Jaga:     
Uudised

Üksikema: "Naine peab suutma ise oma lapsed üles kasvatada, mitte riik või keegi lähedastest."

"Praeguste seaduste valguses saab naine panna mehe julmalt vastutama: läheb DNA tõestamiseks kasvõi kohtusse. Olgugi et tegu oli üheöö- või salasuhtega ning mõlemad teadsid, et mehel pole plaaniski armukesega peret luua," mõtiskleb nelja lapse ema Krista.

"Riik tuleb appi ja nii mõnigi pere võib saada ootamatult mõne liikme võrra suuremaks, keda tuleb hakata toetama. Kui aga oled päriselt üksik­vanem – mis tähendab, et teist vanemat polegi lapse sünnitunnistusel kirjas –, saad riigilt 19 eurot! Lastetoetus tõuseb mühinal, aga üksik­vanema toetus mitte. Samas pole ma kuulnud, et need üksikemad nuriseksid oma imepisikese toetuse pärast."

Otsus üksi lapsi kasvatada

Olen Kristaga (42) varemgi kokku puutunud ja teda alati imetlenud. Elurõõmus ja ilus naine, kellel pole puudust olnud ei austajatest (panin talle tööle saadetud lillekimpe või kommikarpe ikka tähele) ega sõpradest (olen teda ikka näinud aktiivselt ühelt ürituselt teisele lehvimas). Kaasas oli tal enamasti ikka tüdrukutirts või kaks, nüüd on nad 17 ja 20. Mis oleks teda seganud tütarde sirgudes pühendumast rohkem omaenda elule? Kuid tema otsustas selle asemel saada veel kaks last. Üksi!

Kaks energilist ja ägedat kutti – Karl (4) ja Kert (6) – tuiskavad mööda parki ringi, vanem poiss annab juba džentelmeni mõõdu välja. “Kas korjaksime ehk koos jänesekapsast ja kataksime teistele ka laua?” uurib ta. Mõelda vaid, et need kaks väikest meest sündisid siia ilma tänu ühe naise julgele otsusele ja ettevõtlikkusele! Ja kuigi Krista näol on märgata kerget väsimusevarju ja ta muretseb natuke, kas ilma kindla meheliku eeskujuta kasvavad poistest ikka tublid mehed, siis mina olen üsna kindel, et sellise ema kõrval – küll nad kasvavad!

"Üksikemaks olemine on sada protsenti minu enda valik, süüdistada või näpuga näidata pole kellelegi. Minu lool pole mingit kaasatundmisnooti. Mind pole ära kasutatud, kuud ja taevast lubatud, ma ise pole kedagi ära kasutanud ega kohustustega koormanud. Pigem on mind heas mõttes kadestatud, et kuidas ma suudan, oskan ja tahan ise hakkama saada," jutustab ta.

19 eurot kuus

"Muutuksin ju laisaks, kui saaksin iga lapse pealt elatusraha ja kopsakat lastetoetust. Keegi pole öelnud, et elu peab kerge olema, ikka raske ja huvitav! Viimasel ajal on hästi palju pasundatud üksikvanemate toetamise fondist – et riik maksab üksikvanemale raha, kui teine vanem oma kohustusi ei täida. See summa oli vist sada eurot kuus, samas kui elatusmiinimum on üle kahesaja euro?!"

Krista tahtis ruttu emaks saada. "Elasin tütarde isaga seitse aastast koos. See, et ma üldse nii kauaks sellesse suhtesse jäin, oli seotud ka üksikemade kuvandiga meedias – et nad on vaesuse piiril elavad õnnetud naised. Tol ajal oli levinud lause “naine kahe lapsega, kes sind ikka enam tahab”. Olen ise lahutatud perest pärit, näinud ema pingutusi üksi kolme last kasvatada. Hirm samasse auku kukkuda pani mind samuti lahkuminekut edasi lükkama."

Teise lapse sünnitas sellepärast, et tal oli kindel soov: lastel peab olema üks isa, et keegi pahasti ei vaataks. "Tol ajal oli seda kärgpere teemat vähem kui praegu ja pealegi ei tahtnud ma oma lastele kasuisa – võitlesin lapsepõlves ise nende vastu. Kahjuks läks aga tütarde isast lahkuminek väga koledaks ja oli periood, kus kaks õde kasvasid ikkagi eraldi, üks ema ja teine isa juures. Elu pidevate süüdistuste ja ähvarduste saatel oli ikka paras piin, aga sain sellest ka tugeva kooli, et ainult endale võib kindel olla. Kui mu vanem tütar oli 7 ja noorem 4, ehk 13 aastat tagasi, olin juba valmis kõigest loobuma, peaasi, et saaks hingerahu tagasi. Kui isa tahab isa olla, siis on tal see võimalus alati, selleks ei pea samas korteris elama..."

Laste pärast koos elada pole vaja

Hiljuti luges naine ühest raamatust hea näite laste nimel kooselust. "Vanapaar vanuses 90+ läks ametniku juurde palvega: “Palun lahutage lõpuks ometi me abielu, me pole kunagi teineteist silmaotsaski sallinud.” Ametnik küsib imestunult: “Miks alles nüüd?” Vanapaar vastab: “Ootasime, kuni lapsed ära surevad.” Seega ma usun, et olen pigem õigel teel."

Seitse aastat tagasi tegi Krista otsuse, et tahab kolmandat tütart, kuid seekord päris üksinda, et keegi ei saaks manipuleerida. "Mõtlesingi, et alustan nullist ja kui keegi peaks aitama, siis on hästi. Eks neid lapse­tegijaid oli ümber omajagu, aga tahtsin meest, kes ei tuleks mulle midagi ette kirjutama. See oli minu projekt: juhin ja vastutan ainult mina. Rääkisin sellest ühele sõbrale ja ainult tema teab põhjust, miks ta ennast välja pakkus. Sain tütre asemel poja, aga kuna tüdruku-soov oli nii suur ning tundsin, et tulen veel ühe lapsega toime, siis sain... veel ühe poja! Olin seitse aastat rääkinud, et minu majja meest ei tule, ja järsku oli mul lühikese vahega kaks pisikest meest majas! Kindlasti oli emapalgal oma osa, et selle julgustüki söandasin ette võtta."

Loe värskest numbrist, miks otsustavad naised mõnikord üksi lapsi kasvatada ja kas nad tunnevad end seejuures üksikuna? 

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid