Jaga:     
Blogid

Kahju, et seda müstilist head, mis ühte rasedat rahuldaks, olemas ei ole!

Päevad lähevad nii märkamatult, sest Johan on nii aktiivne ja liikuv, ei ole enam mingit kärutamist ja vaikset jalutust – ta tahab koguaeg möllata ning üritame ikka seda talle pakkuda. Niisiis, ma ei jõua arvutissegi, sest kohe, kui läpakat näeb, viskaks sellele kõhuli, plänniks kaanega ja sada asja ning kui ma ei lase, siis jaurab kuni jaksab. Lihtsam on läpakat mitte võtta.

Aga pole hullu, möllame õues, kui vähegi ilma. Tänase päeva põhjal võib öelda, et suva see ilm – vihma sadas, käisime Kaberneemes Pootsmani suvekohvikus ja Johan oli kõige rohkem huvitatud vihma kätte jooksmisest – täitsa savi, et tuul, märg jne.

Teisest rasedusest ka. Mul ei ole aega olnud mõelda sellele, ainult siis, kui Johaniga mässan ja avastan, et ma ei tohiks nii palju teda tassida, temaga möllata jne, kui vaja oleks. Muidu ei ole midagi hullu, aga kui tunnen, et raskeks läheb või toonused tulevad, siis on see meeldetuletus, et aajah, rasedus piirab. Vaikselt tunnen liigutusi, aga ikka veel väga vaikselt, nii, et vahel tekib kahtlus, kas see oli ikka liigutus ning seetõttu olen natuke mures vahel, et kuidas uuel ikka läheb ja kas kõik on hästi.

Üleeile käisin ämmaemanda vastuvõtul ja sain kinnituse – jah, hästi, thank god! Ilusti südamelöögid korras, minuga ok, on ikka hea tunne küll. Suva kõik muu ebamugavus, aga terved lapsed on KÕIK.

Eile käisime ka perearsti vastuvõtul ning see oli viimane – Johan on kohe-kohe ühene, järgmine aeg tuleb alles jaanuaris vist, kuid enne jõuan uue beebiga kontrolli minna, leppisime kokku, et siis lepime uue aja Johanile ka kokku. Lasin ära teha ka 1-aastase vaktsiini leetrite-värkide vastu, kuna hetkel on Euroopas puhang, mis pidi Eestile juba päris lähedal olema. Johan on nädala pärast 1, polnud hullu. Järgmine aeg oleks alles augusti lõpus pakkuda olnud. Perearst ütles seda ka, et leetritega pole ammu keegi Eestis kokku puutunud, niisiis diagnoosimine ning ravi oleks päris karm – kogemusteta arstid asuksid asja kallale. Jah, loevad jne, aga reaalne kogemus on ainult väga vanadel pensionile läinud arstidel, kui sedagi.

Muide, Johan on ikka täielik raudmees. Süst oli talle suva, ei nutnud ega midagi, pigem tahtis süstalt ja üldse asju, mis seal kabinetis oli ning õnnetu oli alles siis, kui pidime riidesse panema ja ära minema.

Nädala pärast on mul aastane laps. Ja teine laps on mul ka juba, veel kõhus, aga olemas ta on. Millal see kõik juhtus? Paar aastat tagasi arvasin, et see elu jääb minust puutumata – ei mingit meest, lapsi, asju. Nagu vanemad ja targemad ütlesid – juhtub kõik täpselt nii äkki, et ei oska oodatagi. Ma ei uskunud neid, et ahh, mida nad seletavad oma vanarahvatarkust, aga ok, jah, selles osas oli küll õigus, et kõik on järsku olemas.

Ok, ma jooksen nüüd poodi, enne kui kinni pannakse. Midagi head tahaks. Kahju, et seda müstilist head, mis ühte rasedat rahuldaks, olemas ei ole, aga ma lähen vaatan, äkki on midagi leiutatud.

Loe Lilli teisi postitusi SIIT

Loe ka neid lugusid