Jaga:     
Blogid

Intensiivi kolmas päev - hämmastav, et Kenneth üldse elus on

Oh! Pisut raske on ikka lugeda neid ridu. Minna tagasi nendesse päevadesse, mis olid täis kurbust. Kus iga päev oli südamel raske olla ja pisarad voolasid jõgedena mööda põski alla, aga tuli olla tugev. Kennethi pärast. 

Öösel helistasime haiglasse kella kolme ajal. Poisil oli jälle pisut parem. Vererõhunäitajad pidid jälle pisut paremad olema ja poiss on stabiilne. Öeldi, et teda isegi keerati juba, et kõik organid ikka hapnikku saaks. See pidi juba väga hea näitaja olema. Saime jälle pisut positiivsemalt tagasi magama minna.

Hommikul helistasime kella 9 ajal. Olukord jälle pisut parem. Iga kord keeratakse ikka masinate tuge pisut väiksemaks. Öeldi, et vaatama läheksime kella 4 paiku.

Kell pool 4 hakkasime liikuma. Kohale jõudes läksin esimesena sisse. Arst oli vahetunud. Esimesi asju, mis ta mulle ütles oli, et tema on see, kes ta esimesel päeval vastu võttis ja vahepeal pole teda näinud. Ütles, et hämmastav, et Kenneth üldse elus on. Hoidsin juba siis pisaraid tagasi. See lause oli kuidagi nii kõle. Küsisin, et kuidas muidu olukord. Näitas mulle antibiootikumide kogust ja masinaid..ütles, et ei tea, kuidas need talle mõjuvad. Aga tasapisi keeravad nuppe tasemaks. Rääkisime veel piima hoiustamisest. Siis tal tuli meelde, et esimese verekülvi tulemused tulid. Ütles, et bakter leiti, aga veel ei tea täpselt, mis bakter see on. Püüdsin kõigest väest tema jutust aru saada ja arstikõnest läbi närida. Oleks ehk pidanud rohkem küsima, aga iga kord pisikese juures jookseb mõte kokku. Jään poissi paitama ja kõik muu kaob. Tagasi issi juurde minnes tulid juba pisarad silmi. Ikka ja jälle pärast poisi vaatamist tuleb reaalsus tagasi. Iga kord läheb pisut paremaks, aga heast on asi veel kaugel. Poiss oli muidu külili pandud. Seekord ta silmi ei kissitanud, tegi suuga imemisliigutusi. See tegi ka kurvaks. Ei saa ju poissi enda kaissu võtta ja rinnale panna. Sain igatahes jälle ühe peatäie nutta. Ja end uuesti kokku võtta. Palusin enne minekut poisil tugev olla ja lubasin, et me mõtleme talle. Tegin tema siidisele peale paar paid. Nii raske on tema juurest ära minna.

Tagasi läksime umbes poole 8 ajal. Pidin piima andma ja tahtsime veelkord poissi näha. Esimesena läks seekord issi. Ootasime pojaga ja lootsime, et kõik on hästi. Kent tuli ja rääkis, et olukord on jälle pisut parem. Kange vererõhustabiliseerija on täielikult tagant ära võetud. Muud ei jõudnuki siis rääkida, läksin sisse, et piima pumbata. Käisin veel hetkeks poisi juures ja palusin tal tugev olla. Poiss tegi ikka suuga imemisliigutusi. Tegin talle pai ja lubasin homme tagasi tulla. Issi rääkis siis poisi olukorrast edasi. Tunnike enne meie tulekut oli poisil kramp tulnud. Ei teagi millest..kas lihaskramp või siis valust tingituna. Keerati jälle rahusteid juurde ja olukord stabiliseeriti. Kui eile oli hapnikku 90% antud, siis täna oli see mingi hetk juba 80% olnud. Pärast krampi aga keerati jälle 90 peale ja issi sealoleku ajal 85% peale. Öeldi veel, et poisi suur sünnikaal mängib Kennethi kasuks väga palju! Nagu ma juba olen öelnud..Kenneth on tugev ja tubli. Muidugi räägitakse ka iga kord, et olukord on endiselt kriitiline. Tunniga võib toimuda suur tagasilöök ja oht ei ole möödas. Samuti rõhutatakse, et kui poiss ka sellest kõigest välja tuleb, siis hilisemad tüsistused on väga võimalikud, sest ei tea, kuidas see suur hulk ravimeid ja kanüüle poisile mõjub. Ikkagi loodan esialgu, et tuleks ta sellest kriitilisest olukorrastki välja! Et saaks ta juba enda kõrvale.

Viimane helistamine oli nüüd poole 11ne paiku. Olukord stabiilne. Öeldi, et pisut mõnda asja juurde keeratud. Poiss ei talu puudutamist. Nüüd ootame jälle hommikut, siis saab uut informatsiooni.

See on lugu ühe pere noorima poja Kennethi võitlusest ellujäämise nimel, millest kõige pingelisem osa kestis kokku kolm kuud. Rohkem lugusid saad lugeda LIISBETI BLOGIST.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid