Jaga:     
Pere ja Kodu

PIHTIMUS | Kuidas ma rasedana üksi jäin (12)

“Kirjutan, sest soovin jagada oma valu ja loodan, et mõni inimene õpib minu loost, enne kui ise kõrvetada saab,” kirjutab neljandat kuud rase naine, kes üksi jäi.

Minu nimi on Mari (muudetud) ja olen 37aastane. Minu armastatud mees, Raul (muudetud), on praegu 38aastane ja meie pisike on neljakuune kõhutita. Meie suhteajalugu sai alguse ühes Eesti salsaklubis. Mul oli tol ajal väga hea töökoht riigiasutuses ja mu esimesest abielust pärinev laps oli piisavalt suur, et sain endale võimaldada õhtuti väljas käimist.

Salsatrennis hakkasin käima oma sõbra kaheaastase lobitöö tulemusena. Ma ei hakka kirjeldama n-ö salsainimeste eripärasid, kuid üsna kähku sai selgeks, et see maailm on pigem boheemlastele ja minu kõrge moraalitunnetuse jaoks pisut liig. Olen rohkem seltskonnatantsude inimene. Ent selleks ajaks oli üks suhteidu juba alguse saanud.

Kui kaugele ta läheb?

Kord õhtul soovis üks mees salsatrennist mu tantsima viia. Ta töötab kõrgkoolis, on õppejõud/vanemteadur. Vaatasin talle otsa ja mõtlesin, et sellise mehega küll tantsima ei lähe. Siis sekundi murdosa hiljem leidsin, et ühe tantsu ehk võib. Ta oli mõnusalt laheda jutuga.

Ma ei olnud tükk aega kellegagi flirtinud ja mõtlesin, et vahelduseks ju võib. Hakkasime käima salsapidudel. Tavaliselt tantsisime paar tantsu ning siis läksime teistega tantsima. Kõik oli tore.

Ühel hetkel läks aga meie suhe tõsisemaks. Samal ajal hakkasid teised mind hoiatama, et tegu on naistemehega ja ta suhted ei kesta pikalt. Räägiti ka, mis taktikat ta kasutab ja mis laused on tal nagu filmiklišeed kasutusel. Ja siis hakkasid need laused ja käitumine tulema, aga kuna ma teadsin juba ette, ei vaevunud ma reageerima, vaid mul tekkis sportlik huvi: kui kaugele ta minna kavatseb?

Üks võte, mida ta kasutas, oli näiteks see, et kui ta oli oma lähedusvajaduse rahuldanud ja kindel, et naine on piisavalt nunnutamist saanud, ütles, et vajab õhku, et tal on liiga kitsas. Kord, kui ta jälle ütles, et tal on vaja õhku, maandus ta paari tunni pärast ühe teise naisterahva diivanil...

Lahku ja kokku

Mingil ajal hakkasin tundma, et ta on mulle oluliseks muutunud. Kui avastasin siis, et ta sehkendab samal ajal teiste naistega, kuigi ütles, et ma olen ainus, viskasin ta välja. Me olime siis juba nii kaugel, et elasime nädala sees minu ja nädalavahetustel tema juures. Samas peitis ta endiselt mind avalikkuse eest.

Väljaviskamise ajal ütlesin talle, et mulle selline mäng ei sobi. Et minuga ei mängita ja otsusta ära, kas suudad ainult ühele pühenduda. Kui suudad, oled oodatud tagasi. Kui ei, siis on su asjad niikuinii autos...

Nii ta tol õhtul läks ja juba järgmisel oli tagasi. Ütles, et loobub oma sekspartnerite/silmarõõmudega suhtlemisest, et alles jäävad vaid need, kes on lihtsalt sõbrannad. Samas palus aega, et asjaga tegelda.

Mina uskusin teda ja olin õnnelik. Mingil ajal aga nägin, et asjaga ei tegelda. Kui me kusagil käisime ning keegi tema naisarmeest seal oli, keerati mulle selg ja flirditi temaga ega tutvustatud oma elukaaslast. Samuti oli alaline probleem sel ajal, et naised lasid tema keha küljes oma kätel käia nii, kuidas neile meeldis, ja oli ka olukordi, kus keegi meie vahele käe pani ja mind kaugemale nihutas.

Saadeti ka kirju stiilis: kallis Raul, vaatasin seda filmi või nägin seda autot ning sina tulid kohe meelde, millal ma sind näen. Ja taas ei öelnud elukaaslane, et ta on suhtes, et oleks tore, kui ta suhet austataks.

Hetk jalga lasta

Sain iga päevaga üha enam haiget. Asi ei olnud selles, mida need naised tegid, vaid selles, mida minu mees ei teinud. Ta lasi magusa olekuga naistel endaga kõike teha. Jah, te võite küsida: miks ma ära ei läinud? Miks ma nutsin valust, et mu elukaaslane ei austa mind ega meie suhet? Minu vabandus on ainult see, et olen naine ning ma uskusin tema nelja silma all lausutud ilusaid sõnu ja lubadusi tuleviku suhtes. Rumal, aga tõsi...

Ükspäev sai mul kõrini ja ütlesin, et nüüd lõpetad nende naistega suhtlemise ja kui väljas käime, tutvustad mind teistele. Ta oli nõus.

Ühest küljest oli see minu hetk ära minna, sest ei ole hea, kui peab kedagi käskima. Teisest küljest – kui ta ei tahtnud neist naistest (loe: mitte sõbrannadest, vaid teistest) loobuda, miks ta minu juurde jäi? Kui ta tahtis mitmega toredat ja lõbusat elu, läinud siis! Ma olin ju öelnud, et mina ei talu sellist mängu.

Üks meeldejäävam seik oli kinotrepil, kui ta üht naist vahtis (mida ta tegi iga kord ja igal pool). Küsisin: “Kas tunned teda?”, mispeale ta ütles, et ei. Kui uurisin: “Miks sa teda siis vahtisid ülevalt alla ja tagasi?”, teatas ta, et on temast huvitatud. Kuidas selline lause peaks naisele mõjuma?

Südamehääl valetas?

Iga sellise korraga kadus mu usaldus tema vastu, aga kuna armastasin teda, sain selle alati taastatud. Ja sain iga korraga üha rohkem haiget. Taas küsimus: miks ma ära ei läinud? Aga ma olen kõigest naine ja armastan kõrvadega – ta pidevad nelja silma all öeldud ilusad sõnad, südamlikud vabandused ja uued lubadused, need mõjusid. Ja mis kõige olulisem – süda käskis jääda.

Samas kapseldusin iga korraga üha enam ja muutusin jäigemaks. Ma ei “kuulanud” enam tema vajadusi, sest mul oli valus. Ma ei tahtnud, et ta kusagil käiks, sest nii saaksin jälle haiget. Absurdne, aga nii oli.

Iga mõistuse juures olev naine oleks aru saanud, et mehe lause “ma tahan saada paremaks inimeseks” on ainult naise kinnihoidmiseks öeldud. Et on mugav, kui on üks sekspartner ja kodu korras hoidja, siis saab ise teisi nautida. Mina olin aga justkui pimedusega löödud.

Ma olen kasvanud tugeva moraaliga suguvõsas ja minu sõbrad/sõbrannad on kõik perekonda ja abikaasasid hoidvad inimesed. Mul ei olnud varem kogemust kellegagi, kelle elumotoks on “pigem lõbu kui muu”.

Lihtsalt lubadused

Jah, ütlete, mul ei ole mõtet nutta, sest mind hoiatati algul, et ta naised püsivad maksimaalselt 1–1,5 aastat? Miks ma siiski lasin tal endaga mängida?

Samas tööl ja suguvõsas ei teadnud mehe sellisest elust keegi. Ta oli alati korrektselt riides ja viisakas. Ja kuna ta viis oma suguvõsale väga harva kedagi näidata, siis ka keegi neist ei teadnud, et selline Raul eksisteerib.

Nüüd aga pean oma riismed kokku võtma, sest hetkel on asjad nii, et päev pärast minu sünnipäeva jättis ta mind rasedana maha. Põhjuseks tõi, et valetas, et armastab mind ja et saame lapsega hakkama. Kusjuures, kui teatasin talle lapsest, olid tal pisarad silmis ja ta ütles, et tahab seda last. Teda uskudes ei mõelnud ma muud kui seda, et meil läheb hästi.

Hiljem, kui mul olid raseduse tõttu tugevad iiveldused, olin väsinud ega talunud toidulõhnu, pidi ta iga päev süüa tegema. Mees, keda ema on poputanud ja kõik ette-taha ära teinud, pidi päevast päeva kodutöid tegema.

Emme poeg

Mingil ajal hakkas mulle tunduma, et ta ei ole olukorraga rahul. Kuni sinnani olin mina teada toetanud ja nüüd, kui mina vajasin toetust, see talle ei sobinud.

Pealegi oli ema teda siiani nunnutanud ja ta ootas ka oma naiselt, et too teda teenindaks. Ema ei ole tänaseks pojakest lendama lasknud ja seetõttu ilmselt on ka poja elustiil selline, et ta ei taha vastutust võtta.

Minu viga oli uskuda, et ta tahab paremaks inimeseks saada. Seetõttu ma rääkisin tihti, et nii tehes on hea ja nii tehes ei ole. Mõnikord andsin ka n-ö jalaga tagumikku ja ta ütles, et seda on talle aeg-ajalt vaja.

Lisaks oli minu viga, et ma ei läinud ära, kui sain aru, et ta flirtimist ei lõpeta. Ta ise ütles ükskord, et vahib naisi, kuna otsib naist. Selliseid lauseid tuli ette ja need olid jõhkrad. Üks mu sõber küsis: kas mul on kalduvus lasta end piinata? Mis toimub, miks ma ära ei lõpeta?! Jah, aga alati leidub põhjus, miks jääda, isegi kui sind on halvasti koheldud.

Miks ta meid maha jättis?

Täna imestan ise ka, miks ma jäin, kui oli näha, et ta ei taha pühenduda. Ja miks ta ise jäi, kui tahtis oma elu naiste keskel veeta, ilma kohustusteta? Miks ta minnes ütles, et tegelikult näitles kogu aeg? Olles ise pisarsilmil tahtnud seda last, jättis ta meid maha. Väikese tegelase, kes vajab isa.

Täiskasvanud peaksid saama ju omavahel suhelda? Ent nüüd olen kuulnud asju, mida ta varem ei rääkinud ja mis olid olnud talle probleemid. Ta ütles, et kartis mulle rääkida. Kas tõesti üks mees kardab kitsaskohtadest kõnelda ja pigem jätab raseda naise maha?

Kusjuures tolle päeva hommikul oli kõik veel korras. Päeval läks ta psühholoogi juurde oma lapsepõlveprobleeme arutama – tegelikult oli arutanud meie suhet – ning õhtul teatas julmalt, et oli siiani valetanud ja näidelnud.

Sada vastamata küsimust

Minu peas on sadu küsimusi ja vähe vastuseid. Miks mees varem ei rääkinud asjadest, mis teda häirisid, ja nüüd süüdistab mind linna peal? Püüdsin olla alati aus ja avameelne, et keegi ei peaks õhust arvama, mis on ok ja mis ei ole, mis meeldib ja mis mitte. Arvasin, et täiskasvanud mees suudab enda eest seista ja rääkida, kui miski ei meeldi? Kas seda on vale eeldada?

Jah, see lugu on kurb nii minu kui veel sündimata lapse jaoks. Kuidas oleks saanud seda hoida nii, et sel sündimata tegelasel oleks siiski kasvades armastav perekond toeks? Miks oli nii, et meil omavahel oli kõik väga hea, ja kohe, kui mees uksest väljus, olid tumedad pilved kohal? Miks mees pigem loobus perest, mitte ei võtnud asja parandada? Kas ma olin naiivne, uskudes mehe sõnu?

Mida oleks saanud paremini teha?

Kadri Troost, psühholoog ja paarinõustaja

Tegu on kurva ja õpetliku looga. Kuidagi tuttavlikult ja samas salapäraselt saab kõik alguse – salsatunnid ja väike flirt, siis mänglev algus – “vaatan, kui kaugele see mees minuga läheb”. Ja siis armumine ja sellega koos ka armukadedus ja valu armastatu truudusetuse pärast. Ja lõpuks pärast ilusat raseduse algust selline lõpp! Lugejale võib see näida oodatav ja loogiline, Marile oli see kindlasti traagiline ja ootamatu.

Kui Rauli puhul ei ole tegu just nahaalse naiste ärakasutajaga, siis ilmselt oli temalgi hetki, kus ta siiralt tundis, et Mari on tema väljavalitu, kellega koos oma elu jagada. Siis jälle tulid tunded, mis tõmbasid kellegi teise, uue ja põneva poole. Sellise “ei tea, kellega mul parem on” käitumise taga võib olla hirm end kellegagi jäädavalt siduda, et mitte kaotada kontrolli oma vabaduse üle.

Hoogu lisas hirmule rasedus, mis on emotsionaalselt suur asi, seda nii positiivses kui negatiivses mõttes. Ühest küljest on fantastiline, et sünnib minu oma laps, teisalt paneb see tõsiselt mõtlema – kas ma tahan oma elu edaspidi veeta kinnises ringis, kuhu kuuluvad peamiselt laps, naine, kodu, köök, mähkmed jne.

