Jaga:     
Blogid

Intensiivi neljas päev - võrreldes eilsega on olukord kehvem

See oli esimene öö, kui me ei helistanud. Paluti mitte helistada. Öeldi, et iga kõne öösel on ehmatus.

Hommikul ärkasime kell pool 8. Umbes sellel ajal helistasime ka haiglasse. Öeldi, et öösel oli hapniku tase veres langema hakanud, aga praeguseks on stabiilne. Ja nagu meile on mitu korda öeldud…stabiilne on hea!

Teine helistamine oli umbes kell pool 12. Uudised olid head ja pisut halvad. Hea on see, et poiss pandi kõrgsagedusliku hingamise alt tavalise hingamisaparaadi alla. See on suur edasiminek. Vereringe oli samuti jälle pisut parem. Negatiivne on see, et neerud ei tööta ikka veel hästi ja uriin on vaja kehast välja saada. Talle antakse palju vedelikku ja nüüd nad siis peavad selle vedeliku kätte saama.

Saame jälle pisut kergemini hingata. Umbes kella 4 paiku lähme jälle vaatama.

Vaatama läksime juba pool 3. Öeldi, et tehakse protseduure. Tagasi jõudsime kell 3, saadeti ooteruumi. Ooteruumi avastasin tegelikult juba eile, kui käisin piima pumpamas. See on selline hubane suure diivaniga ruum. Seal on kapp, külmik, mikrokas ja pisike tualett. Seina peal on tahvel. Minu jaoks tõeline lootusestend. Seal on postkaardid ellujääjatelt. Pisikestest 700 grammistest, kes tänu neile tublidele arstidele lahkusid intensiivist pea 3 kilostena. Läksin seekord esimesena Kennethit vaatama. Poiss oli väga paistes. Igasugu voolikuid ja torusid oli lisandunud. Tegin poisile õrnalt pai ja tervitasin terve pere poolt. Poiss seekord ei liigutanud. Palusin Kennethil tugev olla ja lubasin õhtul tagasi tulla. Kent läks pärast mind. Talle räägiti, et võrreldes eilsega on olukord kehvem. Eelkõige tänu sellele, et neerud ei tööta korralikult. Uriin saadakse välja mingite voolikute abil. Üks voolik viib kehasse mingit ainet ja teine siis viib jääkained kehast välja. Nende voolikute pärast on poiss jälle tugevamate rahustite all ja neerude halva töö pärast on pisike paistes. Bakter oli kindlaks tehtud ja selle vastu poiss juba sai ravi. Aga kahtlustatakse, et mingi bakter on veel, sest haiguse kulg ei vasta leitud bakteri tavapärasele haiguse kulgemisele. Aga öeldi ka, et täiesti võimalik, et seekord käitub bakter teistmoodi.

Õhtul läksime jälle. Umbes kell pool 8. Kent läks esimesena. Oli seal väga pikalt ja mina jõudsin juba muretsema hakata. Tagasi tulles küsisin seda, mida vist iga kord, kui Kent intensiivosakonnast välja tuleb:”Kas kõik on korras?” Ja Kent ütleb iga kord, et kõik on hästi, ma võin minna. Läksin ja vaatasin jälle hirmuga, kuidas voolikuid on juurde tulnud. Mingid tilgutid, mida enne ei olnud. Õnneks tuli arst ja rääkis ka minuga. Ütles, et kõige parem uudis on see, et nüüd saadakse kehast vedelikku välja. Ehk siis see torusüsteem oli ilusti toimima hakanud. Rõhutas seda, et läbi toru viiakse tema sisse glükoosi, mis on bakteritele väga hea söök. Ja et ei tekiks bakteritele soodsat keskkonda, viiakse koos selle ainega makku ka antibiootikume. Ehk siis veel antibiootikume. Aga ütles, et kui see nüüd ilusti toimib, siis peaksid asjad hakkama paremuse poole liikuma. Ütles ka seda, et ajust leiti mingi tromb, aga on vähetõenöoline, et see talle kuidagi halba teeb. Esialgu aga nad ei saa seda ravida, sest Kennethil on palju antibiootikume peal. Ja kuna muud asjad on hetkel olulisemad, siis selle ravimine lükatakse edasi sellesse hetke, kui poiss juba tugevam on. Lahkusime sealt jälle rõõmsamana.

Õhtul helistasime poole 11ne paiku. Öeldi, et seis on stabiilne. Ja et poiss on ise ka pisut pissima hakanud. Nüüd järgneva 24 tunni jooksul oodatakse paranemist! Ootame koos arstidega ja oleme oma mõtetes Kennethiga!

See on lugu ühe pere noorima poja Kennethi võitlusest ellujäämise nimel, millest kõige pingelisem osa kestis kokku kolm kuud. Rohkem lugusid saad lugeda LIISBETI BLOGIST.

Loe ka neid lugusid