Jaga:     
Blogid

Rasedus katkes: "Mu silmad täituvad ilmselt veel pikka aega pisaratega - mu lapsi peaks ju kolm olema..." (22)

Kõige hullem on see, et ma tunnen end ikka veel rasedana: süda on paha, mul on imelikud isud, kõht tuikab ja lõhnad hakkavab nii vastu, et tahaks lihtsalt öökida, kirjutab oma blogis Lipsuke.

Ma ei tea kuidas peale midagi sellist üldse “tagasi tulla” ja jälle igapäevastest asjadest kirjutama hakata. Kuidas jälle ilma süütundeta naerda või lubada endal midagi nautida? Kuidas olla jälle see kes ma olin…

Ma pole enam endine

Aga fakt on see, et ma ei olegi enam iial endine. See, mis juhtus, jääb minuga igaveseks ja ma ei unusta seda iial. Aga see ju ei tähenda, et ma võiksin nüüd jäädagi nii, nagu ma tegelikult olla tahaksin (tekkide kuhja all keras “surra”). Mul on Annu ja mul on Joel ja mul on mees ja mul on kodu, mis vajab remonti ja hoolt ja ma ei saa lihtsalt lasta endal kuskil tekkide all keras “surra”. 

Mu hing on ilmselt veel kaua kurb ja katki, ning mu silmad täituvad ilmselt veel väga pikka aega iga kord pisaratega, kui mõtlen, et neid peaks ju kolm olema. Mitte kaks. Aga ma ei saa kõigel sellepärast minna lasta. Ma õppisin viimasest korrast. Ma lasin kõigel minna ja lasingi endal “tekkide all surra”. See oli kohutavaim aasta mu elus! 

Abort?!

Puhastus pole veel alanud. Ma ei tea, kui kaua oleks normaalne oodata? 22.06 on mul arst. Mõtlesin, et selle ajani ootan kindlasti, aga edasi vast peaks laskma arstidel asja üle võtta. Aga mu käsi lihtsalt ei tõuse allkirjastama mingeid abordi pabereid. Kuidas ma kirjutan alla, et olen vabatahtlikult nõus tegema aborti, kui see on umbes täpselt viimane asi, mida ma siin ilmas teeksin! Aga mul ei ole valikut. 

Nii väga tahaks kedagi või midagi süüdistada. Leida mingi põhjus. Aga ka seda ma ei saa. Mitte keegi ei tea, kas laps suri avarii pärast või millal see hcg täpselt tõusmise lõpetas ja hoopiski kolinal langema hakkas. Ainus asi, milles ma oma loogikaga veendunud olen – asi polnud mu keha mittevalmiduses. Minu loogika ütleb, et kui mu keha poleks olnud selleks uueks raseduseks valmis, siis oleks see lihtsalt katkenud. Hetkel hoiab ta aga sellest surnud lootestki nii kõvasti kinni, et… Agh, see on lihtsalt nii bullshit. See on nagu mingi õudusunenägu, millest ma loodan iga hetk tõusta, aga seda lihtsalt ei juhtu…

14 kommentaari

A
anni  /   20:35, 21. juuni 2017
ole tugev, olen ise sellise asjaga pidanud leppima ja see ikka väga raske, jäta temaga jumalaga, leina, põleta küünlaid jne.ära jäta seda enda sisse ,et pead tugev olema ,luba endal leinata ja lase sel lapsukesel minna, see kõik on raske kuid need riitused aitavad asjaga leppida ja sa suudad jälle päikest näha. Mul võttis ikka 1,5 aastat aega kuid psühholoogi abiga sain asjast üle,
P
Pettus  /   23:24, 24. juuni 2017
Jumalat pole olemas
  /   08:43, 25. juuni 2017
On ikka lapsed on jumala kingitus ja jumal pole syydi et vahel lapsed surevad kõhus tuleb olla selle üle õnnelik mis on...
L
lõpujärgus rase  /   22:47, 21. juuni 2017
Mul on ka üks katkemine olnud, kõige rohkem hirmutas mind pidev verejooks. Saan aru, et ta rasedus katkes alguses (enne platsenta moodustumist). Sellega tuleb arvestada. Suur osa rasedustest katkeb ja see on isegi hea. Sest enamus nendest on väärarenguga looted. Ma tegelikult ei mõista seda, et kui inimesel on 2 last juba olemas, et ta leinab nii tugevalt raseduse alguses katkenud loodet. Saaks aru veel, et näiteks poole raseduse ajal surnud beebit, kuna tema sünnitamine on juba traumeeriv. Saan aru ka sellest, et kui inimene on astaid lapsi soovinud ja ei saa, sest kogu aeg katkeb. Aga isegi siis tuleks olukorraga leppida ja elada olles õnnelik. Kui sulle pole lapsi antud, siis ongi nii, ei ole mõtet ennast sellepärast veel õnnetuks teha. Mitte keegi e saa sind õnelikuks teha, kui sa seda ise ei ole. Ei laps, ei mees ega ka raha.
T
tegelikult  /   23:27, 22. juuni 2017
ka mina ei saa aru, miks nii väga leinata raseduse alguses katkenud loodet. Ja kui peres on enne juba 2 last. Mul endal on üks rasedus katkenud 5.-ndal raseduskuul kui oli ammu juba liigutusi tunda. See oli küll raske ja kurb. Kuid ma ei leinanud eriti kaua. Ka minul olid juba 2-aastased kaksikud olemas. Tulebki nii mõelda, et võib-olla see loode ei olnud terve ja ehk oli isegi parem, et nii läks. Tuleb oma elu edasi elada, hoolitseda pere eest ja püüda ikka elust rõõmu tunda. Ka need 2 last vajavad elurõõmsat ema.
K
Kui  /   23:11, 24. juuni 2017
ei saa aru, siis ära saa. Sa ei peagi kõikidest aru saama. Aga see ei vähenda nende üleelamisi.
L
Loodus  /   23:43, 21. juuni 2017
Loodus praagib enamiku väärarengutega loodetest ise välja. Uuringud on näidanud, et enamiku iseeneslikult katkenud raseduste korral ei ole loode olnud päris terve. Mida paljud ei tea - umbes pooled rasedused katkevad nii varases järgus (kahe nädala jooksul), et naine ei saa nendest isegi teadlikuks.
U
usalda loodust,   /   01:55, 22. juuni 2017
tal on miljardeid aastaid olnud võimalik ellujäämisprotsesse lihvida.
E
Ema  /   04:00, 22. juuni 2017
Raseduse katkemine ongi raske. Olen selle ka läbi teinud. Raske on just see aktsepteerimine, et laps tuli, aga ühtäkki enam ei ole. Anna omale aega kurvastada ja küll varsti kõik läheb paremaks. Kallid ja pikk pai.
L
Liis  /   10:26, 22. juuni 2017
Ja nüüd võrdleme seda olukorraga, kus alles 20n ultrahelis öeldakse, et pärast sünnitust laps sureb ning antakse võimalus valida: kas meditsiiniline abort või lõpulekantud rasedus ning sünnitus (ning beebi suremise pealtvaatamine)
K
ka naine  /   22:42, 26. juuni 2017
Olen elanud läbi selle olukorra. Kirjeldamatult õudne oli istuda kõht ees haiglas ja oodata, millal laps sõna otses mõttes tapetakse. Siiani on tunne, et äkki tal polnudki midagi viga ja see jutt väärarengust oli vale. Aga mlleks end ikka piinata. Väärarenguga lapsega elu oleks kordades hirmsam olnud. Lihtsalt see tohutult õnnelik hetk, kui saad teada, et oled rase ja 20 nädalat hiljem saab see kõik sellise lõpu ... kirjeldamatu kurbus.
N
naine  /   10:42, 22. juuni 2017
Tee uus , kui nii suur tite igatseja oled.
K
kurbus läheb üle  /   12:40, 22. juuni 2017
Loomulikult on valus ja kurb, aga peres on kasvamas kaks last, siis tõesti tuleb võtta asja rahulikult ning mingi hetk siis uuesti proovida. Mul on olnud kolm peetumist, üks rasedus oli juba esimese trimestri lõpus, kui arvasin, et enam midagi ei juhtu. Aga juhtus. Kuid sellest hoolimata on mul kolm armsat ja rõõmsat last. Ja siin on juba öeldud kenasti, et loodus teeb oma töö, ei lase sündida eluvõimetut last ning väärarenguga loode ei jää elama. Need õnnetud pered ja lapsed, kus väärarenguga loode jääb elama raseduse ajal on tegeikut looduse suur vingerpuss, kui nii on ilus üldse öelda. Elu läheb edasi, nädalakene kurvasta, aga naudi oma perega koosolemist ning küll kõik hästi läheb.
M
Mõte  /   13:45, 22. juuni 2017
Kuna kaks last nii väikesed veel ja vajavad kogu hoolt ja tähelepanu...
Kuna enamik postitusi on sellised, kui raske on nendega hakkama saada...
Edasi mõelge ise.
H
Hermit  /   13:15, 24. juuni 2017
Inimesed ja nende reageeringud on erinevad. Minul on 2 last, aga ka 2 rasedust on katkenud. Kuigi mõlemad katkesid algusjärgus, olin peale katkemisi mingi aja leinaseisundis. Esimene katkemine toimus teisel kuul ja olin rohkem liimist lahti, kuna esimene kord sellist asja üle elada on päris ehmatav ja laps oli niiväga soovitud. Leinaaeg oli ikka päris mitu nädalat, enne kui tagasi endiseks sain. Sinna ei saa midagi parata, kui oled juba oma rasedussest teadlik, loodad, unistad ja plaanid ja siis järsku enam rasedust pole... see lõikab ahela nii järsult katki ja on nii ehk naa emotsionaalselt väga valus. Sel hetkel kui see kõik juhtub, võib ju lugeda meditsiinilisi põhjendusi ja saada sellest ka loogilise mõistusega aru,aga leina kaotatud hinge pärast see ei vähenda... Seega tuleb endale aega anda . See lohutab ja teeb ka tugevamaks, et teised lapsed on olemas, Emana hakkad varem või hiljem ikka nende nimel taas tegutsema ja olema.
M
Marii  /   10:05, 25. juuni 2017
Selliseid asju juhtub ikka. Olin ka noor naine ühe pojaga ja rasedus katkes, loode kukkus puu otsast õuna võttes püksi, olin taibukas ja võtsin arstile näitamiseks kaasa. Sain kiita veel, et olin tubli. Mingisugust suurt leina küll ei olnud. Elu jooksul on ikka tehtud ka aborte, kui ikka 3 poega käes siis ei tulnud mõttessegi saada suureks pereks, nii nagu tänapäeval elu käib keegi ei tea abordist midagi, sünnitame aga ja siis nutame ja kerjame, et elu on raske. Väikeste lastega väikesed mured kuid tänapäeval suure pere suurte lastega ikka suured mured !
J
juss  /   10:24, 25. juuni 2017
Ära pane kõiki paljulapselisi peresid ühte patta ,mõni ei saa ka ühe -kahe lapsega hakkama,teisel on neid 4 või rohkem ning ideaalne kodu ,peresuhted jne
L
lisaks   /   10:28, 25. juuni 2017
ka minu peres on 4 last, 2 neist kõrgharidusega ,kolmas praegu ü'ikoolis ,neljas gümnaasiumis. Olen ise üleelanud kaks raseduse katkemist ja tean ,et sellest on raske üle saada ,aga pead mõtlema teistele lastele.
S
Solei  /   10:48, 25. juuni 2017
Ennast ei tohi süüdistada, sest sina ei ole süüdi. Itte keegi, ega miski ei ole süüdi.See on saatus ja pead sellega leppima ja lepitki, aega võtab, aga lepid.
Olen ise üle wlanud raseduse katkemise ja lapse surma.Olen kõigega leppinud.Olen andestanud endale kõik need süüdistused ja ma ei tea . Mis vee.
Kui õige aeg tuleb , siis tuleb ta ju suurde tagasi, anna aega ja tunne ta ära, kelle kaotasid.
Jõudu ja jaksu, sul on ju , kelle nimel elada ja pingutada😊.l
K
kogemused olemas  /   11:49, 25. juuni 2017
otsi õigeid tegijaid
/
//  /   08:13, 27. juuni 2017
Uskumatu millised lohutused, sul ju 2 last olemas. Lugege ja saate teada, et rasedused ei katke, sellepärast, et loode oli väärarenguga. Seda on arstid siiani arvanud. Viimastel aastatel on seda uuritud ja enamus pöhjuseid on hoopis nabanööris.
=
=  /   09:10, 27. juuni 2017
Esimestel rasedusnädalatel ei ole veel nabanööri, see areneb hiljem. Päris alguses on katkemise põhjused teised.

Loe ka neid lugusid