Jaga:     
Blogid

"Vankriga ei pääse mitte kuskile ja pead ikka jalgsi kuskile ronima või kellelgi abi paluma."

Meil on palju viisakaid ja abivalmeid inimesi, aga ka neid, kes ei soovi vankriga emasid tähele panna ja kõigest väest üritavad nägu teha, et neid siin maailmas ei koti miski, kirjutab oma blogis Alla.

Siiani pole ma erilist tähelepanu pööranud sellele kuidas suhtutakse emadesse vankritega. Ise pole ma eriti ühistranspordiga ringi liikunud Stefaniga, elasin Annelinnas, kust sai jalgsi pooletunniga igale poole, kuhu mul vaja oli.

Nüüd aga kus minu auto on Norras ja Eestis pole mul ühtegi liiklusvahendit, mis ei sõltu kindlatest kellaaegadest, hakkasin rohkem märkama puudusi vankriga ringi liikudes.

  1. Jõgeva-Tartu-Jõgeva rongiliiklus. Kaua võib ühte raudteelõiku remontida? Aasta otsa vahelduva eduga on raudtee kinni päevasel ajal, Tartusse saab hommikul ja tagasi alles hilisõhtul, muul ajal on rongisõidud asendatud bussisõitudega. No ja bussid on GoBus omad, need sinised väiksed punnid. Kuhu ma ikka oma vankriga seal ronin?
  2. Kui ma siiski rongiga jõuan Tartusse, peatub hommikune rong 3.perronil, kust pean trepist alla minema. Invaliiklusvahend seal, mis aitab üles-alla rattalisi, ei tööta. Mitte kunagi. Kuidas ma vankriga peaksin seal liikuma? Mitte kuidagi. Laps sülle ja vaest vankrit üles-alla lohistama. Siin ka teine tähelepanek: meil on väga abivalmid inimesed, mind ja ka teisi hädalisi on alati seal aidatud. Kummardus ja suured tänud teile, inimesed.
  3. No nii, jõudsin Tartusse. Mul on vaja nüüd kuskile bussiga saada. Bussi sisse ma pääsen küll, aga vot vankrit panna nii, et mina ka kõrvale mahuks ja lisaks teisi reisijaid ei segaks – seda ei saa. Pean olema lihtsalt nahhaalne ja neid inimesi, kes vankri kohtadel seisavad, minema käratama. No teist moodi ei saa, nad seisavad seal tuima näoga, näevad et soovin vankrit panna sinna, kuhu see ettenähtud on, aga keegi ei liiguta.Vaatavad aknast välja ja teevad nägu, nagu mina ja vanker oleme nähtamatud. Kahjuks, me ei ole. Ja meie otsa koperdavad teised reisijad, kes soovivad väljuda bussist. Mul endal on lihtsalt juba ebameeldiv, et ma kellelgil jalus olen. Kui ma saaksin jala minna, siis ma läheksin. Aga väga pika maa puhul on oht, et mina, väike imik ja suurem laps lihtsalt väsime poole tee peal ära. Üks läheb näljaseks, teine ohkab kui väsinud ta on (tahab juua, süüa, pissile jm 5-aastase soovid).
  4. Ma siiski üritan ikkagi Tartusse minekuid ette planeerida ja lühikeste sealolemiste puhul võtan Kevinit kõhukotiga kaasa. Nii saan mina mingit vabadust kätele, ei pea mõtlema, kuidas vankriga sinna või tänna minna. Meil on palju viisakaid ja abivalmeid inimesi, aga ka neid, kes ei soovi vankriga emad tähele panna ja kogu väest üritavad nägu teha, nagu neid siin maailmas ei koti miski. Saan aru, mind ennastki vahest väga häirivad inimesed, kes seisavad konkreetselt keset jalakäijate teed ja pläkutavad, mõtlemata sellele, kuidas ülejäänud rahvas mööda saab (tegu kitsa teega, kuhu kõrvuti mahub kaks inimest). Aga ma siiski üritan viisakaks jääda ja viisakalt palun eemale minna. Miks ei võiks sama viisakalt ühistranspordis käituda?

Ma siinkohal ei räägi, et mul oleksid mingid õigused ja võib-olla olen ma tänamatu ema, aga no keeruline on, kui vankriga ei pääse mitte kuskile ja pead ikka jalgsi kuskile ronima või kellelgi abi paluma. Mind näiteks väga häirib kui pean võhivõõrastelt abi paluma vankri trepist alla või üles tassima.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid