Jaga:     
Blogid

3 last... jah või lauslollus?

Kristel kirjutab oma blogis kolme lapse saamisest. Hetkel aga ei näe ta, et see materiaalselt võimalik oleks.

Meie riik on nagu ta on. Annab ja võtab, aga kui natuke ikka anda saab, siis karjub suure häälega, kui midagi kusagilt ära võtab, siis peaksid siiski ise seadustega ju ometi kursis olema!

Ka minu elukaaslane näeb ideaalis kolme last. Ma polnud varem isegi 1 lapse peale mõelnud ja kuinagi lapsena sugulasega lapsejuttu ajasime ja kõik kõrvuti majades oma peredega elasime ning alati käsikäes ringi käisime, siis oli juttu vaid kahest lapsest. Eks see tuleb ju oma vanematekodu järgi. Minul on ka vend ja meid on kokku kaks, ka temal on vend ja neid on kaks. Ometi on mu mehel ka vaid vend, aga kuna ka täditütred olid nagu õed, siis vast sealt tuleb see suurusehullustus.

Minu esimene mõte on, et kas kaks pole juba piisav. Jaksan riietada, toita ja ülal pidada, kuid kolm? 
Sai hiljuti ka sõbrannaga räägitud. Ka tema hirm on see, mis mul. Kui ikka midagi emma-kummaga juhtub, kas sa suudad laua katta ja kiirelt kasvava lapse riietada?

Siis kostub iga nurga tagant lause:"nüüd saad sa kolmega 500€!". No kuulge! Kuus või enam aastat tagasi sai samuti mingi 300€, ka ju paras kopikas, siis olid ka kulud ja ühiskond veidi odavam. No, aga riigil hakkas raha nappima ja kust ta raha juurde noppis? Laste ja vanurite pealt! Seega kas see argument ennast õigustab? Millal riigi rahakott õhukeseks jääb ja meilt see raha käest tõmmatakse? No ja mida sa siis teed? Imed taas 200€ juures pöidlaid, ostad aegunud toitu ja lased elektri välja võtta? 

Ma arvan, et laste saamine peaks olema ikka kooskõlas oma teenitava summaga, mitte toetuste ja muu jamaga! Muidugi on mul hea meel selle 500 üle ja ma olen nii õnnelik, et hetkel kolme last kasvatavad vanemad saavad lõpuks ka riigipoolset tuge millega tõesti lapsed ära ka majandab. St, et vaba raha ja elu ilu saab ka nautima hakata. Vast saab mõnigi ema oma kolmest ametist 1 välja lükata ja saab vast kuus mõne päeva puhata ja lastega aega veeta. Aga naiivselt riigile toetuda ja nüüd kiirelt sigima kukkuda oleks laus lollus! 

Jah.. mida rohkem me mehega kolmest põnnist räägime, seda suurem soov mul tekib. Sest lapsed on need kes on ja jäävad ning kui ma jaksaks ja suudaks lastele head elu.. mitte vaid vajadustepõhist... lubada, siis saaks ma neid vist terve tosina, või sellest ikka pool ja nats alla. Aga hetkel ma ei suuda. Ja kui vanusevahed peaks pikaks venima, siis jääb ka ära, sest ma ei taha üksteisest võõraid kasvatada. Kui kasvavad koos, siis on ikka koos kogu elu. Aga ma tahan ka, et mingist ajahetkest algaks taas vaid minu ja mehe kooselu ja nende tiivad on pesast lahkumiseks piisavalt tugevad. Ma küll ei tea, kuidas see olema saab, sest kanaemana tahaks ju koguaeg oma tiiva alla neid peita, aga samas mu suurim soov on, et nad oleks tulevikus iseseisvad ja meist (oma vanematest) sõltumatud, nii materiaalselt kui emotsionaalselt. Olles ise alati olemas ja valmis aitama, kuid teades, et nad tulevad toime, ükskõik kui kaugele nende tee kunagi nad viib. 

Seega minu kolmas jääb ootama aega, kus ma majandan end edukalt ja meil on kordades suurem elamine. Kuid kui see on rohkema kui kolme aasta pärast, siis jääb mulle mu kaks. Auahne oleks loota, et kõik kolme aastaga nüüd saan, aga see ka näitab, kui suur on võimalus selle kolmanda saamiseks.
Minu mõte on, et mõelge ikka läbi. Olgu see lapse saamine või kodulooma võtmine.. mis on teie võimalused endil, kui riik tagant ära võtta?

Loe ka neid lugusid