Jaga:     
Blogid

Sünnitusjärgse depressiooni läbi elanud: "Enam ei näe ma lapses kohustust, vaid armastust ja tema nutus mitte käsutamist, vaid abipalvet."

Depressiooni ajal ei mõelnud ma midagi ja elasin hetkes. Püüdsin oma koleda päeva õhtusse saata ja kuna ma olin küll väsinud, kuid magada öösiti ei saanud, siis elasin ka öid vaid hädapärast kuidagi üle, kirjutab oma blogis Kristel.

Kuna ma Markuse beebiajal vajusin sügavasse musta auku, siis ilmselgelt ma teise lapse peale ei mõelnud. Kuid nii nagu meil kõigil on lapsepõlvest mingid harjumused, mõtted ja unistused, siis nii ka minul. Kui olin väike plika ja sugulasega arutasime vanemaks saamist, siis tahtsime ikka, et oleks poiss ja tüdruk, poiss oleks siis õele vanem vend. Naljakas, eks? Me ju vaatasime sellel ajal seda oma seisukohast - positsioonilt, kus me oleksime olnud õed, mitte emad. Kunagi ei mõelnud ma, et kui mul endal on kunagi pere, siis on mul vaid üks laps.

Pool aastat magamata

Markus ärkas öösel tihti ja tahtis süüa, aga magas siis edasi, kuid minul oli nagu pähe raiutud, et 2 tundi vahepeal und pole mingi uni ja siis pole mõtet magama jäädagi, et kohe jälle uuesti üles ärgata. No ja nii ma olin pool aastat magamata. Kui keegi küsis, kas teine laps ka plaanis on, siis ei,  me ei plaaninud küll rohkem kedagi, sest tegelesime hetkeolukorraga. Vaid mu armas elukaaslane teadis, et laps üksi meil ei jää ja mitte, et tema üksi nii oleks arvanud - ta teadis, et nii mõtlen sisimas minagi.

Ma olin nagu muumia, igas mõttes. Ma olin kaltsudesse mähitud, kaame näo ja liikumatute jäsemete, tuima näoga kuju, kes elas selleks, et last teenida. Mitte, et teda hoida ja armastada, vaid just selleks, et teenida. Mul oli nagu rida kohustusi, mitte rõõm. Mu päevakavas oli iga tunni tagant midagi ja see kava polnud kindel, sest seda ei teinud mina. Elu oli kellegi teise kätes ja ta ise ei osanud neid isegi teadlikult liigutada! Lisaks sellele ei andnud ma teda ka käest, et puhata, kui keegi seda sõbralikult pakkus. Pigem ma vihastasin ja klammerdusin pambu külge. Elasin isolatsioonis, sest kusagile polnud ju nii ehk naa mõtet minna, sest siis ta juba tahab midagi või hakkab nutma.

Seega muidugi ei mõelnud ma sellel hetkel, et millal uus beebi tuleb või kas üldse tuleb. Kuid kui ma lõpuks õige ravi peale sain, sain jalad alla ja nägin esimest korda elu ilma tumedate prillideta last, keda ma süles hoidsin, neid siniseid ja usaldavaid silmi, mis mind vaatasid veidi kartlikult, käsi, mis olid kõigest väest püüdnud minu südameni jõuda. Tundsin, et ma ei suuda uut last saada ja lasta ka temal sedasi kannatada. Ma andsin kogu ülevoolava armastuse sellest beebina ilma jäänud põnnile ja iga kord kui ta mind kallistas või kaisutas, mu süda tahtis lõhkeda. Kuid mida aeg edasi, seda veendunum ma olin, et kõige jõhkram oleks jätta ta siia ilma üksi.

Mehe paanikahood

Siis hakkasin ma mehega rääkima, et kui ravi lõppeb, siis võiks me siiski proovida. Muide, kunagi ma loodan, et mu mees jagab läbi minu blogi oma tundeid ja hirme, kui mina haige olin. Arvate, et tal oli lihtne? Pigem üliraske, sest ma tean, et ta ei olnud nõus minu osas alla andma. Ta armastas mind isegi siis, kui ma olin tuimem kui kala ja võitles minu nimel. Mina seda siis ei teadnud, mida kõike ta tegi, aga ma tean, et ta ei loobunud minust.

Seega oli mehel, mille pärast karta ja pigem oli tema rohkemgi hirmul kui mina uue lapse osas. Pool aastat käisin ma tal kandadel, kuni sain jah-vastuse kätte ja noh.. kohe jäin ma ka rasedaks. Terve kandmisaja olime mõlemad veidi hirmul, sest me ju ei teadnud, mis meid ees ootab peale sünnitust. Viimasel raseduskuul tekkisid mehel paanikahood. Arvate, et ta tuli paanikas minu juurde ja ütles, et mul on nüüd paanikahoog? MKM, ma nägin, et midagi oli valesti. Mu lõbus ja rahulik mees oli närviline ja pinges. Ta ei leidnud kuidagi rahu ja kartis justkui miskit. Rääkis aeg-ajalt arusaamatut juttu ja nii ma uurisin, et mis tal on. Paar nädalat enne sünnitust ta kirjeldas, mida ta tunneb ja ma tundsin ära paanikahood. Minu kallil kaaslasel käis peast läbi põgenemine ja tundetus võttis vahel võimust. Ta ei leidnud kusagil rahu ja turvatunnet ning tundis end ahistatuna. Suur vastutus ja hirm  niitsid tal jalad alt.

Kuid haiglas, kohe peale sünnitust, jõudes peretuppa, sai ta kohe aru, et olen korras ning ka teda haaras rõõm ja rahutunne. Olime saanud taas lapsevanemateks ja nüüd olid meil imearmsad lapsed! Meil oli lõpuks k a k s last!

Kaks last
Mul on kaks last, kelle nimel ma annaks kõik ja mees, keda ma ei vahetaks millegi ega kellegi vastu! Te ei pea kartma, et kõikide lastega kordub sama muster! MKM, ma olen nii armastusse mähitud ja tunnen tundeid, mida arvasin, et pole võimalik beebide vastu tunda. Enam ei näe ma lapses kohustust, vaid armastust. Ma ei näe tema nutus sõimavat käsutust, vaid armastust ja abipalvet.

Me toidame oma hirme ise ja kasvatame nendest haiguse. Kui me lõpetame selle ära ja keskendume muudele asjadele, siis ei tule meie ajule mõttessegi toota hirme ja kasvatada halvavat haigust me pähe.

Ma oleks loll olnud, kui oleks mõtte teisest lapsest maha matnud! Ma küll tundsin süümepiinu, et ma ei olnud esimesega sama armastav, aga ma näen, et see on teinud minu pojast kõige tugevama ja vaprama poisi. Nüüd on nad mõlemad nii-ii armastatud, et ajab lausa üle serva! Seega ärge kartke. Meie südamesse jäävad alatiseks haavad ajast, kus me ei suutnud end kontrollida ega anda seda, mida soovime, et oleks andnud, aga me suudame seda anda tagantjärgi ja ka uuele kodanikule.
 
Ärge loobuge ega jätke oma esimest ilma õe või venna armastusest! Ma ei kujuta oma elu ilma oma vennata ette ka mitte, seega ei kujuta ma oma laste elu ette ilma kaaslaseta, kes on alati olemas. Terve raseduse olin ma ka kontaktis oma psühhiaatriga ja käisin psühholoogi juures. Ma teadsin, et kui mind halvab ka uue lapsega see tunne, siis on mul juba õige arst ja ma saan õige ravi peale. Ma oleks saanud ka raseduse ajal kui vaja, aga need olid vaid turvatunnet pakkuvad teadmised, mitte soov.
 
Elu ei tohi elamata jääda! Otsi ka FB-st kinnist gruppi Sünnitusjärgsed mured - depressioon, haigused, pereprobleemid - abi ja tugi

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid