Jaga:     
Blogid

Miks ma vanema lapse lasteaeda panin, kui ise beebiga kodus olen?

Miks ma vanema lapse üldse lasteaeda panin, kui ise beebiga kodus olen... sest kodus oleks tal lihtsalt ääretult igav olnud. Kogu mu aur kulub vähemalt 80% väiksemale ning kartsin, et Lenna areng jääb nii toppama, kirjutab Laura oma blogis.

Mul on kuidagi veidralt kahetised tunded. Tunnen nii suurt rõõmu ja uhkust oma vanema preili üle, et ta nii vapralt oma esimese õppeaasta läbi käinud on. Teisalt olen kurb, sest Lenna vahetab järgmisest aastast lasteaeda ning kõik tema sõbrad ja südamesse pugenud õpetajad jäävad maha.

Miks me Lenna nii varakult lasteaeda panime?

Kes pikemalt blogi jälginud, juba teavad, kuid kirjutan uutele lugejatele veidi taustinfoks. Möödunud aasta kevadel jäin ma beebiootele ning arutasime Erikuga, et kuna Lenna saab juba aasta lõpus kaheseks, siis paneksime ta jaanuaris eralasteaeda. Jaanuaris sellepärast, et kaks aastat tundus kuidagi piisav aeg, et seda teed alustada. Suve alguses kirjutasin erinevatesse eralasteaedadesse ning valisin välja nö. lemmiku, kus Lenna oma teed alustada saaks. Siis tuli aga spontaanne mõte kirjutada ühte lasteaeda, kus ma ise väiksena käisin ning uurida, ega neil juhuslikult vabu kohti pole. Ja oh üllatust, sain umbes juunikuus vastuse, et olete septembrist oodatud. Nii otsustasimegi, et hakkame siis hoopis varem harjutama (Lenna oli lasteaeda minekuks 1 a. 8 k. vana) ning kui ei oleks meeldinud, oleksime saanud veel mõned kuud vabalt võtta. Otsustavaks sai ka repliik, et kaheaastasel läheb ca 2 kuud aega iga suure muutusega toimetulemiseks ning kui jaanuaris sündis beebi ning oleksime Lennat samaaegselt lasteaeda harjutanud, siis poleks sellest ilmselt midagi välja tulnud. 

Kuidas Lenna lasteaiaga kohanes?

Ütleme nii, et harjumine uue seltskonna, päevakorra ja ruumidega võttis aega umbes 3 – 4 nädalat. Ta ei jäänud vist kordagi rühma nutuga, vaid alguses oli näha, et ta on lihtsalt õnnetu. Samas on see täiesti loomulik reaktsioon ning võtsime samm sammu haaval. Esimese kuu lõpuks läks ta juba hea tujuga rühma ning näitas uhkusega, kus on tema seenekapp, seenepott, seenerätik .. no saate vist isegi aru, et tema oli rühmas seeneke. Küll aga oli ta ka järgnevad kuud selline vaikseke. Tegi kõik ilusti kaasa, kuid piirdus vastustega „jah“ ja „ei“. Samas võis see ka olla selline ealine või temalik omapära, sest ega ta ka külas käies väga jutukas polnud.

Mida on Lenna selle aasta jooksul õppinud?

See list on ilmselt üüratu, sest ta on selle ühe aasta jooksul nii palju iseseisvunud, et ema süda võib õnnest lõhki minna. Ta on nende kuude jooksul tohutult palju õppinud. Ka sõimelastel on iganädalane õppekava, mis puudutab aktuaalseid teemasid. Panen siia mõned kirja, kuid kindlasti enamus on juba meelest läinud. Läbi on käidud näiteks sellised teemad nagu sõbrad, pere, emad-isad, puud, loomad, linnud, lilled, erinevad tähtpäevad, prügi sorteerimine jpm. Iga nädal meisterdati, toimusid laulu- ja tantsutunnid. Neid arenguid nägime kodus pidevalt, mõni asi jõudis mõningase viitega kohale. Viimati jalutasin Lennaga õues üle muru ja järsku hakkab paaniliselt hüüdma „emmee EIIII“. Okei, milles probleem? „Ei tohi lille peale astuda!“. Sellised hetked on nii armsad 

Lenna on muutunud viimaste kuudega palju sotsiaalsemaks ja avatumaks, kui ta muidu oli. See võib jällegi olla ealine iseärasus, kuid usun, et lasteaed on siin suure tõuke selleks andnud. Kogu see seltskond, õpetajad, kokatädi, õpilased, lasteaed... see on tema jaoks nii „oma“, justkui teine kodu. Eile, lasteaia lõpupeol, ei suutnud ma ära imestada, kui tubli ta on. Kedagi ei peljanud, jooksis ringi ning polnud vaja pidevalt kõrval seista. Ju ta tundis end selles seltskonnas mugavalt.

Muidugi on selle õppeaasta jooksul saanud temast iseseisev preili, kes saab oma asjadega hakkama. Riietub ise, käib tualetis ise, avab ja sulgeb uksi ise, sööb ise (lasteaias küll mitte).. ühesõnaga nagu näha, siis palju ISE-sid, mis iseloomustabki hästi ühte kaheaastast! Mul on selline tunne, et nii nagu beebidel, on ka väikelastel iga suure arenguga suurem jonniperiood käsil. Lennaga on vahepeal ikka üsna keeruline ja pole ime, kui ta nii palju õppima on pidanud.

Kõige viimaks harjutab ta usinalt oma kõne! Ta räägib väga-väga palju, peamiselt arusaadavat juttu ja usun, et siingi on oma roll lasteaial, just nendel veidi vanematel sõpradel, kes seal alalõpmata lobisevad. Nii vahva on jälgida, kui lasteaeda järele minnes kuuled ja näed teisi lapsi ning pidevalt on mingisugune dejavu, sest samu asju näeme ja kuuleme ka kodus

Kas last pigem panna või mitte panna sõime?

Usun, et oleneb lapsest ning eks iga vanem peab ise tunnetama, kas laps on lasteaiakõlbulik või ei. Kuid kui seda tunnetust pole, siis tasub igal juhul proovida. Meie oleme oma otsusega enam kui rahul ning usun, et Lennagi, sest tal on üks igavesti vahva ja tore aasta seljataga!

Lenna lasteaia lõpupidu toimus Kuristu talus, kus me eile imeilusat õhtut nautida saime. Väga vahva koht, soovitan teistelgi kindlasti külastada! Oleks meil suvelapsed, siis peaks kindlasti sünnipäeva seal.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid