Jaga:     
Blogid

Ema: "Ärge karjuge mu beebile tuti-pluti, visake teda õhku ega kõdistage lakkamatult!"

Miks täiskasvanud inimesed saavad valida, kes neile meeldib ja kellega nad soovivad füüsilises kontaktis olla, aga imik on nagu vaagnatäis sooja toitu, mida ümber laua saadetakse, kirjutab oma blogis Pille.

Laias laastus võib öelda, et paljud (reeglina vanemad) inimesed tahavad beebilt iga hinna eest mingit emotsiooni kätte saada – rõõmsat ja laginal naervat emotsiooni. Minu jaoks on see hästi imelik ja kui ma üritan või üritasin Kauri beebiajal kellelegi öelda, et lapsele tasub läheneda rahulikult, mitte juba eemalt ruuporiga tuti-pluti karjudes, siis võite aimata, et sellele jutule on need inimesed kurdid.

Käisime veidi aega tagasi ühel sünnipäeval. Seal oli koos palju inimesi, kellega meie kohtumegi maksimaalselt korra aastas sel samal peol. Astusin, laps süles, tuppa ja peale teretamist hõikas juba üks vanaonu, et andku ma talle ka beebit sülle. Ma ei hakka üldse laskuma sellesse ärritavasse asjaolusse, et sünnipäevalauas võeti pitse ja tema oli neid kindlasti üle ühe võtnud, nii et mis pagana asja on tal siis enam üldse mingeid lapsi hoida, oma või võõrast. Aga minu jaoks on absoluutselt absurdne ja arusaamatu, miks koheldakse beebit nii nagu tal poleks tundeid. Miks täiskasvanud inimesed saavad valida, kes neile meeldib ja kellega nad soovivad füüsilises kontaktis olla, aga imik on nagu vaagnatäis sooja toitu, mida ümber laua saadetakse?

Kõdistamine ja õhkuloopimine - milleks?

Beebi (või tegelikult ükskõik kelle) kõdistamine on teine imelik tegevus. Kuidas sulle meeldiks, kui sina vedeled abitult põrandal või – veel hullem – keegi hoiab sind enda süles kinni ja kõdistab? Kui ei meeldi, vaid tundub ahistav, siis miks seda lapsele teha? Kui laps on nii suur, et ta oskab väljendada, et mänguhoos on okei ja talle pakub see tõesti nalja, siis on teine asi. Näiteks Kauri-vanune oskab end täiesti vabalt sel määral väljendada. Lisaks, kas teie teadsite, et näiteks Vana-Roomas kasutati kõdistamist piinamismeetodina? Ma mõistan seda täiesti, sest nii minu kui paljude teiste jaoks (ma tean väga minimaalselt inimesi – kas üldse? – kellele kõdistamine MEELDIB, tervitused Renele) ongi see täiesti rõve ja piinarikas tunne.

Kolmas asi, mida ma absoluutselt ei salli, on laste õhku loopimine. Ma olen nii Kaurile kui Lilile seda ise vaikselt teha proovinud ja ma näen, kui krampi nad selle peale tõmbunud on, eriti Lili, kellel niigi lihastoonus liiga suur, igasugused äkilised liigutused ehmatavad teda väga. Ja kui ma siis kellelegi ütlen, et ei ole vaja beebit loopida, siis tuleb mulle vastuseks mingi irvitav kanaema lauluke. Tegelikult võiks iga inimene enne selle kohta uurida ja järele mõelda, kas tema jaoks on okei võtta enda peale risk, et ta kellegi teise lapsele näiteks kaelaluu kahjustuse põhjustab, seoses sellega, et beebi pea on tema kaela ja muu kehaga võrreldes ebaproportsionaalselt suur ning ta ei pruugi suuta seda piisavalt hästi hoida. Lihtsalt selline väike mõttekoht.

Beebile maiustusi

Veel üks teema (millest tegelikult saaks eraldi postituse või eraldi raamatu või terve raamatusarja kirjutada) on lapsele maiustuste pakkumine. Ei – lausa beebile maiustuste pakkumine, sest alla aastane laps seda ju on. See on jälle täiesti vanema generatsiooni teema. Igaüks tahaks olla see hea inimene, kes lapsele kohupiima, koogiampsu, magusat mahla vms pakub, samal ajal jookseb neil täiesti sujuvalt kõrvust mööda minu jutt sellest, kuidas laps pole loll (või tegelikult vastupidi – on kahjuks piisavalt rumaluke) ning et sellised manöövrid võivad tema toitumisele väga suure karuteene teha. Rääkimata konkreetselt neis asjus peituvast suhkrust, mis ei beebile ega väikelapsele AUSÕNA head ei tee, vähemasti mitte rohkem kui näiliselt – laps sööb taolisi asju tõesti ilmselt üsna rahulolevalt. Aga et lapse soosingut võita ja see rõõmus emotsioon temalt kätte saada ei kõhelda talle ebavajalikku sodi pakkumast.

Kaur hakkas umbes pooleteiseaastaselt saama asju, millel meie mõistes on maitse ja ma kahetsen väga, et välisele survele ses asjas nii vara järele andsin. Täpselt sellest hetkest alates, mil ta hakkas saama “maitsvaid” asju, on ilmnenud kõik probleemid seoses tema toitumisega, mida enne neid “häid asju” meie igapäevaelus – ilma liialdamata – mitte kunagi polnud.

Leian, et veel praegugi on ta liiga väike, et iseseisvalt otsustada, kui palju magusat (näiteks sünnipäevalauas või kasvõi kodustes tingimustes) on tema jaoks mõistlik. Paraku on ta juba nii palju kavalam, et headest asjadest lookas laua ääres ja maiustamist pooldavat toetajaskonda tajudes kipub ta kauplema ning küsima neid asju täpselt sealt, kus heldinud silmapaari alt lõpmatu arv kordi “muidugi, võta, söö söö lapsuke” vastatakse. Ja see on jälle olukord, kus mina, kes ma ei taha, et mu laps end suhkrut täis puugib, pean täiskasvanud inimestele selgitama, miks laps ei peaks rohkem kooki / kommi / küpsist sööma. Oodatud reaktsioonile vastupidiselt vaatavad nad sellele viltu ning minu “ei” ei tähenda mitte midagi, kui ma selle eest ekstra ei võitle.

Aga mismoodi sellises olukorras käituda? Pakin lapsed autosse ja sõidan koju? Sest näiteks kui ma Kauriga poes käin ja talle selgitan, et ta võib ÜHE magusa asja valida, siis ta mitte kunagi ei vaidle, jaura, kauple ega jonni – ta mõistab. Valib oma maiustuse hoolikalt, otsustab teadlikult ühe asja kasuks, loobub teistest ja probleemi pole. Aga kui on kamp täiskasvanuid, kes teineteise võidu talle kooki ette kühveldavad, siis loomulikult ta võtab selle kõik vastu, sest ta on laps. Paraku kui tal peale koogi-orgiat õhtul voodis kõht valutab, pole peale minu ega Rene kedagi, kes oma silmaga näeks, mis põhjusel mõõdukus sel teemal vajalik on.

Iga hinna eest poolehoidu võitma

Ühesõnaga, olles natuke teemast kõrvale kaldunud, siis vastus pealkirjas toodud küsimusele on see, et inimesed, kes beebiga midagi peale ei oska hakata, kukuvad teda hoogsalt väntsutama, hüpitama, kõdistama ja magusaga tema poolehoidu võitma. Kes tunneb end väikese lapse juuresolekul enesekindlalt, see suudab teda rahulikult hoida, vaadata tema sügavatesse silmadesse ja ilma ebavajaliku akrobaatikata temaga jutustada, koguni teda kuulata. Selliseid inimesi ei ole liiga palju. Enamus selle kuulamise osani ei jõua ja laps ongi lihtsalt vait, sest lärmi tema ümber on niivõrd palju. Lilian on sellele viimasele hea näide – kui palju olen ma kuulnud, et “appi, ta on nii vaikne, ta ei tee ju üldse häält”, aga teate – appi, kui palju ta jutustab, kui talle selleks ruumi jäetakse.

Minu kogemuse põhjal nooremad inimesed sellist krabavat ja solgutavat agressiivsust eriti ei harrasta. Nemad saavad justkui aru, et igas vanuses inimene on inimene ja “talle ei pruugi meeldida, kui mina, võõras inimene, ta sülle kahman, sahmaka kõdiga kostitan ja siis krampis beebi õhku loobin.” Või siis nad lihtsalt pelgavad seda väikest inimest ära lõhkuda, mis on ka väga tõenäoline variant. Igal juhul jäetakse lapsele ruumi ise otsustada, kas ta tunneb antud inimese vastu huvi või mitte.

Mind hullult häirib see suhtumine, et väike laps on aksessuaar, kes peabki kõigi inimestega leppima ja seda pool minutit peale esmakohtumist. Tähelepanekud elust enesest näitavad, et vähemasti meie lapsed võõrastavad kõige vähem just neid inimesi, kes lähenevad neile teatava ettevaatlikusega, ei taidle, ei rabele, ei kraba neid ema/isa sülest. Käituvad nii, et beebil on aega olukorra ning uue näoga harjuda. Ma pean sellistest inimestest väga lugu, kes suudavad beebit kohelda kui täisväärtuslikku inimest ning austada tema isiklikku ruumi.

Õigustades valikuid

Lõpetuseks võib öelda, et ma olen sellel postitusel mitmes kohas nurki maha võtnud, et see liiga käre poleks, aga fakt on, et mind ajavad kõik sellised teemad väga põlema. Just sellepärast, et ma olen juba alates Kauri sünnist nii palju kordi pidanud õigustama oma põhjendatud ja argumenteeritud valikuid. Iga ema oskab enda ümber nimetada inimesi, kelle jaoks mingisse teemasse süvenemine võrdub sellega, et ta olen fanaatik ja kanaema. Aga ma tõesti ei taha pea ees ja klapid silmadel läheneda ühelegi teemale, mis puudutab mu laste heaolu, lihtsalt sellepärast, et “vanasti oli nii” või sellepärast, et kellegi teise jaoks on mitte süvenemine mugavam.

Kusjuures kõikidel ülaltoodud ja veel paljudel teistel (et mitte öelda üleüldse kõikidel, aga kindlasti enamikel) teemadel näevad arutelud nende asjade üle välja sellised, et mina selgitan ja põhjendan, miks üks või teine asi on hea või halb, sest ma tõesti uurin tähtsate teemade kohta, enne kui arvamuse kujundan, ning vastaspool rohkem või vähem piltlikult öeldes irvitab mulle näkku, maigutab mokaotsast võidurõõmsalt “kanaema” ja sõidab oma tõega minu omast lihtsalt üle. Need inimesed on väsitavad, neil puuduvad enamasti reaalsed argumendid, ent ometi on nad otsast otsani elukogemust, tõde ja tarkust täis. Neid pole meie pisikese pere ümber liiga palju, aga piisavalt, et ma iga mõne aja tagant oma pead pean vaevama, et kuidas eelmainitud vaidlustes ja olukordades toime tulla, ilma suhteid rikkumata. Kuidas oma laste PÄRIS (mitte ainult näilise, suu kooki täis ja nägu sellest naerul) heaolu eest seista.

Fakt on, et meie lastel on kaks vanemat, kelle vahel kõik kasvatuslikud ja muud arutelud peaksid käima ja kellelegi teisele ei ole me kohustatud end põhjendama. Kellegi teise tungivale arvamuseavaldusele pole selles asjas kohta. Ometi tuleb ette olukordi, kus ma pean paluma, et mu beebit kutsutaks tema enda nimega, mitte nimega, mis kellegi teise meelest talle paremini sobiks, või paluma, et lapsele, kes pole sooja toitu söönud, ei antaks rohkem magusat või kuulama paanilist sajatust peale seda, kui olen palunud lapsele külakostiks midagi muud kui maiustusi tuua või rahustama näost kaamet mahlapakkujat, et vesi on lapse jaoks ausõna hästi-hästi okei jook.

Või selgitama, et beebi söögilaud on soola-suhkru-jamavaba ja et tegu pole minu kadedusega, vaid nii ON talle vajalik. Või et ta päriselt tahabki eeskätt oma pereliikmete lähedust, mitte iga inimese oma, kes beebi sussutamise-kussutamise vastu huvi ilmutab. Neid näiteid on ainuüksi meil aastatega kümneid ja kümneid kogunenud. Niisiis, rohkem empaatiat ja taktitunnet, on minu lühike soovitus kõigile, kes puutuvad kokku beebide ja lastega, kes pole nende enda enda omad.

Loe ka neid lugusid