Mida sellest loost õppida? Mõnikord sellised mehed, kes pole emotsionaalselt teismeeast kuigi palju edasi jõudnud, saavad kunagi ka suureks. Kuid sellist valikut tehes peaksid naised arvestama ohuga, et “teismeline” kaob aeg-ajalt ja et peres pole päris tasakaalus suhted. Selle faktiga võib ju elada ja leppida, kuid võiks ka proovida suhte nimel paariteraapiasse minna, sest mõnikord on truudusetuse ja tunnete segasuse taga inimese isiklikud mured, mis ei lase tal n-ö suureks saada.

Minu kui pere- ja paariterapeudi arvamus on, et suhet tuleb minna arutama ikka koos ja paariteraapiasse. Ühe partneri individuaalne nõustamine võib sellele vajadusel lisanduda.

Lugu ilmus esmakordselt ajakirjas Pere ja Kodu aastal 2015.

11 kommentaari

K
kuidagi  /   12:16, 9. juuli 2017
väga tuttav test on see ... perekooli lehelt?
N
Naisemees  /   12:39, 9. juuli 2017
mina olen kogenud igapäevaselt ja ka täna jätkub h☻☻rade poolne terror-ise raisad topivad oma nina teiste isikuandmetesse ja abielus inimeste ellu.
eesti naine mingu parem kaitseliitu
O
Oh,  /   13:20, 9. juuli 2017
Nome pole oma juhmust demonstreerida?
M
murueit  /   14:53, 9. juuli 2017
Kuidas need asjad küll sajanditega ei lõpe,iga uues põlvkond kordab vanu vigu,kuigi nüüd juba sellest piisavalt kirjutatakse ja näiteid tuuakse ja hoiatatakse jne. Ikka peaga vastu seina ja "mis nüüd küll teha"-jutud!
L
Lauri  /   16:16, 9. juuli 2017
Riigiametnik
M
Mall  /   19:35, 9. juuli 2017
No 37-aastane naine ei tohiks jääda enam ilusate sõnade võrku. Tüdrukutele teadmiseks - kui märkate mehe juures suurt huvi naissoo vastu, siis õnnelikku kooselu temaga ei saa olema. Ärge laske sellisel isendil enda elu mürgitada. On olemas ka õpetus - kui tahad näha mehe tõelist loomust, jooda ta purju naiste seltskonnas ja siis on näha tema sügavam olemus. Ebakaines olekus ei kontrolli inimene oma sügavamaid tunge ja siis on ka näha kui suurt kirge mees naiste vastu tunneb. Võib ka mehe isa vaadata, tema suhe naistega kaldub tihti pojale üle.
P
Peeter  /   20:03, 9. juuli 2017
Mees tõmbab avalikult ja kõigile teadolevalt armukestega ringi ja autor räägib midagi enda kõrgest moraalist, olles ise üks nende paljude naiste hulgast, kellega mees lihtsalt seksib. Tavaline armuke ju. Vallasema staatus on lihtsalt jätk armukeseks olemisele.
Mõnikord ma jällegi mõtlen, et kuskohas kõik need naiivsed naised peidus on, et mina neid üles ei leia? Mina semmin naisega mitu kuud, mõnikord ka pool aastat, enne kui naine nõustub mulle ennast kätte andma. Kuigi mingis mõttes see mulle jällegi sobib, sest ausalt öeldes - sellist naist, kes kohe voodisse hüppab, ka ei tahaks. Ja loomulikult ei ole sellised naised ka naiivsed ega rumalad, vaid väga ettevaatlikud ja tähelepanelikud. Intelligentsed.
K
ka 37  /   01:14, 10. juuli 2017
nii naiivset kirjatükki annab ikka kokku kribada, saaks aru, et seitsmeteiskümnene,et armastusest kurt ja pime...tõepoolest, äärmuslik juhmus...
S
samuti 37  /   12:27, 10. juuli 2017
nõus. See tekst viitab kindlate märkidega sellele, et inimene on ainult jutu järgi moraalijünger. Reaalselt aga pole mingit moraali või põhimõtteid ollagi.
  /   01:14, 10. juuli 2017
loo on kirjutanud preili Google Translate
H
hh  /   07:50, 10. juuli 2017
nii rumalat lugu ei pea keegi läbi elama.
T
tibu  /   08:29, 10. juuli 2017
ega rumalus pole enda teha...ja seda eriti naiste juures...

Loe ka neid lugusid