Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Kodukiusamisest: "Ema rääkis, et kasvatagu ma endale pikad juuksed, sest siis ei märka keegi mu suurt tagumikku." (14)

Talusin koolikiusamist esimesest klassist saati. Kodus mind ei mõistetud, kui kurtsin muret, siis öeldi, et hakka vastu. Kuidas? Kodus ju tehti mulle samuti selgeks, et ma olen kehvem kui teised.

Sellest ei ole kerge kirjutada ja seda kogeda ei olnud ka just meelakkumine, aga äkki paneb see mõne lugeja veidikene teistmoodi mõtlema. Viimasel ajal võib igal pool lugeda koolikiusamisest ja lasteaiakiusamisest, aga mitte kordagi ei ole sõna kodukiusamisest.

Kodukiusamine

Kogu minu eneseteadliku perioodi olen ma olnud teistest jämedam ja kui laps on kellestki natukene erinev, siis on talle kiusamine garanteeritud. Kohe, kui sa ei mahu mingisse ühiskonna poolt paika pandud standardisse, satud kiusamise ohvriks. Tänapäeval on vast asi juba hullem kui toona, sest meil ei olnud sotsiaalmeediat. Piisas vaid teistmoodi riietest ehk firmakate puudumisest, prillide kandmisest, kasvõi vahetunnis raamatu lugemine tähendas seda, et sind hakatakse kiusama. Seega ei tasu rääkida mõnest kilost ülekaalust: see tähendas, et sind kiusatakse ka hoolimata sellest, kas sul on kõige fäänsimad asjad kasutuses või ei.

Igatahes olin jõudnud puberteediikka ja olin ülekaaluline ja olin pidanud taluma koolikiusamist esimesest klassist saati. Kodus mind ei mõistetud, kui kurtsin muret, siis öeldi, et hakka vastu. Kuidas? Kodus ju tehti mulle samuti selgeks, et ma olen kehvem kui teised. Ema ikka rääkis, et ma kasvatagu endale pikad juuksed, sest siis ei märka keegi mu suurt tagumikku või et ma kandku suuremaid riideid, siis ei näe keegi mu tagumikku. See tähendas aga seda, et mul olid pikad juuksed ja kolm numbrit suuremad riided ja ausõna ma nägin välja palju suurem kui ma olin. Ema ilmselt tahtis mulle head, aga ta ei osanud oma soove või avaldusi õigesti sõnastada, mistõttu mulle jäi mulje, et ma olen palju vähem väärt kui minu kõhnad õed ja kui gümnaasiumis koolikiusamine kohe eriti rämedaks läks, siis kodustelt sain küll rohkem tuge, aga kaaluteemalisi kommentaare pidin sellest hoolimata kuulama söögi alla ja söögi peale.

Kui paks on paks

Kui paks ma siis olin? 75kg ja 165cm olin 11 klassis ehk siis 9kg soovituslikust kaalust raskem ja ometi rõhutati mulle, et ma jumala eest midagi liibuvat selga ei paneks, sest mu tagumik on kui leivaahi. Sellised perepoolsed avaldused pea iga päev lähevad juba kodukiusamise alla. Ma ei ole siiani aru saanud, kas mulle mu kaalu rõhutades ja sellest igal võimalusel avalikult rääkides taheti äkki saavutada vastupidine efekt, et ma kukun hullult nälgima ja trenni rabelema? Isegi kui nii sooviti, siis läks pauk hoopis valele poole lahti ja tundsin lõpuks, et ma olengi väärtusetu. See tunne pani mind stressist sööma ja kaasa ei aidanud ka mitte gümnaasiumi ajal leitud armastus, kes minu tampimist samamoodi jätkas nagu seda kodus tehti. Ainult, et tema ütles välja, et mõnitan sind niikaua, kuni sa söömise lõpetad. Me olime suhtes peaaegu 7 aastat ja õnneks mingi hetk ma sain aru, et see ei saa niiviisi jätkuda. Tolleks ajaks olin söönud end 90 kilo peale.

Kui tutvusin Mehega ja asi võttis tõsisemaid tuure, siis ema ikka leidis võimaluse Mehe juuresolekul kommenteerida asju stiilis: „Nii hea, et sa kehakaalust ei hooli. Ma ei tea, miks Triinil nii suur tagumik on“. Ja selliseid kommentaare pidime kuulama Mehega üpriski sageli. Asi lõppes siis, kui sain lapse ja läksin mehele. Kadusid need hinge kriipivad kommentaarid mu elust, kuigi vahel vihjati, et võiksin ikka kaalust alla võtta. Peale lapse sündi olin saavutanud rekordilised 130 kilo.

Nüüd siis täiskasvanuna on lihtne end analüüsida: ma ei julgenud oma perele öelda, et nende kommentaarid alandavad mind ja mul ei ole seda kõike vaja taluda lisaks sellele, et pidin niigi neid alandusi taluma koolis päevast päeva. Mu pere armastab mind, ma sain lapsepõlves kogu aeg meeletult kallistusi, paisid ja musisid oma vanematelt. Mulle osteti kõike, mida soovisin ja samas õpetati pidama lugu tööst ja töötasust, aga ometi suudeti minu niigi õrn eneseväärikus mutta tallata nende kommentaaridega.

Olge parem eeskujuks

Ausalt inimesed: kui teid häirib, et te laps on ülekaaluline, siis ei ole vaja seda talle söögi alla ja söögi peale korrutada, ilmselt on ta sellest tänu oma koolikaaslastele juba rohkem kui mitu korda aru saanud. Vaadake üle pigem oma kappide sisu ja vedage laps endaga välja liikuma. Mina näiteks ei mäleta seda, et oleksime perega käinud koos ratastega sõitmas varajases lapsepõlves, küll aga mäletan, kuidas isa teleka ees diivanil olles kilode viisi komme sõi. Ja loomulikult ei keelatud neid ka mitte meile.

Praeguseks olen jõudnud samasse kaalu, mis mul oli keskkoolis ja me spordime abikaasa ning lapsega koos regulaarselt, et lapsel oleks üles kasvades mälestused sellest, et liikumine on hea ja tore ning jälgin hoolega, milline on pere menüü. Oma lapsele ei kavatse ma iial sõnadega teha niiviisi haiget nagu tehti mulle kui olin laps. Lapsevanemana on meil võimalik oma sõnadega anda elu, innustust ja entusiasmi oma lastesse rohkem kui arvata oskaksime ja samas võime nende unistused ja eneseväärikuse sekunditega purustada.

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a), lisaks neile veel deegud, kassid Caesar ja George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

10 kommentaari

T
tuttav  /   22:42, 19. juuni 2017
tunne...meie kodus võrreldi alati mind kõigi teistega kes olid ilusamad targemad ja kõhnemad jne.
Tekitades alaväärsuskompleksi terveks eluks...
M
Mann  /   00:24, 20. juuni 2017
Vahest ma loen neid artikleid ja paneb lausa peast kinni hoidma , kus sellised vanemad tulevad . Kuid samas ma pole ka artikli kirjutajaga päris nõus . Ka mina olin oma kooli aja ülekaaluline , võib-olla peenem olin ma puberteedi eas . Ja ei mäletaks kordagi, et mind oleks kunagi keegi mu kehakaalu või muu pärast kiusanud. Mäletan vastupidiseid olukordi kus kiputi neid peenemaid kiusama , nii sõnaliselt kui ka füüsilise vägivallaga . Pigem arvan ja usun et kiusamine hakkabki pigem sellest enda enesekindlusest. ja seda mul jagus , väga palju. nüüd vahest mõtlen et kohati seda oli isegi võib-olla ülearu . See kehakaal ja kiusamine on siiski suhteline .
  /   15:55, 22. juuni 2017
koolikiusamine on jätk kodukiusamisele, sest kodukiusatud lapse enesekindlus on juba maha tambitud.
K
Kihvavärdi  /   01:46, 20. juuni 2017
Minul ei lubatud naerda, kuna kardeti et kriibin põranda ära.
E
ere  /   06:32, 20. juuni 2017
no vanemaid tagantjärgi süüdistada, et ratastega ei sõidetud... kas endal oidu polnud varem liigutama hakata, kui kuni 130-kiloni jõuti?? oh, mulle öeldi nii ja mulle öeldi naa...
pole ei prillid ega firmariiete puudumine olnud kellegi kiusamise põhjuseks.
N
Nojah  /   07:12, 20. juuni 2017
Kodukiusamine, kui kallistustest ja musidest puudu polnud ja osteti, mida laps soovis? Ju lihtsalt juhiti tähelepanu, et vähem õgiks, kui niigi ülekaaluline. Ja ratastega ei sõidetud? Kas ülekaaluline teismeline oleks seda üldse nõustunud tegema? Tundub ülekohtuse süüdistusena oma vanemate suhtes lapselt, kes sai alati, mida soovis.
K
Krt mugitagse prsesuureks ja siis häda käes  /   06:58, 20. juuni 2017
Kes käseb siis löugadevahelt assju sisse toppida
N
naine  /   07:35, 20. juuni 2017
Olen vaadanud neid kaalulangetamise saateid ja head muljet paksudest pole need küll jätnud. Isegi kogu rahva silme all olles pole stiimulit alla võtta, liigutada ei taha ja kogu aeg on nad näljased ehkki lubatakse süüa rohkem, kui normaalse kehakaaluga inimene tihtipeale sööb. Milleks koguda endale 100 kg ja tervet maailma süüdistada?
Q
Q  /   08:02, 20. juuni 2017
Ära ole siis paksu tagumikuga
E
ehh  /   08:35, 20. juuni 2017
ma ütleks, et päris hea huumorimeel emal!!
M
Mitte ainult välimus  /   13:22, 20. juuni 2017
Mina näiteks olen meie pere ullike. Kui sündisin, käisid mu õde ja vend juba ülikoolis. Targad mõlemad, üks tippteadlane. Kuna olin nende suust paar korda kuulnud, et "see laps täie mõistusega küll ei ole", siis kartsin kohutavalt kooliminekut. Endalegi üllatuseks olin täitsa viieline õpilane, keskkoolis nelja-viieline. Ka on mul akadeemiline kõrgharidus, mis aga ei loe, sest erinevalt õest-vennast ei ole see saadud Tartu Ülikoolist. Nii ma olengi pere ullike surmani. Mu lastel on mõlemal rakenduskõrgharidus ja nendega suhtlevad sugulased lihtlausetega ja ainult siis, kui ikka peab suhtlema.
K
kannataja(?)  /   21:02, 20. juuni 2017
No vaat, aga minu vanemad valetasid kaugelt-sugulastele alati, et mul on kõrgharidus ja mehel samuti, ka olevat meil suur korter jne. Oh seda häbikest küll tühiste asjade pärast. Sugulastest hoiti üldse eemal,et mingi vale kuskil välja ei tuleks. Ja nüüd,kus ma olen maailmas praktiliselt üksi, ei hakka ju ka enam kedagi üles otsima-torkima,et tahaks tugivõrgustikku ja ühtekuuluvustunnet.Usun. et sellist valehäbi ja kadakasakslust enam peredes ei ole(?)
X
xxx  /   15:57, 22. juuni 2017
Oh on ikka, minu tädi rääkis uhkustamisks kõigile külanaistele, et Tallinas, minu kodus, räägime vaib prantsuse keelt.
M
murelik  /   20:57, 20. juuni 2017
75kg ja 165cm...See,MIS MINA PRAEGU. ÜHESÕNAGA 9 KG ON VAJA MAHA SAADA. Raske saab see programm olema,ei ole kümme aastat suutnud üle kahe kilo maha saada. Ja tagasi tuleb seegi,kui vaid ü h e kommi söön.

Loe ka neid lugusid