Jaga:     
Blogid

Koolikiusamisest - terava pliiatsiga rünnak tundus pisut traagilisem, kui rusikaga vastu kõrvu saamine (6)

"Tegelikult juhtus see juba eelmine nädal. Läksin poistele kooli järele ja Chris tuli kohe minu juurde kuidagi eriti õnnetu näoga. Seda juhtub väga harva, et Chris mulle laia naeratusega vastu ei jookse, seega ma sain kohe aru, et midagi oli juhtunud," kirjutab Liisbet oma blogis.

Viimane kord oli keegi tema pinalist luba küsimata vildikaid võtnud ning Chris oli selle üle kohe eriti õnnetu. Ta hoiab oma asju väga hoolikalt ning seetõttu oli tema pahameel ka mõistetav. Elias tuli Chrisi juurde ja ütles, et see oli Gadjo ja ärgu muretsegu. Chrsil jooksid ikka suured krokodillipisarad mööda põski alla, aga mul tekitas see kuidagi sooja tunde. Tore, et keegi Chrisi muret nägi ja välja selgitas välja, et mis siis ikkagi juhtus.

Aga seekord oli natukene teine lugu. Nimelt oli natukene enne koolist lahkumist juhtunud intsident, kus Johannes Chrisile rusikaga vastu kõrva virutas. Chrisi kõrv oli tulipunane, seega pidi kõva löök olema. Kui ma küsisin, et mis täpsemalt juhtus, siis Chris ütles, et ta oli Johannese ees hüpanud ja too oli ette hoiatamata virutanud. Proovisin täpsemalt teada saada, et kas äkki Johannes oli enne lükanud ja Chris ei olnud järele jätnud või ehk isegi öelnud, et palun ära tee, aga Chris teatas, et klassivend oli sõnagi lausumata lihtsalt virutanud.

Siis juba astus minu juurde direktor, kelle pikast hispaania keelsest tekstist sain ma nii palju aru, et Johannes oli löönud ja nad tegelevad sellega. Selleks hetkeks käis juba korralik sagimine ja ma püüdsin aru saada, et mis nüüd toimub. Minu juurde tuli Manueli ema, kes oma poisil särgi kaelust allapoole tõmbas ja näitas, et Johannes oli ka tema poisile liiga teinud ning pastaga selja peale korraliku juti tõmmanud, mis nüüd siis väikese armi näol seda seika meelde tuletama jäi. Too hetk mõtlesin, et Chrisil ikka vedas. Terava pliiatsiga rünnak tundus pisut traagilisem, kui rusikaga vastu kõrvu saamine. 

Kui me siis Chrisiga väravast välja hakkasime minema, siis avastasin, et direktor on Johannesega juba sinna jõudnud. Johannese põskedel ei olnud mitte väiksemad krokodillipisarad, kui Chrisi omadel. Johannese ümber oli kogunenud vähemalt 5 lapsevanemat , kes kõik väga murelike nägudega olid. Mis tal muud üle jäigi, kui ainult nutta. Küsisin, et kas Johannes vabandust palus ning selgitasin, et me kodus teeme alati nii, et kui haiget tehakse, siis pärast tuleb ära leppida ja kallistada, et halbu emotsioone sisse ei jääks. Direktor kinnitas, et Johannes palus vabandust, aga tema tahab ikkagi ka poisi emaga suhelda. Mulle tundus, et see ei ole midagi tavapärast ning sellest ka nii suur paanika.

Too hetk ma mõtlesin tagasi sellele ajale, kui Chris Eestis lasteaias käis ning üks rühmakaaslastest pidevalt talle liiga tegi. Chris tahtis aina vähem ja vähem lasteaias käia ning probleemil ei tundunud kuidagi lõppu tulevat. Ma mäletan, et ükskord, kui Chris taaskord väga õnnetuna rühmast välja vantsis ning ma küsisin, et mis juhtus ja ta rääkis, kuidas too poiss oli jälle kiusanud, siis läksin õpetaja juurde ja küsisin, et kuidas nii olla saab, et laps peab iga päev terrori all kannatama. Õpetaja ütles, et ta on olukorrast teadlik ning Chris ei ole ainuke, kellel tolle poisiga mure on. Õpetaja olevat ka emaga suhelnud, aga kodus on rasked ajad ning laps elavat oma halbu emotsiooni teiste peal välja. Aga probleem ei lahenenudki.

Probleem ei lahenenud ka siis, kui mina põhikoolis käisin. Mul on endal koolikiusamisega väga halvad mälestused ning mitte keegi ei tegelenud nende tüdrukutega, kes oma pingeid meie peal välja elasid. Või ehk tegelesid, aga mitte nii, et ka meie seda pealt oleksime näinud. Ehk kusagil nurga taga keegi viibutas sõrmega ja ütles paar kurjemat sõna, aga meieni see ei jõudnud ning seetõttu tundus, et see ei lõppegi mitte kunagi. Kedagi ei huvita, et meie aina kannatame. Keegi ju pidi nägema, sest see toimus iga päev ja kõikide silme all! Ma väga pikalt ja põhjalikult siin teemal ei peatu. Ma usun, et kõik need tüdrukud on tänaseks aru saanud, kui palju haiget nad tegid ning seda, et on inimesi, kellel see kunagi meelest ei lähe. Aga kui keegi oleks tegelenud sellega juba varakult, siis äkki ma ei peaks täna siin mõtlema selle üle, et lõpuks, kui mitte millegi üle enam nokkida ei olnud, siis võeti ette mu kollased sokid ning mõnitati neid.

Selles mõttes on praegu ainult positiivsed emotsioonid. Nähes, et koolikiusamisega nii tõsiselt tegeletakse ning halba käitumist juba eos üritatakse välja juurida, siis on süda rahul. Kui midagi juhtub, siis ei ole nii, et nurga taga räägitakse lapse emaga..kui üldse räägitakse. Julged teha, julge tunnistada ja seda ikka suure publiku ees. Nii saab laps palju suurema pildi. Näeb, et keegi ei tolereeri sellist asja. See ei ole midagi sellist, mille puhul keegi õlale patsutab ja ütleb, et hea töö!

Lisaks sellele on meil kooliseltskond hästi kirju. Meil on inimesi üle kogu maailma ja kõik ongi erinevad. See teeb seda kiusamist palju keerulisemaks. Üldjuhul noritakse ikka välimuse kallal, aga kui kasvadki üles teadmisega, et inimestel on erinevad silmad, nahavärvus ja kehaehitus, siis ollakse kindlasti tolerantsemad. Chris just eile kõndis ühest politseiautost mööda ning tegi sees istuvale politseionule patsu ja teatas, et kõik politseionud on erinevad. Ma küsisin, et mis mõttes erinevad. Ta vastas, et mõni on hiinlane ja teine jälle hispaanlane. Ja siis on ta veel näinud ühte mustanahalist politseitädi ja ühte sellist, kes on pärit vist kusagilt sealt, kust meiegi. Ehk siis ma eeldan, et oli mõni heleda nahaga. Viisin jututeemat edasi ja küsisin, et millised lapsed sinu koolis käivad ja kas nad on ka erinevad. Siis ta loetles ette mulle, et Sysy on hiinast ja Maxim Ukrainast, keegi on Aafrikast ning nemad on Eestist. Ja on mõned vene poisid ja mõned inglise tüdrukud. Ja nad on kõik erinevad. Mõned on hästi pikad ja teised hästi lühikesed. Ja mõned on paksud ja teised peenikesed, osadel on hästi lokkis tumedad juuksed ja teistel jälle sirged blondid juuksed.

Vahel ikka juhtub, et kiusatakse, aga üldjuhul on kooliseltskond omavahel hästi sõbralik. Ma näen seda ju tegelikult laste pealt ka, kui nad kooliuksest välja tulevad. Rõõmsalt, säravate silmadega ja suure naeratusega. Ei ole õhtuti lapsed närvilisemad ning kooli minnakse ainult hea meelega. Chris räägib, et neil on koolis õpetajad, kes neid aitavad, kui midagi halvasti on ning kui tuju väga nulli läheb, siis saab õpetaja tuppa natukeseks mängima minna ja omaette olla. Selline väike restart keset päeva.

Kas teid on kunagi lapsepõlves kiusatud. Mille kallal teid noriti?

4 kommentaari

I
irw  /   08:17, 12. juuli 2017
Tibuemme tee endale selgeks krokodillipisaraid valama mõiste tähendus ja üldse väike silmaringi laiendamine üldhariduse kohalt ei teeks paha, comprendo.
P
probleemid saavad alguse siiski kodust  /   08:29, 12. juuli 2017
kiusaja kodus on probleemid. see on alati nii olnud ja nii see ka jääb olema. kiusaja vajab abi. tõsist abi.
kiusamine ei ole alati vägivald, füüsiline vägivald. on ka vaimne vägivald. intriigide punumine. tean tüdrukut, kes loomult ongi intrigant. kui tal vaja on, siis käib ja poeb ja lipitseb. aga kui vaja ei ole, siis hõõrub seljataga nagu jõuab.
G
G  /   09:19, 12. juuli 2017
Krokodillipisarad? Miks last kohe valetamises kahtlustada? Kas Eesti keel on selge emal?
K
Kuidas endal?  /   11:13, 12. juuli 2017
Eesti keel selles kontekstis kirjutatakse väikese algustähega.
Muide...
G
G  /   20:09, 12. juuli 2017
Hmm...mida ma just lugesin?
D
dääd  /   11:11, 12. juuli 2017
looduses ongi nii, et nõrgemad surevad välja.

Loe ka neid lugusid