Jaga:     
Blogid

Kuidas lastele lahkuminekust rääkida?

I had a dream. Teate küll kõik seda kuulsat tsitaati. Ainult, et minu oma lõpeb sellega, et mina unistasin igavesest armastusest ja koos vananemisest. Aga oma lühikese elu jooksul olen ma õppinud, et alati ei lähe kõik nii, nagu tahaks.

Või unistaks. Kui me Kentiga kokku saime, siis ma olin veendunud, et meie oleme just need, kes aastakümneid koos on. Need, kes pensioni eas endale metsa sisse maja ostavad ja siis seal koos kamina ees kallist viskit naudivad. Sest me olime nii täiuslikud. Igas mõttes. Me olime ühest küljest nii sarnased, aga samas nii erinevad. Meil olid ühised unistused ja eesmärgid, aga mina olin see “pea pilvedes” tüüp, kes uskus, et kõik inimesed siin ilmas on ilusad ja head ning et tunneli lõpus on a-la-ti valgus ja et kõik juhtub põhjusega. Kent oli see “kahe jalaga maa peal” tüüp. Tema enne mõtles ja siis tegi. Hämmastavalt hea müügimees, kes ei jäänud hätta mitte üheski olukorras. Meil oli teineteisest nii palju õppida. Ja me õppisimegi. Mina õppisin suhtlema ja tema õppis unistama. Aga ju siis sai piisavalt õpitud, sest nagu mu eelmises postituses selgus, siis minu unistus igavesest armastusest on nüüd purunenud.

Tegelikult ei ole see olukord üldse nii valus. Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis see kõik tuli loomulikult ja ilma draama ning tülideta. Just see lahkumineku osa. Me oleme ikka sõbrad ja suhtleme iga päev. Aga! Lapsed! Ma iial ei uskunud, et tuleb päev, kui ma pean nendega laua taha istuma, et “see jutt” maha pidada. Ma tahtsin, et minu lapsed kasvaksid koos ema ja isaga ning et nad ei peaks iial tundma seda, mida mina tundsin, kui ma väike olin. Seda, et pere ei ole enam tervik. Seda, et keegi on puudu. Ma tahtsin, et nad teaksid, et kõike on võimalik parandada, kui vähegi tahta. Aga siis ma veel ei teadnud, et vahel juhtub nõnda, et kui midagi ikka väga tükkideks on, siis ei ole parandamisest enam kasu. Ja et sellistel hetkedel on vaja edasi liikuda. Iseenda nimel.

Alguses ma mõtlesin, et ma ei räägi üldse neile. Mitte veel. Kent tuleb Indiast tagasi vaid nädalaks ning kuna mingit suuremat elumuudatust otseselt ei toimu, siis ma ei näinud vajadust neile VEEL selgitada, et emme ja issi ei ole enam koos. Aga siis tuli Andres. Mitte midagi väga tõsist, aga midagi sellist, mida lapsed kindlasti tähele panid. Ja see tekitas olukorra, kus ma olin sunnitud nendega ikkagi maha istuma, et nad mõistaksid, mis parasjagu toimub. Esialgu oli plaan seda juttu edasi lükata kuni Kenti siia tulekuni, aga siis ma mõtlesin, et selle nädala jooksul on neil emotsioone juba piisavalt ja kui see ka sinna otsa veel panna, siis ehk on seda juba liiga palju. Võtsin siis julguse kokku ja üks hommik kutsusin nad mõlemad enda juurde.

Esimese hetkega oli pea täiesti tühi. Kuidas ma alustan?

Ma korraga avastasin, et mul on nii keeruline neile seda situatsiooni seletada. Kui Kent elaks koos meiega ja lahkumineku korral koliks tema või mina välja, siis oleks palju lihtsam. Siis oleks see vestlus olnud enam vähem sellist laadi: emme ja issi on viimasel ajal palju tülitsenud ja nüüd pärast pikki jutuajamisi otsustasime üheskoos, et issi kolib välja ja elab edaspidi hoopis teises kohas, aga me oleme ikka head sõbrad ja käime issil palju külas. Välja kolimine teeks lastele üsna hästi selgeks, et mida see lahkuminek tähendab. Vanemad elavad koos, magavad ühes voodis, teevad koos süüa, käivad koos väljas. See ongi kooselu. Nüüd korraga üks vanematest kolib välja ja kooselu ongi läbi. Aga kui Kent on pidevalt eemal ning otseselt mingit kooselu pole juba viimased ligi pool aastat olnud, siis kuidas teha lastele selgeks, et mida see “emme ja issi olid koos ja nüüd enam pole” täpselt tähendab?

  • Küsisin nende käest, et kas nad mäletavad, et emme ja issi tülitsesid hästi palju. Mäletasid.
  • Seejärel seletasin, et me oleme omavahel hästi palju rääkinud ning otsustasime, et me pole enam koos. Ja see, et me pole enam koos..see tähendab seda, et kui varem emme ja issi elasid koos ning tegid üheskoos hästi palju asju, siis edaspidi on asjad natuke teistmoodi. Me oleme ikka head sõbrad, aga enam koos ei ela.
  • Ütlesin, et nemad ei ole selles mitte kuidagi süüdi ja et issi armastab neid täpselt sama palju, kui enne.
  • Ja siis uurisin, et kas neil on mingeid küsimusi.

Esiteks ei olnud neil küsimusi ja teiseks oli nende reaktsioon üsna..tuim. Ma arvan, et nad päris täpselt ei saanud ikkagi aru, mis toimub ning mida see lahkuminek tähendab. Aga vähemalt on nüüd neil esialgne informatsioon olemas. Mul on nendega lihtsam nendel teemadel rääkida ning neil on ehk lihtsam uurida, kui neid midagi häirima hakkab. Aga ma näen, et pärast seda jutuajamist on neil kuidagi kergem olla. Nad ei ole enam nii..segaduses. 

Kui keegi on varem sellises olukorras olnud, siis ma hea meelega kuulaks, kuidas teie oma lastele rääkisite ning milline nende reaktsioon oli. Andke häid nõuandeid, kuidas sellises olukorras lastega rääkida ning kuidas neile selgeks teha, et vanemad enam koos ei ole.

Teisi lugusid blogist saad lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid