Jaga:     
Blogid

Väikelaste ema: "Sa ei pea näitama, et oled supervanem ja isegi mitte seda olema!"

Pereblogidest ja sotsiaalmeediast jääb vahel mulje, et emad päevad läbi meisterdavad, kokkavad, pühendavad end täielikult lastele ning paralleelselt kõigega ei jää ka mees unarusse - elu tundub imeline ja roosamannavahus, kirjutab Laura oma blogis.

Olles erinevates beebigruppides ning lugedes erinevaid blogisid, siis jääb mulle paratamatult mulje, et üritatakse olla või kuvada teistele illusioon, et ollakse justkui mingisugused supervanemad. Sotsiaalmeedias on ju tegelikult ilmselge, et ilusate piltide taga ei pruugi kõik nii roosiline olla, lihtsalt inimesed ikka tahavad jagada seda ilusamat osa teistega.

Kirjutaks keegi otse, et mu mees on ikka vahel täielik jobu ja laps karjub ööd- päevad ning ise hakkan otsi andma, siis vaataks nii mõnigi, et jälle ta soiub! Kurb on mõelda, et on vanemaid, kes loevad ja tunnevad end halvasti, et nemad justkui nii tublid pole.

Läbikukkunud ema

Meil oli just jaanuaribeebides teemaks sünnitusjärgne depressioon. Pärast seda, kui üks ema julges kirjutada, tuli aga riburadapidi välja uusi emasid, kes tunnevad end samamoodi läbikukkunud vanemana. Lõpuks siis ilmnevad tõsiasjad, et kes tõstab lapse peale häält, kes kobiseb mehe kallal või kellel lihtsalt on viimne piir kätte jõudnud. Mul on Lenna ajast üsna hästi meeles, kuidas esimestel kuudel tabas kerge šokk, et kas nii hakkabki nüüd olema? See on täiesti normaalne tunne, mida on vist enamus emad tundud – mõned vähem, mõned rohkem. Tegelikult muutub ju elu drastiliselt.

Rasedana mõtlevad veel kõik, kui imeline on hoida oma last päriselt süles või kui vahva on ta armsaid põsekesi musitada. Lõpuks, kui laps on päriselt käes, siis jõuab alles kohale, et need armsad põsed on ainult väike killuke kogu tervikust. Ega niisama öelda, et lapse saamine on elumuutev otsus. See tõepoolest ongi ja ma usun, et esimese lapsega on see kontrast eelmise ja uue elu vahel üüratu. Kes oli varem sotsiaalne ja lävis palju sõprade/sõbrannadega või kes armastas olla pigem omaette, et nautida rahu ja vaikust... See on üsna pikaks ajaks minevik ning  omaette oskus on ise kohaneda uue olukorraga ning panna end üleöö täiesti uude rolli, mida varem vaid kõrvalt näinud olid.

Olen ju minagi õhtuti nutnud, viimati alles reedel. Erik oli tööl ja ema oli abis. Lapsed nutsid oma tunnike erinevates tubades ja mina siis siiberdasin edasi- tagasi. Lõpuks oli Lenna see, kes pidi leppima, et tuleb olla „suur tüdruk“ ja ise hakkama saada. Oli teine nii õnnetu, et ma temaga koos olla ei saa ja see viskas minu jaoks õhku nii palju küsimusi. Õnneks sain õhtul emale kõik ära pisardada ja enda mõtted lahti rääkida, kuid kurb on mõelda, et mõnel seda võimalust pole.

Ka sina oled inimene!

Sa ei pea olema superema, kes lastele ainult kvaliteettoitu kokkab, päevad läbi erinevaid käelisi tegevusi teeb, iga päev nendega väljas käib ja koguaeg olemas on. See on täiesti okei, kui üks päev leiab laps enda taldrikult kalapulgad või teinekord peab ka üksi oma asjadega tegelema, ilma et vanem aktiivselt kõrval juhendaks. See on täiesti okei, kui sa ütled, et täna sa lihtsalt ei jaksa/taha/viitsi millega tahes tegeleda ja annad teatepulga kellelegi teisele edasi. Ausõna, see on täesti normaalne, kui sul on tunded, kui sa tõstad häält, elad oma emotsioone välja. Ma tean, mis tunne see on, kui tõstad häält oma pisikese beebi peale ja hiljem tunned nii raskeid süümepiinu ning süüdistad end selles, et sa pole hea ema.

Tea, et sa oled oma lapsele parim! Sa oled ka lihtsalt inimene, kellel on kuskil piir. Magamatus, pidev kisa ja beebiga 24/7 ninapidi koosolemine teeb sinu „minaga“ oma töö. Palun sea enda prioriteedid paika! Kõige tähtsam on ikkagi see, et SINA end hästi tunneksid, siis tuleb alles ülejäänud perekond. Olles emotsioonide virr-varris, kergesti ärrituv ning plahvatusohtlik, ei mõju see kellelegi hästi. Võta endale ka pisikese beebi kõrvalt julgelt oma aeg. Olgu see paar tundi või terve päev – täpselt nii palju, kui tarvis! Kui üheks hetkeks sellest rutiinsest rattast välja saad, siis näed asju hoopis teise pilguga.

Loe ka neid lugusid