Jaga:     
Blogid

PAANIKA! Mida teha, kui beebi on lämbumas?

"Täna õhtul leidsid aset kõige hirmsamad ja pikemad hetked, mida elus tundnud olen," kirjutab Lilli oma blogis.

Juba enne Johani sündi lugesin ja vaatasin videosid beebide esmaabivõtete kohta, eriti selle kohta, mida teha siis, kui laps midagi kurku tõmbab. Kordasin selle kõik üle ka siis, kui ta hakkas esimest korda nn pärissööki sööma – kõik selleks, et kui olukord käes, siis suudaksin rahu säilitada ja teaksin, kuidas kiiresti tegutseda ning mitte paanikasse minna. Olin kuulnud, et paljud lapsed, kes lisatoiduga alustavad, tõmbavad päris tihti asju kurku, Johan pole seda vist kunagi teinud. Õigemini on, aga köhinud välja, nagu peab ja mina ei ole muret tundnud.

Ma ei ole väga lapse pärast pabistaja olnud – Johan ei nuta, kui kukub, ei karda süste ja nõelu, haige on olnud väga nõrgalt vist kahel korral väikese nohu ja palavikuga, mis kiiresti üle läinud – sünnist saati tugev poiss olnud, aga sellegipoolest ei võta ma seda iseenesestmõistetavalt. Õppisin esmaabivõtted selgeks ning oleme Jaanusega sellest korduvalt rääkinud seetõttu, et iial ei tea, millal vaja võib minna ning iial ei tea, millise sekundiga võib see kõik eluliselt oluline olla.

Ja mul oli õigus.

Andsin Johanile õhukese pirnisektori närida, nagu ikka oleme puuviljasnäkke andnud, ise olime samas ruumis, tema jalutas oma pirniga minema mängima, mis on täiesti tavaline, meie tegime omi asju – mina, näiteks, sõin temast veidi eemal. Ja järsku tuleb Johan jooksuga, vehib käsi, silmad täiesti vees ja paanikas pilk, näost punane ning mitte piuksugi häält, nuttu (kuigi tahtis nutta), mitte midagi!

Sain kohe aru, et pirn oli kurku läinud. Viskasin oma nõud ja söögid nurka, Jonts sülle põlvedele, rindkerest veidi allapoole nurgaga, pea allpool ning hakkasin seljale koputama, nagu teadsin, et peab tegema. Oli tunne, et ok, see on õudne, aga saame hakkama. Jaanus oli ka juba hetkega, muidugi, kohal. Koputan randmega seljale, vaatan Johani ja ei midagi! Õige väike kugistamise või mingi kummaline hääl, no nii kinni kui kinni, lapsel paanika aina suurem, vesi silmadest jookseb, nägu juba täiesti käest ära – laiguline. SIIS tuli mul paanika.

Me oleme päris enesekindlad olnud, et jah, saame hakkama, kui ei saa, ruttu EMOsse jne, aga mõtlesin, et ok, mis siis, kui ma ei saagi praegu jagu sellest, mis siis, kui võttest ei piisa, mis siis, kui sekundiga elu praegu muutub. Ma ei tea, kaua ta põlvedel oli, ilmselt mitte väga kaua, aga see aeg tundus LÕPUTU. Ma ei andnud alla, aga see tunne oli küll, et miks juba paarist kopsust ei aita ja kui tugevasti ma pean lööma jne. No, lõputu aeg, sest miski ei tundunud mõjuvat.

Ühel hetkel nägin, kuidas suust hakkab ila voolama, endiselt midagi hääles ega näos ei muutunud ning lõpuks, peale mingit aega, oli kuulda okserefleksi, seejärel õrnalt nuttu, kuna tükk oli liikuma saanud, aga endiselt kurgus. Siis oli sisetunne see, et näpud kurku ja üritan selle tüki välja koukida. Paanikas laps hoidis suud täitsa kinni ja tal oli vist tunne, et peab edasi neelama, aga sain jaole ning tüki välja. Ja siis oli see kauaoodatud vali kisa! Oumaigaad!

Ma ei ole hellik, ma ei ehmata asjade peale, ma ei paanitse üle, nagu mainisin, aga vot see asi ehmatas mind nii kaameks, et kui kõik läbi oli, hakkasin ise ka nutma ja seda kirjutades on ka pisar silmas. See oli nii õudne, et ma ei oska isegi seletada. Midagi nii väikest ja lühiajalist, aga nii hirmutav, mis oleks kõik võinud saada.

Ja mina, kes ma olin vaadanud videosid, lugenud võtetest juba ammu, läksin ikkagi paanikasse. Olen lugenud ja uurinud erinevat pidi, et algul kohe vaadata, kas saate ise takistuse kätte, mis mul täiesti meelest läks teha, või kohe põlvedele kõhuli ning kuuldes häält, hakata takistust eemaldama. Kuna tal piuksugi ei tulnud, täiesti umbes, siis esimene reaktsioon oli kohe põlvedele panna. Ma ei taha teada, mida ma siis oleksin teinud, kui ma poleks üldse midagi võtete kohta kuulnud, kuidas last aidata, sest esimene reaktsioon on see, et jalgadest kinni ja raputada asjad välja, mis on ehe paanikas reaktsioon ning täiesti vale – sellega võivad kaasneda kaelatraumad ja ajukahjustus. Ma ei tea, muidugi, kas oleksin kohe seda võtet kasutanud, aga see tunne oli automaatne, kui ta paanikas minu juurde jooksis, et nii, kohe laps tagurpidi keerata.

Hea on, et meie elame Mustamäe haigla ja EMO kõrval, aga ka see tee tundub liiga pikk, kui laps lämbub, samas, olime mõlemad kohe valmis jooksma – mina, seljas ainult TUUB ja suvalised kottpüksid, paljajalu ning Jaanus, jalas ainult bokserid. Enamik inimesi ei ela haigla kõrval, kiirabi ei ole aega kutsuda ehk siis kriitilise tähtsusega on teada ise võtteid, mis võivad aidata. Kui laps ei saa 2 minutit hingata, võib ta juba teadvuse kaotada, peale mida on olukord eriti nutune ja lõppeb teadagi, millega.

Jagan seda lugu selleks, et kõikidele lapsevanematele südamele panna – õppige esmaabivõtteid nii beebi kui täiskasvanute jaoks, mitte iial ei tea, millal ajusopist neid teadmisi vaja kasutusele võtta on. Vahel on tunne, et ei jää pähe ikka ja kas ma ikka tean see hetk, kuidas käituda. See tuleb automaatselt, mingi ellujäämisinstinkt ja järsku on kõik õpetused ka selgelt silme ees, mida igapäevaselt ei ole kasutanud ega näinud, aga mingi aeg lugesid. Aju on äge asi, kõik ei pea teadlikus mälus koguaeg tilbendama, vaid vajalikul hetkel tuleb see esile, mida mingi hetk oled õppinud. Pealegi, mida rohkem valmistud, seda vähem paanitsed. Ma tundsin hinges paanikat, aga liigutused olid vast kindlad, ega ei mäletagi. Peale seda, kui läbi sai, tuli suurem paanika ja hirm.

Ja üks asi veel. Hea oli, et käisin sõbranna juures küüntes ning et ma eelistan küüsi mitte pikaks kasvatada ehk siis täna sai just lühemaks. Ma ei kujuta pikkade küüntega beebiemasid ette, eriti just siis, kui tuleb olukord, et sõrmed lapsele kurku panna – sellises paanikas on väga kerge kurku vigastada ja veel rohkem kahju teha. Ma ei taha kanaema olla, aga igaks petteks – hoidke küüned ok’d.

Jagan siinkohal paari linki, mida googeldades leidsin ning mida kindlasti uurige, kes veel ei ole esmaabivõtetega kursis. Need puudutavad just beebit, kurkutõmbamist, lämbumist.

Mida teha, kui beebi on lämbumas

Kuidas toimida, kui laps midagi kurku tõmbab

Peale seda kõike hakkasin mõtlema nendele vanematele, kelle lapsed on haiged või kannatavad ning mitte midagi teha ei saa, et aidata, sest miski ei mõju. Ma tundsin nende hetkede jooksul, mil Johan õhku ei saanud, kõige hullemaid tundeid ja see oli kohutav. Kuidas elada selle tundega pidevalt? See on ikka … messed up.

Loe ka neid lugusid