Jaga:     
Blogid

Värske ema: "Nutsin terve tee sünnitusmajast koju ja ei saanud aru, mis juhtus ja miks küll ometi nii läks..." (59)

Need tunnid pärast sünnitust olid täis segadust ja hirmu! Hiljem tuli viha. Seda viimast on selles loos eriti palju tunda.

Ma olin pettunud kõiges, mida ma Võru haiglas nägin. See, kuidas nad toimetasid. Kuidas neil kõik organiseeritud oli. Ma ei saanudki kunagi teada, kas Võru haigla oli süüdi selles, mis Kennethiga juhtus. Kuna Kennethiga koos sündis ka üks teine poisslaps, kellel samuti hingamisraskused tekkisid pärast sündi, siis kahtlus jäi.

Keegi ei kinnitanud aga ei lükanud ka ümber, et see võimalus oli. Et see kõik sai alguse sealt palatist. Sealt õhust, mida ta hingas oma esimestel minutitel. Kui ta sündis, siis oli ju kõik korras. Alles minuteid hiljem tekkisid probleemid. 

Tuli ämmaemand ja võttis poisi mu kaisust ära

Küsisin, et mis toimub… vastuseks sain, et võtame nüüd poisi siit öösärgi seest välja. Eeldasin, et ju siis lastearst vaatab läbi ja minule tehakse ka kontroll. Äkki küsiti, et kas ta hingas kogu aeg nii...? Minu ainuke küsimus oli, et KUIDAS? Kuidas nii? Keegi küsis, et kas ta hakkas pärast imemist NII hingama. Ma ei saanud ikkagi midagi aru, ta oli ju kogu aeg nii hinganud. Ämmakas korra tuli minu juurde ja vajutas kõhule... ütles, et kõik on korras, mina võin püsti tulla. Püsti tulla ma veel ei suutnud. Küsis, et kas mul paha olla, mina vastasin, et ma lihtsalt ei jõua veel. Pisut oli tõesti paha olla ka. Vedasin end kuidagi istuli ja poiss oli juba mingite masinate taga. Küsisin, et kas midagi on valesti??? Vastuseks sain, et hingamine ei ole korras. Ja siis ma istusin ja vaatasin ja ei saanud ikkagi midagi aru. Mees oli kogu aeg poisi kõrval.

Terve see aeg olin mina justkui mingi udu sees. Lastearst küll seletas, et vereringes on hapnikku vähe. Sain teada, et normaalne on 90%, kui poiss masina külge ühendati, siis protsent oli olnud 10?? Kuidas nii saab. Kogu aeg mõtlesin, et nad olid ju seal kõrvaltoas. Issi oli seda hingamist isegi koridori kuulnud, kuidas nemad siis ei kuulnud? Kuidas nad lasid meil olla seal kõik see aeg? Ta oli ju enneaegne, miks kohe lastearst ei kontrollinud, kui nad teadsid, et enneaegsetel võivad hingamisprobleemid olla? Segadus oli suur. Vahel pandi hapnikku juurde ja lastearst ütles ämmaemandale, et ta kontrolliks poissi, kui liiga kõrgeks tõuseb protsent, et siis alla keeraks. Ämmakas lahkus peale seda toast. Käed värisesid ja ikka ei saanud midagi aru. Vahel pidi Kent hõikama ja ütlema, et protsent on liiga madal! Keegi ei olnud tema juures, puudus pidev kontroll.

Tehti mingid proovid. Lastearst palus meil eemale minna, et ta saaks kanüüli panna. Ütles, et muidu käed värisevad, kui lapsevanemad kõrval… aga muidu pidavat hakkama saama? Viidi veel kusagile üles korrusele kopsupilti tegema. Igatahes selgus, et arvatavasti peab lapse Tartusse viima. Oodati tulemusi ja pilte ja mida kõike veel... sama ajal talle hapnikku andes. Vahel oli see hapnikumask kohutavalt halvasti näo ees. Pael jooksis kuidagi viltu ja soonis. Kent küsis arstilt, et ega see ei sooni? Ämmaemand ütles, et ise võib ka sättida, ega kõike ju nemad ei näe?

Aina nutsin

Lahkusin natukeseks palatist. Pisarad tulid kogu aeg silmadesse ja vajasin omaette ruumi nutmiseks. Hiljem ei saanud enam kuidagi pidama. Tagasi tulles oli poisi juurde tekkinud mingi vanatädi, kes talle hapnikku mingi pumbaga pumpas. Olukord oli vahepeal läinud kriitiliseks. Kui ma enne olin juba väga närviline, siis edasine oli minu jaoks kohutav. Neil oli vaja poiss panna mingi masina külge ja selleks pidi kopsu toru ajama. Seda toru nad ei leidnud esialgu. Kogu aeg küsiti: “Kus see on ja kus too on?” Valitses suur segadus, sobrati sassis sahtlites... Keegi ütles, et mul on VIST seal, ma lähen toon. Lõpuks leiti see toruke üles ja selgus, et poisil on väga tugevad refleksid ja on mingit rohtu vaja, mis teda rahustab. Rohi oli hoopis teisel korrusel. Kogu aeg seletati ja õpetati... lahjendama peab nii, et saada seda kogust ja ära sa nii tee ja ära seda siia pane. Kui enne jäeti poissi vahepeal üksinda, siis nüüd oli pidevalt keegi kohal.

Korra ma vist veel lahkusin ja tagasi tulles oli poisi ümber paanika. Toru kurku toppides oli kopsust verd tulnud, tädike oli siis karjatanud, et “Oh issand, mis see veel on?”. Kohe keerasin otsa ümber ja hingasin paar korda, enne, kui sisse suutsin tulla. Õnneks oli mingi hetk helistatud LÕPUKS Tartusse. Auto jõudis kohale umbes 40 minutiga. Juba siis mõtlesin, et miks varem ei helistatud. Ometi lastearst ütles, et nagunii on vaja Tartusse viia. Ma saan aru, et enne helistamist oli vaja teha proovid ja pildid, AGA needki tehti kohutava venimisega. Vaja oli teha verekülv ja kopsupilt... üks võttis aega 5 minutit, teine 10 minutit. Ometi jõudis Tartust kiirabi kohale alles 3 tundi hiljem.Ma ei oska kirjeldada, milline rahu minusse tuli, kui ma nägin, et nad kohale jõudsid. Kui ma nägin, kui kiirelt nad said selle toru talle kopsu, mida Võru tädike proovis umbes 40 minutit teostada. Tädike seletas sellest verest, mis kopsudest tuli ja Tartu arstid ei teinud väljagi. Näha oli, et neil on kindel plaan, asjad olid omal kohale. Nad teadsid, mida nad tegema peavad. Meid aeti palatist välja… järjekordne asi, mis muljet avaldas. Nad vajasid ruumi ja rahu, et tegutseda!

Meie läksime ja jalutasime. Edasi ja tagasi mööda koridori. Nii kaua, kuni jalad ära väsisid. Korraks käisime piilumas… poiss oli stabiilne. Edasi istusime kanderaami peale ja ootasime. Selleks hetkeks olid sõnad otsa saanud. Hoidsime teineteisel käest kinni ja vaikisime ning piilusime iga natukese aja tagant sünnitustubade poole. Selleks hetkeks ma juba teadsin, et mina kaasa ei saa minna. Midagi oli lastearst mulle seletanud, aga täpset sel hetkel veel ei teadnud.

Lõpuks saime infot

Ja siis tuli meie juurde Tuuli Metsvaht. Isegi tema nime kirjutades tulevad pisarad silmadesse. Tavaliselt ei tule kiirabiga arstid kaasa. Ometigi seisis ta nüüd meie ees... lasteintensiivravi osakonna vanemarst ja seletas meile olukorda. Esimest korda nende kolme raske tunni jooksul saime olukorrast kiire ülevaate. Kiire küll... aga põhjaliku. Selgus, et seis ei olegi stabiilne, nagu Võru arstid meile öelnud olid. Seis oli väga kriitiline, hingamisega olid suured raskused. Ütles, et mina ei saa kaasa, sest autosse ei saa rohkem inimesi võtta ja kuna sõit sellisel hetkel oli niigi keeruline ja ohtlik... oli vaja võimalikult kiiresti Tartusse jõuda. Paluti helistada kahe tunni pärast. Ja siis kutsuti doktor meie juurest ära... pigistasin veel kõvasti meest käest ja kuulsimegi sagimist. Meie tibatilluke Kenneth viidi kuvöösiga meist kiirelt mööda. Ei saanud isegi head-aega öelda. Võtsime Kentiga teineteisest kõvasti kinni ja vaatasime, kuidas ta minema veereb. Ikka veel suures segaduses läksime palatisse. Kent veel vaatas, kuidas poja autosse tõsteti, mina ei suutnud.

Siis tulin korra maa peale. Mul oli kindel siht seal haiglast võimalikult kiiresti minema saada. Olin selle jaoks juba enne natuke tööd teinud ja kohe palusin, et mind üle vaadataks. 6 tundi oli sünnitusest möödas ja ma tundsin end nii hästi kui tunda sai... füüsiliselt. Katsuti kõhtu, võeti tupest külv ja veenist vereproovid, et näha, kas mul ehk mingeid põletikunäitajaid pole. Need tehtud, saime mõned paberid ja lahkusime.

Kogu see aeg ei teadnud keegi lähedastest poisi olukorrast midagi, tähistasid ilmselt tema sündi. Olin mitu korda läinud palatisse ja proovinud alustada... aga siis jälle telefoni käest pandnud ja natuke pisaraid poetanud. Nüüd aga tundus õige aeg... olime haiglast väljas. Iga kõne oli raske... raske oli ka see, et paljud ei saanud esialgu aru olukorra tõsidusest. Esimesed kõned tehtud, läksime kodu poole. Nutsin terve kodutee ja ei saanud aru, et miks küll ometi nii läks...

Superkangelase lugusid saad edasi lugeda Liisbeti blogist

Loe ka neid lugusid