Jaga:     
Blogid

Teise lapse ootel: "Rasedus ei ole midagi nauditavat, ootan kannatamatult, et ta kätte saaksin!" (1)

Ma ei jõua ära oodata, millal ma oma keha tagasi saan! Arvasin, et teise rasedusega on teisiti. Elan hetkel kõhus olevale lapsele ja hea meelega teen seda (muidu ei oleks ju rasedaks jäänud), aga veel parema meelega sünnitan ta ära ja elame edasi – igaüks omas kehas, kirjutab oma blogis Lilli.

Mõtlesin, et teist rasedust võtan hoopis teisiti ja naudin ning olen aktiivne, äge, õnnis rase. RIGHT! Jah, võtan teisiti, sest nüüd ma saan kohe aru, et seal on laps ja see tekitab erilise tunde. Aga ei, ma ei naudi ega sära sellepärast. Omamoodi vist jah, aga endiselt ei ole mul teiste rasedatega suurt midagi rääkida.

Sõna "kõhubeebi" tekitab judinaid

Ma ei oska teda veel hellitada, nunnutada, oma pisikeseks imeks ja jõulubeebiks kutsuda, veel vähem kõhubeebiks. Sõna “kõhubeebi” tekitab minus endiselt judinaid. Ma ei tea, miks ma seostan seda justkui mingi … eriliigiga või tulnukate katsega. Tuleb ette see pilt, kui X-Filesis Scullyle mingi toru kõhtu pandi ja laps sinna pandi või võeti ära? Ma ei mäleta, see oli sada aastat tagasi, aga mingi selline seos tekib. Miks ometi? Kõik ju naudivad seda “kõhubeebindust”.

Noh ja muidugi ei saa ma ühelegi rasedale seda öelda ka, sest las nad naudivad, see ongi tore. Aga mul tekib mingi vastumeelsus, et ma ei saa mitte kellegagi oma rasedusest rääkida, sest ma lihtsalt ei räägi sellest nii, nagu oodatakse. Endiselt mõeldakse, et ma olen kibestunud või ma võitlen selle vastu, aga ma ei ole ega võitle, ma ausõna hindan seda, et mul on kõhus laps ja ma ootan teda nii väga! Aga ta ei ole “kõhubeebi” või “beebsu”, ei ole ultrahelipildid sellised, et vaatame, oo, kelle nägu ta on, kui kõik UH pildid on ju suht sama nägu (enda jaoks on laps eriline, logish!), aga pole seda, et no vaata, kui nunnu!

Oh, mis laviin! Ma lihtsalt arvasin, et teise rasedusega läheb see kuidagi paika, aga ei, minu säramine ja õnnis tunne on vist rohkem omaette ning muud moodi väljendatud. Kahjuks ma ei oska rasedust kui seisundit nautida – eriline on see, et mul on kõhus laps, aga rasedus iseenesest ei ole midagi nauditavat, ma lihtsalt ootan kannatamatult, millal ta oma aja täis kasvab ja enam minu kõhus ei ole. 

Tahaks tööle

Ma vaatan töökuulutusi, nagu hakkaksin tööle minema, ma näen peaaegu igal ööl unes, kuidas ma käin jälle tööl ja kui hea mul on olla. Ma ei arvanud, et ma seda nii väga igatsen, aga igatsen – laste kasvatamine on mega vastutus ja tohutult oluline “töö”, aga jaa, ma tahaksin kuskil mujal ka end teostada, mitte seoses koduste ja lasteteemaliste asjadega. Pea on rohkem klaariks läinud ja tööstress täielikult lahtunud, selline “alustan uue hooga” tunne on.

Ju ma siis ei ole seda tüüpi, kes oleks see nn aktivist-ema, kes muudkui korraldab mingeid ringe ja teeb lapsega igasuguseid põnevaid asju jne ning kellele see külg on justkui väljund. Ma kadestan neid aktiviste, ausalt, ma arvasin, et olen selline! Ma olin tööl küll aktivist ja eluaeg unistanud lastest, et ohh, kus ma olen äge, aktiivne ema, aga ei ole?! Võib-olla siis, kui Johan on suurem ja saabki teha igasuguseid asju, aga hetkel olen kuidagi … väsinud. Koguaeg olen väsinud! Ma igatsen täiskasvanud inimesi ja nende teemasid Laste teema ongi nende teema, jaa, ma teaaaan…

Sain nüüd kindlasti kõvasti “plusspunkte” enda jutuga, aga selline ma olen, eks te ju teate ka. Ei ole seda, et oi, halb ema, kes lastest ei hooli, muidugi hoolin! Ahh, mis ma selgitan, arusaajad saavad aru!

Tere jälle!

Käisin ämmaemanda vastuvõtul. Mul on alati mulje jäänud, et Pelgus käib nii palju rahvast, kõik on suht anonüümne ja keegi midagi minust ega kellestki ei tea, ei mäleta, aga ootesaalis ei pidanud ta mind isegi nimepidi hüüdma. Oli selline tore äratundmine, et oi, tere jälle! Nimelt, mul on sama ämmaemand, kes eelmisel korral.

See oli nii tore, et noh, tere jah, siin ma jälle olen. Tõesti, selline tunne, et polegi pausi pidanud või siis mingi paar kuud kõigest. Tal olid andmed kõik olemas, rasedakaart/vihik (endiselt ei mõista, miks see peab just “kaart” olema) täidetud, kõik oli kuidagi mõnus.

Kuna mu kõht on juba nii suur võrreldes eelmise rasedusega, siis kartsin, et laps on JUBA ülekasvanud, aga mõõtis emakapõhjakõrgust, kõik vastab nädalatele. Kuulas südant ka, selle sai kohe ilusti kätte – kiire põksumine, nagu neil algul ikka ja mainis, et oo, ta on päris aktiivne, trallitas seal ringi.

Kui eelmisel korral öeldi, et oi, laps aktiivne ja nii tore, siis tundsin, et ahh, kui lahe! Seekord mõtlesin, et oh jeerum, tuleks ta, no naaatukenegi rahulikum kui Johan. Ja hea magaja. Muidugi, aktiivne on parem kui loid ja üleüldse, peamine, et lapsel tervis korras, aga ma tundsin, kuidas ma sõna “aktiivne” peale kümme korda väsinumaks jäin. Ja ma ei olnud ainus, kellel see reaktsioon oli – läksin autosse, ütlesin, et arst mainis, kuidas laps on aktiivne ning juba oli Jaanuse reaktsioon (naljaga, muidugi), et oiiieiiii...

Tüdruk või poiss?

Aga üldiselt läks hästi, tulin kabinetist, nägu säras ja mõnus tunne oli, et nonii, läheb lahti. 31.07 määrati uus ultraheli, mil saan teada loodetavasti ka soo, kuigi sellest on mul seekord suht ükskõik. Vahepeal mõtlesin, et tahaks tüdrukut ja nii tore oleks. Siis mõtlesin, et ma ei oskagi tüdrukutega midagi teha, kuidagi nii poisi elus sees, et ma ei tea, ei kujutagi ette enam tüdrukut. See tüdruku soov on vähenenud kõvasti, pole nii kinnisidee enam. Siis mõtlesin, et tore, kui Johanil on väike vend, sest tegelikult tulevikus pole nii väike midagi – ongi kambajõmmid. Ühesõnaga, mõlemad variandid on toredad, peamine, et kõik hästi. Isegi mõtlesin, et lahe oleks üldse mitte teada, kes tuleb, aga selleks ei ole mul vist iseloomu, et teadmatuses rahulikult olla.

Mul on Johani asjad kõik alles ja ma ei ole see, kelle tüdrukul peaksid kindlasti roosad asjad olema või nn tüdrukulikud. Pealegi, kogemus näitab, et alguses on üldse suva – riideid vahetan nii palju ja need nn “ilusad” riided satuvad võib-olla korraks pildistamise ajaks selga, kodus on suvaliste asjadega, mida raatsib määrida. Jõuab ju neid tüdrukute asju osta hiljem ka, kui päris imikuaeg on möödas. Pealegi mingi sinine body… miks see peaks poiste oma olema? Mul endal on küll siniseid riideid kõvasti rohkem kui roosasid ja punaseid, neid nn naistevärve. Et noh... ma ei teagi, värvid ei ole nii olulised minu jaoks.

Samas, mul on ikkagi õhin vist, kasvõi huvipärast tahaks ka ju teada, kumb tuleb ja saaks muudkui asju, elu ning nägu ette kujutama hakata. Üldiselt, ma olen nii väsinud. Eks rasedus on ka suur osa sellest ja Johan nõuab muudkui oma osa – kõik on selge ja normaalne, aga ma olen nii väsinud. Ma võin püstijalu magama jääda, käin Johaniga jalutamas ja ei suuda kõndida enam – istun pingil, tuigun, silme eest võtab koguaeg mustaks ja lainetab, minestus tahab aegajalt peale tulla – ainus mõte – saaks magada! Aga eii! Johan magab kord päevas ja öösiti ärkab ka sada korda.

Johan on ülim!

Kui mul ka õnnestub korraks tukkuda tema lõuna ajal, siis see on selline, et silm kinni ja juba lahti jälle, ei saa aru, et aega on mööda läinud ja veel uimasem olla. Ja see eeldab seda, et ma ei lähe temaga õue, mis tähendab omakorda seda, et pole lapsele hea ja uni on toas suht lühike. Aga jaa, mul on mingi unepohmakas, selline tunne, et mida vähem magan, seda parem, sest kui ma uinaku teen, on tohutud peavalud ja paha olla, kuna absoluutselt pole välja puhanud.

Tüüpiline kommentaar siinkohal on kindlasti see, et aga lapsel on ju isa ka. Jaa, isa peab tööd tegema, päevad-ööd hõivatud, pole variantigi, et saan nn pausi endale lubada sealt kuskilt. Mainin ka selle igaks juhuks ära, et lapsehoidjaks võimalust pole (hoolimata sellest, kui odav see on jne), aga ei saa hetkel lubada ning vanavanemaid ka ei ole, kes saavad käia ja hoida. St vanavanemad on, aga kaugel ning ei saa lapsehoidjad olla. Tänapäeval on ju vanavanemad, kes vähegi liiguvad, ise ka 24/7 tööl või on tööga tervisele põntsu pannud ja vajavad ise abi ega ole võimelised laste järgi vaatama. Oh, elukest.

Igatahes, see on see väsimusest tingitud jutt, eks ta kuidagi negatiivseks läks, aga kirjeldan olukorda lihtsalt. Kui pole väsinud, siis kirjeldan ainult neid asju, kui äge on Johan ja kui äge, et ta õe või venna saab ja see ongi äge! Aga kuna ma olen väsinud, siis räägin väsimusest ka!

Mis siis veel öelda? Johan on ülim, nagu alati, ma olen küll väsinud, aga ma ei jõua teda ära musitada ja kallistada, nii iga päev, oleks salakaamera, siis vaataksite, et ok, vaene laps, ema lämmatab, aga ta on nii nunnu, me oleme mõlemad Jaanusega täiesti segi ta järele.

Kahjuks temaga õueskäimine on selline, et ma pean koguaeg mõtlema, et liiga kaugele ei läheks ja liiga kaua ära ei oleks, sest ma olen rase ja ma pean iga 5 minuti tagant vetsus käima. Ok, poole tunni tagant. Eelmine kord oli ka see, aga mitte nii hull, vist. Seekord on täiesti selline tunne, et ma lasen püksi, kui ma kohe ei saa mindud, täiesti lõpp. Peab neid harjutusi vist tegema, st enne eelmist sünnitust oleks vist pidanud juba tegema, neid vaagnapõhjalihaste harjutusi.

Eile tegi Jaanus kodus tööd, niisiis, kutsusin ta maja juurde alla, kui ma liftiga üles uhasin, vetsus ära käisin ja edasi õues olin. Õnneks sain nii, aga muidu oleksin tuppa läinud. Tund õues ja juba tuppa, nõme. Pole nii ka, et saaks muretult üksi kodus ära käia, sest vahepeal on trepid ja pean ta kärust välja võtma, et sealt üles minna ehk siis pean ta äratama, pole siis nii, et ta on just eriti õnnelik ja oi, lähme nüüd tagasi õue. Ei, ta tahab kärust välja saada, unesegane, vihane jne. Väga ei rahune ka, kui uuesti sõidutada, pigem olen ma ise siis hädas koos käru ja lapsega, sest mõlemaid vaja tassida ning rasedale see just parim lahendus ei ole.

Ma nüüd lähen ja uinutan oma Jontsi, et mama saaks ka tukkuda ning ette kujutada seda, et äkki siis on mul hiljem hullult ergas olek.

1 kommentaar

T
Tule  /   07:27, 23. juuni 2017
taevas appi!!!

Loe ka neid lugusid