Jaga:     
Blogid | Pille blogi

Eneseleidmisest neljakümnenda eel: "Unista suurelt, muidu saad mingi poolpehme käki!"

Mind ajas närvi see, et mõtle või ära mõtle, visualiseeri või ära visualiseeri, ikka ei juhtu elus mitte midagi uut ega huvitavat. Kohe paar aastat ei juhtunud mitte midagi. Juhtuma hakkas siiski küll, aga hiljem, kirjutab oma blogis Pille.

Hetkel on elu juba kiire ja kurviline nagu Ameerika mäed. Ma ei teagi, mis ma valesti tegin, et need mäed kiiremini ette ei tulnud. Samas lapsed olid väiksed ja ju siis neil oli mind rohkem vaja kui muule maailmale.

Tööelus ei ole tohutu edu mind siiani saatnud, aga ma olen kõvasti enesekindlam. Täitsa savi, mida keegi arvab, ma saan hakkama! Sest kui sa ei kuulu massi hulka, siis mass arvab ikka, et nende valik on ainuõige ja peab ka vajalikuks sind sellest teavitada. Ma olen rahunenud ja leppinud olema selline nagu ma olen. Olles kohe-kohe astumas uude kümnendisse, arvan, et see ongi vahe nende kahe kümnendi vahel.

Ma ei saa öelda, et see eneseotsimise aeg ei oleks põnev. Ikka on. Aga mingi sisemine rahutus ei lase seda nautida. Nüüd naudin ja kavatsen ka edaspidi nautida igat tegemist ja igat hetke. Ma tunnen, et ma olen selleks valmis. Unistuste täitumine võtab aega, aga need täituvad. Nii et unista suurelt, muidu saad mingi poolpehme käki!

Aktiivne tegevus 

Eneseleidmine on aktiivne vaimne ja füüsiline tegevus, mille abil jõuab inimene sisemise rahuni. See tuleb inimestele ikka mitu korda elu jooksul peale – kahe-aastaselt ja teismelisena ning kui siis ei ole veel inimene lõpuni arenenud, siis ka kolmekümnendates. Kusjuures mida hiljem areng peale tuleb, seda kauem see kestab.

Tuli minulgi see eneseleidmise valu millalgi kallale. Otsustasin teha suuri muutusi – näiteks tulla töölt ära, et midagi oma käpakestega korda saata. Kes otsib, see leiab või kes küsib, see saab. Näiteks kevadel, neli aastat tagasi, sattusin kokku Crystali ja Veronika Ettevõtlusjooga pilootprojektile. Võib öelda, et mõlemad on olnud minu arenguteel suureks eeskujuks. Mind huvitas küll rohkem ettevõtluspool, sest vaimne ei tulnud nagu välja. Lõpuks mul jäigi viimane ülesanne tegemata ja mingit paberit ma sealt ei saanud. Materjal on aga siiani ilusti arvutis olemas ja tegelikult võiks selle huvi pärast praegu uuesti läbi lugeda.

Igal juhul olid huvitavad kuus kuud. Ma ei mäleta, kas kaks või ühe korra kuus saime Skypes kokku. Muide, kahe tüdrukuga sealsest grupist saame praegugi reaalselt kokku ja kahega oleme internetisõbrad siiani ning elame üksteise tegemistele virtuaalselt kaasa. Sai registreeritud domeen, loodud blogi, loodud e-pood ning hakatud algatuseks pitsi ja satsiga t-särke tootma. Tulid laadad, tuli esimene Etsy pood, aga müüke ja raha ei tulnud ning nii need särgid ja paljud hilisemad projektid unustuste hõlma vajusid. Tagantjärele vaadates sai ikka palju jama tehtud ja paljud lootustandvad ideed liiga vara maha maetud.

Sõbrad kaovad ja tulevad

Kui sa ise muutud, muutuvad ka suhted sinu ümber. Ka see oli huvitav, kuidas mingil hetkel hakkasid sõbrad ära kaduma. Või siis algul närvidele käima ja siis kadusid ikkagi ning tasapisi tulid asemele uued. Praegu ma tunnen, et ma ei ole ikka veel väga sotsiaalne, sest seltskondi, kuhu mind oodatakse, pole kaugeltki nii palju kui kahekümnendates olles. Ega enam eriti ei viitsigi vist ringi kolada, nii et vist on tegelikult kõike piisavalt.

Ja mis siis veel sai? Tegelikult ei saanudki mitte midagi. Ma arvan, et mõtlemist ma totaalselt ei muutnud, dieeti ei pidanud. Pikad juuksed lõikasin küll lühikeseks ja hetkel olen punapea, aga riided, mida kannan, on endiselt sama värvilised ja kelmikad edasi. Ma olen üritanud päevas 2 liitrit vett juua, iga päev kõndimas käia, teinud plaane, et rohkem jõuda, lugenud kilode viisi huvitavat kirjandust, aga ma olen vist liiga laisk, et see kõik oleks mulle kuidagigi külge jäänud.

VAATA KA SIIT: https://pillevaljataga.com/

Loe ka neid lugusid