Jaga:     
Blogid | Triini blogi

"Me oleme valesti kasvatatud põlvkond." (28)

Üks asi, mis mind eriti kummastab on see, et ma ei näinud terve oma lapsepõlve oma vanemaid tülitsemas. Samuti ei näinud ma neid kunagi ka leppimas.

Ma tunnen siiani, et ma ei oska leida lepitust lahkarvamuste korral. Vast leidub veel teisigi asju, mida lapsevanemad väldivad laste juures sest nad ei soovi, et nende lapsed neid asju pealt näeks ja kogeks. Aga mõelge samas sellele, et kui sina lapsevaemana ei näita oma lapsele ette, kuidas teatud protsesse ja etappe läbida, siis kuidas peaks seda oskama laps?

Lapsevanemaks olemine seega ei ole mingi meelakkumine. Korratakse sageli samu vigu, mida on teinud meie vanemad ja vanavanemad, sest muud moodi ei osata. Need vead antakse edasi lastele. Loomulikult leiab iga inimene lapsevanemaks saades, et vot selliseid ja teisi asju ma ei kavatse oma lastele teha või just kavatsen seda kindlat traditsiooni jätkata. Me vanemad on teinud vigu ja vigu teeme me ise ka, sest niiviisi on see loodud.

Lohutussöömine maast-madalast

Kui veel minevikus sorkida, siis lugesin alles hiljuti Henry (A kuhu Henry jäi?) blogi, kus ta räägib ausalt, mis trauma ja asjad panid teda lapsepõlves end toiduga lohutama. Minul küll sellist traumat ei olnud, aga ometi hakkasin end juba lapsena toiduga lohutama. Võib-olla oli asi selles, et kui juhtus midagi, siis pakuti alati lohutuseks midagi söödavat. Näiteks kukkusin ja sain haiget, siis pakuti suhkruvett ja moosisaia ehmatusest üle saamiseks.

Seega nagu ei olegi midagi imestada, et täiskasvanuna selline käitumismaneer jätkus. Eriti hulluks läks asi siis, kui katkes esimene rasedus. Lugesin Lipsukese blogist, et ka temal rasedus peetus ja mulle meenus kogu see jama, mille ise läbi pidin tegema. Südametööd korraga ei olnud ja tuli allkirjastada need jubedad paberid ja siis minna puhastusse. Pärast seda tundsin end täiesti väärtusetuna ja mul olid suitsiidsed mõtted. Sellele järgnenud teise raseduse katkemine ei teinud enesetunnet just roosilisemaks ning õnneks sain õigel ajal psühholoogilist abi. Peale Piiga sündi muutusid toitumisharjumused ja kadus ära igasugune vajadus end toiduga lohutada. Mees pakkus mulle piisavalt tuge nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ning pidev töö ja enesedistsipliin on viinud mu siiani, et olen 50kg kergem kui peale rasedust.

Lapsepõlves ja nooruses on hea tagantjärgi sobrada ja seda kõike analüüsida, aga kahjuks tol hetkel neid ohumärke näha võimalik ei olnud või ei osatud neid toona lugeda ja nii siis tuligi neid vigu teha selmet neid vältida.

Valesti kasvatatud

Täna just arutasime sõbrannaga, et päris paljud meie generatsiooni inimestest on nn valesti kasvatatud. Näiteks kui ma võtan enda lapsepõlve, siis meid justkui suunati pidevalt midagi saavutama ja üle enda varju hüppama. See on aga viinud sinna punkti, kus ei oskagi rõõmu tunda selle üle, mis on olemas vaid tuleb justkui püüelda ikka parema ja võimsama poole.

Teine äärmus aga on see, et lapsevanemad suruvad oma laste unistused maha. Pean tunnistama, et see on pigem selliste maakohtade tunnus. Mu abikaasa on pärit maakohast ning seal justkui ei lubata lastel üldse unistada. On maaelu ja õpetatakse lastele, et tuleb teha seda tööd, mis parasjagu on ning vahet ei ole, kas see töö sulle meeldib või mitte. Töö tuleb ära teha nui neljaks ja veri ninast välja.

Mõlemal juhul aga on loodud alus depressiivsusele kalduvatele inimestele: ühed üritavad pidevalt üle oma varju hüpata ning nähes, et nad on vaid tavalised inimesed ja ei suudagi seda teha kõikidest pingutustest hoolimata ja teised, kes ei oska unistada või kardavad unistada, sest neid on õpetatud tegema vaid tööd. On tekkinud selline uutlaadi katkine generatsioon, kus inimesed on depressiivsemad. Eraldi kolmas kategooria on siis see õpitud abitus, kus emme teeb kõike lapsele ette-taha ära ning laps ei oskagi täiskasvanuna muud kui kodus diivanil istudes arvutimängu mängida ja õigel ajal suumulku avada, et emme sinna putru sisse kühveldaks.

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a), lisaks neile veel deegud, kassid Caesar ja George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

22 kommentaari

S
Süüdistage  /   20:07, 26. juuni 2017
valitsejamehi, -naisi kes lõid sellised väärastunud seadused mis hävitas pea kõik mis aastasadu kehtinud aga õnneks on eestlane tark ja hoiab üht-teist enda teada ja annab selle vaatamata kehtivatele seadustele oma lastele edasi.
A
anna abi sellistega ikka  /   22:25, 26. juuni 2017
jube piinlik lugemine, igatahes on vanemad süüdi ja valesti kasvatanud, kas olid liiga head või olid jälle liiga pahad, sobiv pole tänapäeva noorte jaoks miski, ainult nemad ise on imelised :D õudus. ja siis teised noored ja loIIid loevad seda blogikest ja mõtlevad, et aaa, no nii vist on jah :D
T
triinikene  /   20:35, 26. juuni 2017
Lugesin siit blogist ja lugesin sealt blogist... Siis sain targaks ja blogin nüüd oma tarkusi. Et minusugused kompleksihunnikud oma lodevusele, egoismile, arrogantsusele ja õpitud abitusele põhjendusi leiaksid.
Blogida võib, aga miks sellist küsitava väärtusega kraami ajakirjandus jagab?
I
Ikka on keegi teine süüdi  /   20:38, 26. juuni 2017
Kui inimene saab täiskasvanuks, tähendab,et hakkab ise vastutama. Ei tähenda seda, et nüüd saadakse kõik õigused. Siis tuleb oma peaga mõtlema hakata ja valikud teha. Kuule abitu, milleks sul on oma pea kaela otsas? Ka kujutlusvõimet on vaja. Võta omast elust vastutus oma õlule. Ära virise ega süüdista vanemaid.
K
kummaline  /   20:41, 26. juuni 2017
on süüdistada kõiges vanemaid ja kasvatust. Hakka elama, vanust piisavalt.
L
Loen ja imestan!  /   20:45, 26. juuni 2017
Arge kasvatage oma lapsi vati sees! Lapsed saavad niikui nii aru- kui pere on tüli voi isal on keegi uus naine! Lapsed on meist palju targemad! Mehed on korval- avaneks nii raske! Aina imestan! Mis kull nende naistega siis juhtuks- kui see mees enam iial koju ei saabu ja jalaseenega majast valja viiakse ? Olin 25 aastane. 1 kuu jooksul sai surma mees, kaotasin koduks töökoha! Oli vaid 4 a laps! Ullakene edasi... Kullakesed! Kuigi 22 a juba uksinda loe( viimsed 10 Uksinda, muidu olime tutrega koos! Arge end nii saamatuteksxtehke! Alati on naised hakkama saanud... Soja ajal, Siberis , välismaal. Lastele tuleb kohe rääkida-- nii kuidas peres asjad on. Olgu see mis iganes probleem! Lapsed on edaspidi tänulikud-- et kaasasime neid . Sest nemad on künka pere liikmed! Kui isal ongi uus naine - siis noh! Kui kaotasid too ja on suured võlad- SIUS seda peavad teadma ka lapsed! Ja kui on uus armuke emal-- peavad seda teadma ka lapsed! Elu nagu lill
I
irw to loen ja imestan!  /   22:22, 26. juuni 2017
no see sai nüüd imeline pudru ja kapsad sul kokku. mis öelda muidu tahtsid?
V
võilill   /   22:46, 26. juuni 2017
Tahaks väga kaasa tunda jne, aga kahjuks ei saanud sellest tekstist tõesti mitte kui midagi aru.
H
Hii  /   20:57, 26. juuni 2017
No saamatuid, lolle, abituid , kangekaelseid, üle käte läinuid jms lapsi on sirgunud igal ajastul sõltumata sellest, kas nende vanemad on olnud tublid ja vastutustundlikud või mitte. Selle asemel, et oma vanemate kallal tänitada, kasvatagu nüüd oma lapsi nii, et need hiljem sama moodi meedias oma vanemate pärast vingumas ei käiks. Õigupoolest kasvavad lapsed ise, neid saab vaid harida ja õpetada:))
J
ja-ja  /   21:05, 26. juuni 2017
vanasti ikka öeldi, et ega süü ei tohi õhku rippuma jääda, ikka peab keegi süüdi olema! Seda öeldi minu lapsepõlves irooniaga, et võta vastutus ja ära virise ja otsi süüdlast.
Ka minu perekonnas olid ratsionaalsed inimesed, isegi väga, see eest unistasin ja panin need unistused mängudesse. Kas unistatakse kõva häälega, et keegi saaks keelata? Kuidas siis neid peas tiirutavaid mõtteid, unistusi, saavad vanemad keelata, kuidas see võimalik on? Üldiselt unistusi ju laiale ringile ei jagata. Aga, muidugi, keegi peab süüdi olema, nii on lihtsam elada, vastutust võtmata.
E
Einoh  /   21:08, 26. juuni 2017
Tundub ,et tal ja teistel kel samad probleemid olid debiilsed vanemad?
O
o,0  /   21:32, 26. juuni 2017
harjuge ära ja hullemaks alles läheb.
A
AA  /   21:46, 26. juuni 2017
Elu ei ole must-valge ja inimesed, nende tõekspidamised, vajadused, võimed jne on erinevad. See, mis on õige ja hea ühe jaoks tundub tobe ja naeruväärne teise jaoks. Depressioonist nii palju, et üleüldine depressioon on põhjustatud pigem sellest, et meil on palju pimedat aega. Elagem oma elu nii, et oleks endal hea ning ei tasu liialt muretseda teiste pärast. Kõik kasvatavad oma lapsi nii nagu oskavad ja eks iga kasvandik leiab lõpuks elus oma koha.
S
Solei  /   22:09, 26. juuni 2017
Oleme siis papsiga, nagu ma abikaasat ja laste isa kutsun, valesti elanud.Me pole riielnud omavahel ja pole ka sellepärast leppinud.Ja moosisaia oleme niisama lastele andnud ja valu viis alati vares ära.Ja valule ei meeldinud meie laste juures olla.
S
sama siin  /   10:25, 27. juuni 2017
Oleme abikaasaga elanud riiuta 35+ aastat ja lapsed suureks kasvatanud. Mis nüüd siis saab? Kas peame nüüd minema laste poole tülitsema, et nad saaks täisealistena näha õiget kasvatust leppimise näol? Hakkama leiutama tülitsemiseks põhjusi?
U
Uunu  /   23:07, 26. juuni 2017
Ongi nii, et töö, mis ootab tegemist tuleb ära teha, nui neljaks. Tõenäoliselt pole vanemad sulle piisavalt tarkust tagumiku kaudu andnud, et nüüd virised. Ära süüdista oma vanemaid, et nad sind valesti kasvatanud on. Nendel ei olnud sellist "tarkuskirjandust", mida sina praegu loed ja polnudki aega lugeda, sest sinu tagumik vajas kasimist. Häbi peaks olema. Elukas sihuke.
  /   07:45, 27. juuni 2017
Just. Kasvatab last vati sees. Lapsed peavad tööd tegema ja kus mujal kui maal vanavanemate juures, kui ei ole oma maakodu. Aga sellel blogijal on mõtted unistustestja reaalses elus selline lapsi töökateks ei õpeta.
K
Krib  /   23:59, 26. juuni 2017
Kahjuks pean ütlema, et ilmaasjata inimene kirjutab nö blogi- pole ammu nii rumalat juttu lugenud... Ja imestama paneb, et sellist mõttetust ajalehes avaldatud.
N
neenee  /   01:30, 27. juuni 2017
Inimeste ja ühiskondade lõhkumine on kestnud vähemalt sada aastat (kui mitte sadu). See on riikideülene agenda, et luua rumal ja emotsionaalselt katkine inimmass. Seda on lihtne valitseda ja manipuleerida. Aitab ainult individuaalne ärkamine, adekvaatse info hankimine ja iseenda harimine, ühistegevus. Riigistruktuuridelt abi ja toetust loota ei ole.
  /   15:06, 27. juuni 2017
Meedia teeb kõik selleks et põlvkondadevahelist sidet lõhkuda. Uus põlvkond ei kasva enam vanemate kasvatuse näol, vaid interneti abil. Empaatiavõimetu, enesekeskne, egoistlik, kitsarinnaine, vaid endale mõtlev ning vanemat põlvkonda halvustav mass. Varasemalt oli aus sees vanemate inimeste austamine, nüüd on "au sees" nende eemaaletõukamine.
M
mhh  /   04:59, 27. juuni 2017
oledki valesti kasvatatud kui siukest sousti ajad suust välja ja enese haletsemis teksti kirjutad
T
Turakas  /   06:16, 27. juuni 2017
Tulevikus igal inimesel lisaks advokaadile ka oma hulluarst ja oma nõustaja.muidu ei osàta elada
7
77 Oma lapsi kasvatatake ikka ainult paremat soovides.  /   08:20, 27. juuni 2017
Suur boonus on,kui lapsel on peale armastavate vanemate ka ARUKAD vanemad. Soo jätkamise instinkt on kõigile elusolenditele sisse programmeeritud,aga i kasvatamine toimub vanema parema äratundmise järgi.
K
keelenõu  /   09:08, 27. juuni 2017
"Päris paljud meie generatsiooni inimestest on nn valesti kasvatatud" - ära siis oma last generaatorina kasvata, vaid ikka inimlapsena. Keel mõjutab maailmanägemist, kui sa oled generatsiooni liige, siis oled masin. Kui oled põlvkonna esindaja, oled inimene.
K
kojamees   /   09:42, 27. juuni 2017
Kurb lugeda ,et sind valesti kasvatati.Püüa viga parandada ja esimese sammuna võiksid õppida maailma laiemana näha.Ära üldista ja näe oma kasvatamises tehtud vigu terve põlvkonna vigadena.Rohlem empaatiat ja teistega arvestamist.Ennast,tuttavaid ja sõpru terve põlvkonna esidajatena näha on tõesti raske juhus.
N
no  /   10:30, 27. juuni 2017
aga äkki vanematel polnud põhjust tülitseda?Ja seetõttu oled sa nüüd hädavares ja saamatu, sest kõike ei näidatud ette ja ei tehtud puust ja punaseks?Ema, anna padruneid!
E
Ega  /   14:31, 27. juuni 2017
lolle ei künta ega külvata, nad kasvavad ise!-selgituseks ja lohutuseks pealkirjale.Ava silmad,otsi üles aju,aja selg sirgeks ja hakka elama-abiks ikka!
H
Ha haha  /   20:02, 27. juuni 2017
Mis haige jutt, lausa piinlik lugeda. See ei ole küll 31a kontoritööaja jutt. Vanasti olid tugevad ja tublid pered, kõike tehti koos lastestki kasvatati tublid inimesed. Armastati ja andestati. Kas tänapäeval näed sellist armastust, hoolivust ja andestust? Ei näe. Ainus mida näed on see kuidas teine kaasmaalane laiaks litsuda, üle sõida jne. Õudne mis toimub.

Loe ka neid lugusid