Jaga:     
Blogid

Intensiivi seitsmes päev | Ma ei mäleta, et ükski laps oleks varem surmasuust nii hästi toibunud

Öö on möödunud. Hommikul oli seis ikka sama. Pisut kollasem, aga samas pissib paremini. Nii et jälle pisut paremini/pisut halvemini

Esimest korda käisime Kennethit vaatamas umbes kell pool 4. Kent läks esimesena, tagasi tulle ütles, et seis ikka sama. Ehk siis bilirubiini tase ikka kõrge, neerud on pisut paremini tööle hakkanud..ehk siis pissib juba päris ilusti. Läksin siis, poiss oli sõna otseses mõttes solaariumis. Tema all oli päevitustekk ja kohal päevituslamp. Pluss tema asemekese ümber oli mingi fooliumilaadne kate. Ehk siis väga sinine oli seal. Ei saanudki seekord kaua olla, silmad hakkasid valutama. Poiss oli kuidagi kaugel kogu selle värgi sees. Silmade ees oli sidemeke, jalas valged sokikesed. Palusin pisikesel ikka tugev olla ja ütlesin, et emme-issi armastavad teda üle kõige.

Teine vaatamine oli õhtul, umbes kell pool 8. Jah, kõik ikka sama. Päevitada teda enam ei saanud, sest maksa näitajad olid halvenenud.. Samas bilirubiini tase oli ikka kõrge. Oodatakse, kuni maksa näitajad paranevad ja siis saab edasi päevitada. Pissib jälle pisut paremini. Seekord oli tal peal roosa tekike. Selline beebiroosa, roosade paelakestega. See oli nii armas. Nii beebilik. Siiamaani oli kogu see masinakompott tema ümber. Aga seekord selline armas tekike, justkui oleksime kodus ja pisike Kenneth magaks oma pesas. Aga siis tõi masinate piiksumine jälle maa peale, õde tahtis mingit ravimit tema külge ühendada ja ma lahkusin. Paludes ikka ja jälle poisil tugev olla.

Kell 23 helistades saime väga head uudised. Pisike oli juba 4 tundi tavalise hingamisaparaadi alla olnud. Pissis ilusti. Saime hea tundega magama minna.

Üleeile saime kurva uudise. Poisil on hingetoru lõtvumine, mis ei lasknud tal korralikult hingata ja sekreeti välja köhida. Öeldi, et see paraneb tõesti väga pikka aega ja nii pea tal ise hingata ei lasta. Põhjuseks, miks see tekkis, öeldi, et arvatavasti sellest, et pisike nii kaua kõrgete rõhkudega hingamisaparaadi all oli. Aga võis ka kaasasündinud defekt olla. Kui oleks tegemist täiskasvanud inimesega, siis saaks toetuseks toru panna, aga Kenneth kasvab praegu väga kiiresti ja esialgu on kirurgiline sekkumine välistatud. Aga võib juhtuda, et osutub vajalikuks. Ta peab lihtsalt taastuma. Ja see võtab aega. Nüüd ongi pisike aparaadi all ja saab seal põhimõtteliselt puhast õhku. See kõik on väga kurb ja üleeile olime Kentiga mõlemad rivist väljas. Nüüd oleme juba pisut toibunud…see on ikkagi asi, mis taastub.

Kõige positiivsem oli see, mis selle kõige peale ütles kõige negatiivsem arst. Ta ütles, et tema on olnud seal Lastehaiglas algusest peale ja tema ei mäleta, et ükski laps oleks varem surmasuust nii hästi toibunud. Ütles, et tõesti väga tugev poiss on! Ja et tagasilööke ikka tuleb.

See annab lootust!

See on lugu ühe pere noorima poja Kennethi võitlusest ellujäämise nimel, millest kõige pingelisem osa kestis kokku kolm kuud. Rohkem lugusid saad lugeda LIISBETI BLOGIST.

Loe ka neid lugusid