Jaga:     
Blogid

Ema mure | Laps on 7 kuud köhinud. Mida teha?

Lapsevanemaks olemine on üks vastutusrikas töö. Ausalt öeldes pole ma varem nii üldse mõelnud, sest võtad justkui ikka niipidi, et lapsed on üks elu osa ja küll nad kulgevad ja kasvavad sinu elu järgi. Küll aga hoopis teine asi on see, kui vastutad otseselt lapse tervise eest, kirjutab Laura oma blogis.

Kes mäletab, siis Lenna oli aasta lõpus väga pikalt haige. Õigemini köhis ta neli nädalat järjepidevalt ning seda nii öösiti kui päeviti. Erik magas lõpuks mitu ööd tema toas, sest ei jõudnud nende köhahoogude pärast enam kahe toa vahelt siiberdada. Vahel köhis ta oksendamiseni, nii et tuli jälle kõik voodilinad ära vahetada. Enne jõule saabus väike rahu, Lenna sai justkui terveks, kuigi köha lõi igas olukorras üsna kergelt välja. Ta ise oli koguaeg rõõmus ja täiesti tavaline laps, lihtsalt köhis. Mäletan, et ta käis iga nädal ämma juures öösel ning ämm küsis, et kas ikka köhib !? Ja seda küsimust kuulsin ma nädalast nädalasse, nii et lõpuks kui Lenna saatsin, siis see köha oli justkui, et jajaaa, “minge ja tehke ning köhib nagu ikka”. Pärast jõulupuhkust käis Lenna lasteaias edasi. Me ei näinud enam mitte mingisugust põhjust teda kodus hoida, kui ta oli täiesti tavaline ja tegus laps. Muidugi suhtlesin aktiivselt perearstiga, käisime ju ka kopsupilti tegemas ning jälgisime põletikunäitajaid. Miski ei viidanud sellele, et midagi viga oleks. Kuna tegu oli kütteperioodiga, siis arvasime, et ehk ajab köhima teda kuiv õhk ning asi muutub, kui saabuvad soojemad ilmad.

Tänaseks on Lenna köhinud seitse kuud ning mitte midagi pole muutunud. Maikuus käisime taas arsti juures ja rääkisin, et midagi pole muutunud. Vahepeal on vaikus, aga siis köhib jälle korralikult. Tegi mulle suure ristküsitluse ja ütles, et nüüd tuleb asjaga tõsiselt tegeleda, sest see pole normaalne, et väike laps nii kaua köhib. Olgem ausad, teadsin seda ju isegi, aga ei osanud midagi ette võtta. Mitmeid kuid ju aurutasime ja tegime igasuguseid ravivõtteid, mis kõik olid kasutud. Nüüd siis pandi meile aeg allergoloogi ja LOR arsti juurde kirja.

Ootasime oma kuu aega, kui meid võttis vastu allergoloog. Tegime allergiatestid tilkade näol ning sealt selgus, et kerge allergia on koerte ja kasside vastu, kellega Lenna igapäevaselt kokku puutub, kuid 10-puntki süsteemis olid need näitajad 4 ja 5, seega mitte just väga kõrgendatud. Leppisime kokku, et kasutame 10 päeva tilkasid ning vaatame, kas midagi muutub. Ei muutunud.

Täna läks Erik Lennaga kauaoodatud nina- kurgu – ja kõrvaarsti juurde, et kontrollida, kas tegu võiks adenoidiga olla. Palusin kõiki terviseinlgeid, et saaksime kinnitust adenoidile.. no ja Erik helistab ning mis ta teatab? Ütleb, et Lenna on parima tervise juures (telefonist kuulen taustaks korraliku köha). Pea küljelt tehti röntgen, kus oli näha õhu liikumist ja adenoidi. Kõik olevat täpselt nagu olema peab. Adenoid on minimaalne ning see teda ei häiri. Kõrvad ja kurk olid ilusad roosad.

Iseenesest uudised ju toredad, aga laps köhib samamoodi edasi. Seame sammud siis otsapidi taas perearstile, kuigi mul on sisetunne, et sealt midagi rohkemat ei tule. Kõige tõenäolisem on siiski allergia kassikarvade vastu. Samas see on ikka tõeline müstika, sest 8 kuud elas ta Vilkuriga koos nii, et üldse ei köhinud.

Kas mu lugejate hulgas on veel mõni laps, kes pidevalt köhib?

Loe ka neid lugusid