Kati on siin alateadlikult võtnud endale häbi, mida pidanuks tundma nooruk,” lisab psühholoog.

Teel tervenemise poole

“Kõik kolm juhtumit on seotud psühholoogiliste ja kehaliste piiride ületamisega, privaatsuse rikkumisega, tungimisega teise intiimtsooni,” sõnab Talvist ja leiab kõigi lugude juures ühise nimetaja: ükski kolmest ei tahtnud seda, mis toimus. Ei küsinud naabripoiss Marise arvamust, kui tüdruku lakka tiris, Teet pidi ikka “hotelli” mängima ning Kati vaatas erektsiooniga tõtt sunnitult.

“Lugude tegelased ei osanud või ei julgenud end väljendada, seda vastutust nad nüüd enesel tunnevadki, ratsionaliseerides, et teismelised ikka katsetavad, lapsed musitavad/matkivad. Ja et midagi ju ei juhtunud. Aga vägagi juhtus!” kinnitab Talvist. “Kõik kolm last said psühhotrauma, mis annab endast siiani märku.”

“Nii Maris, Teet kui ka Kati teeksid targasti, kui nad nüüd, praeguse küpsuse juures endale tunnistaksid, et tookord läksid asjad üle piiri,” annab Talvist kätte suuna, kuhu enese tervendamise teel astuda. Terapeut soovitab kindlasti lugeda ka Babette Rothchildi raamatut “Traumast paranemise kaheksa võtit”, kui enda parandamisega jänni jäädakse.

Hoopis raskem on üle saada häbist, mis pärast selliseid juhtumeid inimese sisse pesa ehitab. Seksuaalsusega on senini seotud palju tabusid, kuigi sellest räägitakse tänapäeval liigagi palju. “Häbistatud” inimene tõmbub süüdlaslikult endasse, määrab end oma hädaga üksindusse.

“Häbist saab vabaneda siis, kui leitakse usaldusväärne inimene, kellega juhtunust ja tagajärgedest rääkida. See nõuab eneseületust, aga tasub end kuhjaga ära. Kui süü- ja häbikoormast vabaneda, pole raske ka endale andestada, kui on veel, mida andestada,” räägib Talvist.

Laste “süütud” seksimängud

On selge, et lapsed jäävad alati mängima seksuaalse alatooniga mänge, sest oma keha ja tunnete avastamine on arengu normaalne osa. Kuidas aga peaksid käituma vanemad? Toimuvad ju “hotellimängud” enamasti nende eest varjatult, kuid oma silmatera tahaks iga hinna eest traumade – eriti seksuaaltraumade! – eest kaitsta.

“Sekkuda või mitte? Oleneb sellest, kas laps avastab oma seksuaalsust üksi või koos teistega. Kui avastusretkedesse kaasatakse teisi lapsi, tuleks jälgida, kas mäng ka teistele meeldib,” ütleb Ene Talvist.

Vanemad saavad palju ära teha, õpetades lastele piire. Et igaühel on õigus öelda “ei”, kui keegi teda puudutab, musitab, kallistab. Et intiimseid kehaosi võib vajadusel näidata vaid vanemale/arstitädile.

Samuti tuleb selgitada, mis vahe on naljal, kiusamisel ja mängul. Kui laps saab vahe selgeks, ei riku ta piire ka seksimängudes, vaid oskab arvestada teise tunnetega.

Paraku on selles vallas probleeme vanemailgi. “Näiteks olen imestanud, kuidas vanem kõdistab last, et kuulda ta naerulaginat, märkamata, et laps on “mängust” juba hingetu. Sel juhul lõbustab vanem ennast, mitte last. Kisub kiusamise poole või kuidas? Kiusamine on enese lõbustamine teis(t)e arvel. Nali on see, mis meeldib kõigile. Kui nali läheb üle piiri, on tegu kiusamisega,” toob Ene Talvist tabava näite.

Kui tegu on salajaste mängudega, peaksid vanemad ilmsiks tulnud juhtumeid rahulikult analüüsima ning hoiduma süüdistamisest. Parim on panna lapsed mõtlema.

“Õnnega koos on lapsed, kes saavad ka seksuaalsust puudutavaid küsimusi arutada usaldusväärse inimesega ja vajaduse korral emotsioone välja elada. Rääkida, leida seletusi, lohutust,” sõnab Talvist kokkuvõtvalt. “Kui tegu on “piiririkkujaga”, saab temalgi aidata ta tegu mõista ja heastada. Vabandused ja selgitused on alati omal kohal. Seejärel saab ka eksinu süükoorem väheneda ja häbi hajuda.”

Miks jäid need juhtumid kummitama?

Ene Talvist, psühholoog ja psühhoterapeut

Meie ajus on hipokampus, mille ülesandeks on salvestada toimunu, faktid, kuid mitte tunded. Ja sealsamas on amügdala, mis salvestab just tunded ja mitte faktid. Kõigil kolmel lapsel olidki selles olukorras väga tugevad emotsionaalsed reaktsioonid.

Amügdala ülesanne on vastutada toimetuleku eest ohuolukordades ja ta annab stressihormoonide vahendusel kehale kiire käsu reageerida kas põgenemise, ründamise või tardumisega. Nende lugude tegelased ei suutnud situatsioonist (kohe) lahkuda ega piiririkkuja vastu võidelda, vaid kaotasid end, kangestusid. Amügdala “otsustas”, et nii on sel hetkel kõige otstarbekam. Tahe sellistel hetkedel ei sekku. Reaktsioon on automaatne. Järelikult ei saanud lapsed “targemini” käituda.

Kuna stressihormoonid olid laes, häiris see hipokampuse tööd ja selles jäi salvestamata info, et oht on lõppenud. Seepärast reageerib organism ikka ja jälle stressiga olukordades, mis mingilgi moel seda lõpetamata asja meenutavad. Värin hotelli sissekirjutamisel on väike asi selle kõrval, kuidas säärased juhtumid võivad pikalt häirima jääda loomulikku intiimsust, seksuaalsust. Varjuna, mida ei saa maha raputada.

Loe ka neid lugusid