Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Mees kaugel tööl: "Lähen lapsega kahekesi kodus olles hulluks."

Imetlen neid naisi, kes jaksavad lapsi kasvatada poole kohaga üksikvanem olles ja samal ajal veel täie mõistuse juures olla.

Lapse käitumine viimasel ajal võtab ohkama. Iga kord, kui mainin talle, et emme läheb tööle, siis lüüakse jalaga vastu maad ning öeldakse, et emme ei saa minna, sest dinosaurus on ukse ees. Tema sisse on pugenud mingi hirm, et emme kaob silmapiirilt pikemaks ajaks.

Töö kodust eemal

Kuna selline silmapiirilt kadumine on minu jaoks olnud viimasel nädalal oluline teema, siis on see praegune käitumine kõike muud kui tore. Nimelt Mehe sõber läheb laevale tööle ja on kaks nädalat kodust ära. See aga tõi omakorda meil päevakorda selle, et äkki peaks Mees minema ka sellisele tööle, kus ta on mingit aega kodust ära, et oleks majanduslikult kergem? Ma ei pea siinkohal nüüd silmas seda, et ta läheks Soome, vaid pigem selline graafiku alusel töö nagu laevadel või rekkameestel, kes käivad Euroopas kaupa transportimas. Meil ei ole küll rahaliselt väga raske, oleme päris heal järjel omadega, aga ikka on vahel unistused, mille täitmiseks napib vahendeid. Sooviks näiteks käia igal aastal puhkusereisil, aga siiani ei saa sellist asja endale lubada. Või isegi garderoobi uuendused on pigem harv nähe kui vabalt teostatav asi, sest raha kulub igale poole mujale ära.

Sai siis mõeldud, et kui Mees oleks kaks nädalat või kuu kodust eemal ja seejärel jälle pikema perioodi kodus, siis kuidas meie pere toime tuleks sellega. Mina saaksin ilmselt oma töögraafiku ning komandeeringud tema järgi sättida ja seega probleeme ei oleks, aga katsu sättida lapse vajadust isa järgi graafikusse… Mul on Mehega vedanud, kuna me mõlemad kasvatame last võrdselt ehk kord on tema lapsega haiguslehel ja siis mina. Samuti on tema lapsega kodus, kui mul on vaja nädalavahetusel tööasju teha ja laps on harjunud issi kohalolekuga. On isegi õhtuid, kus ta keeldub enne magama minemast, kui issi koju tuleb (kuigi ma panen teda mitu tundi magama).

Läheksin hulluks

Võib-olla on osaliselt asi ka selles, et ma kardan, et ma läheksin lapsega kahekesi kodus olles hulluks. Ta on kolmene ja ei maga. Säti teda tundide viisi voodisse tagasi, istu ta kõrval ja passi lage või loe miljon muinasjuttu. Ikka oled lõpuks enne väsinud, kui sel lapsel uni tuleb. Vahel ongi nii, et laps kappab mööda elamist ringi, mul on närv must ja Mees tuleb koju, paneb lapse kolme sekundiga magama. Mees näeb juba minu näost ära selle, kui laps ei maga. Ta ei pea isegi last nägema. Ja kui Mees oleks eemal, kes siis mind aitaks sel ajal?! Magamata öödest ma parem ei räägigi. Ilmselt saan normaalselt alles siis öösiti magama hakata, kui Piiga kord ülikooli läheb ja kodust minema kolib.

Igatahes olgu kuidas on, arutelu oli mingi aeg õhus ning ma imetlen neid naisi, kes jaksavad lapsi kasvatada poole kohaga üksikvanem olles ning samal ajal veel täie mõistuse juures olla. Eks meil tuleb see teema võib olla veel kord päevakorda, kui Piiga suurem on ning reisimised ka midagi muud olla võiksid kui lihtsalt mere ääres lebotamine.

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a), lisaks neile veel deegud, kassid Caesar ja George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid