Jaga:     
Blogid

Vastsündinu ema: "Meile öeldi, et iga hetk võivad organid üles öelda ja äkksurm ei ole välistatud."

Kell oli pool kümme, kui mees esimest korda haiglasse helistas. Selgus, et pisipojal on raske veremürgitus ehk sepsis. Vereringe oli väga halb ja ta oli 100% hapniku peal. Võitlus pisipoja elu eest jätkus.

Koju jõudes läksin kohe Chrisi tuppa. Ta oli just ärganud (edit. ma arvan, et lõunaunest. tegemist oli kindlasti õhtupoolikuga, sest Kenneth sündis 13.14) ja uneles veel voodi peal. Valus oli silma vaadata kellelegi. Istusin Chris voodi kõrvale ja tundsin, et jube valus on. Tahtsin olla tillukese Kennethi kõrval. Chris ronis voodi pealt maha ja tuli mind kallistama. Kent rääkis samal ajal olukorrast oma emale. Natuke aega hiljem ema lahkus, soovis mulle jõudu ja palus, et ühenduses oleksime.

Kriitiline seis

Kell sai pool 10, kui Kent esimest korda haiglasse helistas. Selgus, et olukord on endiselt väga kriitiline ja poisil on raske veremürgitus ehk sepsis. Vereringe oli väga halb ja ta oli 100% hapniku peal! Öeldi, et IGA HETK võivad organid üles öelda. Veremürgitus kõlas kohutavalt. Nii kohutavalt, et sõnu ei suutnud öelda ja ainult pisaratemeri jõudis minust välja. Kent pani Chrisi magama. Natuke uurisin internetist sepsise kohta, aga see tegi olukorra ainult hullemaks. Lugeda, et see võib lõppeda surmaga... ei kõlanud kohe kuidagi. Püüdsin aru saada, et kuidas see juhtus, aga mõistus enam ei töötanud ja inglisekeelseid sõnu oli raske läbi närida. Mäletan, et midagi lugesin uriini või vere kaudu saavast nakkusest... mäletan sõnu infektsioon ja kopsud, neerud...

Ka siis sai jälle helistatud. Mina ei suutnud enam telefoni kätte võtta ja kõik jäi Kenti õlule. Helistas ja ma tundsin, kuidas sõnad “raske veremürgitus” meie pereliikmeid ükshaaval võpatama panid. Saatsin ise mõned sõnumid ja palusin pöidlaid hoida ja palvetada. Helistada suutsin ainult Reelikale ja siis sain aru, et Kent on kuulanud väga palju vaikust teiselpool toru... mida ongi sellise uudise peale öelda?

Alguses arvasin, et ma ei suuda magada. Aga kui olin pea padjale pannud, siis silmad vajusid kinni ja juba olingi natuke rahulikumas kohas. Kell helises meil iga 3 tunni tagant. Kent helistas ja küsis olukorra kohta. Öösel oli paremaks läinud, aga hommikuks jälle pisut halvemaks. Vahel paranes hingamine ja siis jälle halvenes. Olukorrast ei saanud ikka korralikku pilti.

Tühi tunne

Sellest päevast on kõige eredamalt meelde jäänud see, kuidas ma autost välja ei tahtnud tulla, kui me mehe ema juurde läksime. Nii tühi oli olla. Vaatasin läbi autoakna Ene poole ning see kurbus, mis sealt vastu vaatas, oli minu jaoks talumatu. Ma tundsin, et ma ei suuda kedagi näha ja mitte kellegagi suhelda. Mingil põhjusel ehitasin endale kohe alguses suure müüri ümber ja ei lasknud kedagi sisse. Ju siis oli nii kergem. Tagasi vaadates ei oskagi hinnata, kas oleks võinud teistmoodi. Ma olen nii emotsionaalne inimene ning ehk oleks murdumine tulnud kiiremini, kui ma oleks ka teiste emotsioone läbi elanud.

Seega sai Kent kohe alguses endale kõvasti suurema koorma kanda kui mina. Kõik ootasid ju pidevalt informatsiooni ning seda tuli jagada mitu korda päevas, sest Kennethi seisukord oli alguses peale nii kriitiline, et kõik võis muutuda mõne tunni jooksul. Iga päev oli tõusude ja mõõnadega. Hommik võis alata ilusti ja uudised olid head, aga õhtuks võis juba kõik väga kriitiline olla ning siis oli ju terve öö ees. Ja kõik need kõned tegi Kent. Mitte ainult lähedastele, vaid ka haiglasse. Ma mäletan, et ma mõtlesin, et ma ei saa ehk päris täpselt aru, mida haiglast öeldakse või ei oska õigeid küsimusi küsida. Ja hiljem tundsin, et ehk ma ei suuda korralikult seda infot, mida ma Kenti käest kuulsin, lähedastele edasi anda. 

Ma mäletan seda ka, et me leppisime lähedastega kokku, et keegi meile ei helista ja kui infot on, siis me ka kohe jagame seda. Seda eelkõige seetõttu, et iga kõne tegi ärevaks, sest see võis olla ju haiglast ning väga halbade uudistega. 

Sõit haiglasse

Kennethi teise elupäeva hommikul ärkasime, pakkisime ja hakkasime Tartu poole liikuma. Viisime Enele võtmed, et kass saaks toidetud ja lilled kastetud. Ei teadnud, kauaks jääma peame. Ämma juures nägime samasugust nägu nagu peeglist vastu vaatas. See tegi jälle olemise pisut raskemaks.

Tartusse minek oli suhteliselt kerge. Kuulasime raadiot ja püüdsime normaalseid sagedusi leida. Kohale jõudsime umbes kell pool 1. Läksime sisse ja otsisime üles õige ukse. Lasime kella... selgus, et koos me sisse minna ei saa, sest Chrisi ei taheta lasta. Arusaadav. Mina läksin esimesena. Läksin ja vaatasin meie pisikest Põnni. Arst seletas mulle, et poisil on raske veremürgitus ja poiss antibiootikumide mõju all. Ütles, et antibiootikume on palju, sest ei teata, mis bakteriga tegu on... seega ravitakse igasuguste võimalike bakterite vastu. Küsisin, et kas ta on oma silmi ka avanud. Ütles, et ta on rahustite mõju all. Et ei ole vaja teda kiusata ja alateadvusesse halbu mälestusi jätta. Rõhutas ikkagi, et olukord on väga kriitiline, iga hetk võivad organid üles öelda ja äkksurm ei ole välistatud.

Juhtmed ja masinad

Tahtsin teda puudutada. Pidin käed pesema ja mingi puhastava ainega üle loputama. Ja siis saingi meie pisitillukesele pai teha. Pisut ta liigutas varbakesi. Raske oli teda näha nende juhtmete, kanüülide ja muude vidinate küljes. Masin hingas 100% tema eest ja vererõhku kontrollis samuti masin. Mitte isegi masin, vaid masinad.

Palusin poisil tugev olla ja lahkusin. Kenti juurde oli valus minna, puhkesin nutma ja rääkisin äkksurmast. Muud sõnad ei olnud alguses meeles. Sain kallistuse ja jäin üksi pisaraid valama. Kent läks sisse ja jäin ootama. Kui Kent tagasi tuli, oli ikka veel väga raske olla. Kentile ei oldud midagi seletatud ja seega pidin ise seda tegema. Kallistasime ja lubasime teineteisele, et kõik saab korda. Jälle helistasime perekonnale ja jälle oli raske.

Läksime otse vanaema juurde. Sõime pisut. Ruumi oli vähe ja vajasime õhku. Pumpasin veel enne minekut piima ja siis lahkusime. Umbes kell 2 läksime välja. Jalutasime kesklinna, käisime Kaubamajas ja ostsime juua-süüa. Leidsime varjulise koha ja umbes kell 4 helistas Kent jälle haiglasse. Olukord oli lõpuks pisut parem. Midagi seoses vereringega oli paranenud. Öeldi, et tunneli lõpust vist paistab natuke valgust. Jälle helistasime perele, oli juba pisut parem olla. Jalutasime edasi, Chris jäi magama. See hetk taipasin, et tunnen vist siiamaani, et Kenneth on mul kõhus. Ei teagi miks. Võib-olla on sellise tundega natuke lihtsam kogu olukorda taluda.

Nägin esimest korda tema silmi

Saime umbes kella poole 7 paiku hea uudise. Nimelt saime mõneks päevaks sugulase Mai juurde kolida. Vanaema juures oli tõesti vähe ruumi ja see kergendas kogu olukorda. Omakeskis on pisut lihtsam. Raske on silma vaadata mõnele lähedasele, kes samuti väga mures on. Üksinda on kuidagi jõudu rohkem. Käisime Mai juures ja edasi läksime otse poisi juurde.

Kell oli umbes 8. Esimesena läks seekord Kent, olukord oli jälle pisut parem. Iga korraga oli midagi ikkagi natuke vähemaks keeratud. Siis läksin mina. See oli kõige imelisem hetk. Läksin poisi juurde ja esimest korda nägin pisut tema silmi. Arst ütles, et rahusteid on maha keeratud ja seetõttu ta natuke liigutas. Ütles, et nüüd ta tunneb küll pisut valu, aga rahustite vähendamine teeb talle head. Samuti ütles, et kui on näha, et ta väga rabelema hakkab, siis keeratakse jälle juurde.

Aga poiss õrnalt kissitas ja liigutas sõrmekesi ja jalgu. See oli nii ilus ja nii eriline. Tema silmi ei olnud ma siiamaani näinud, sest pärast sündi ta neid lahti ei teinud. Rääkisime veel pisut arstiga ja soovisin poisile kõike head! Jälle oli ees uus öö...

See on lugu ühe pere noorima poja Kennethi võitlusest ellujäämise nimel, millest kõige pingelisem osa kestis kokku kolm kuud. Rohkem lugusid saad lugeda LIISBETI BLOGIST.

Loe ka neid lugusid