Jaga:     
Uudised

Kuidas saada helikoptervanemast maandatud vanemaks?

Rammimiskindlad tuhandeeurosed kärud, turvarakmed, kiivrid, sahtlilukustajad... Tootjad teavad, et laste turvalisus on vanemate jaoks hell koht, ja rõhuvad sellele häbitundeta.

"On teil lapsed? Oo, sel juhul soovitan just seda autot – see püsib paremini teel ja on turvalisem, kui keegi peaks otsa sõitma!” soovitab müügimees. Mitu tuhat eurot lisakulu või võimalus, et keegi sind ühes lastega teelt välja rammib – see valik pole nõrganärvilistele.

Lausa ime, kuidas suurem osa meist nõukogude ajast eluga läbi tuli. Ajast, mil lapsi sõidutati veoauto kastis heinapakkide otsas ja sõideti jalgrattaga, millel juba uuena olid jupid puudu. Selle tugeva kontrasti pinnalt on hakatud tänapäeva lapsi kutsuma vatitupsulasteks, kes ilma sisse pakkimata justkui ei jääkski ellu. Ent kes neid pakib? Eks ikka me ise – turvamata lapsepõlve ellujääjad!

Helikoptervanemad

On vanemaid, kes laiendavad turvamulli ka lapse elukogemusele, et kaitsta teda ebameeldivuste eest: ebaõnnestumiste, pettumuste, liigse pingutuse, valu ja väljakutsete eest. Need on helikoptervanemad, kes oma võsukest varjuna saadavad. Piirduks see vaid eelkoolieaga! Paraku järgnevad need vanemad ka kooli, USAs isegi tööturule, kus nad oma lapsukesele paremaid tingimusi välja kauplevad. Tegu on ka Eestis üha kasvava probleemiga, kus lapsi kõikjale treppi sõidutatakse, kuni selleni välja, et koolijuhid peavad vanematele meelde tuletama, et koolis käivad siiski lapsed, mitte isad-emad.

Helikoptervanemad hoolitsevad, et lapsel oleksid õiged õpetajad, õiged sõbrad ja hobid. E-kool on nende teine kodu – nad on ülekontrollivad, -hoolitsevad ja -pingutavad. Nad ei lase lapsel oma asjade eest vastutust võtta. Kuigi vanemaid kannustavad parimad kavatsused, on tulemuseks saamatud ja eluvõõrad lapsed, kes ei õpi kingapaelu siduma, ei julge tikku tõmmata ega noaga lõigata.

Tiigervanemad

Osa vanemaid näeb lapse turvalise tuleviku garantiina õpiedu ja saavutusi. 2011. aastal said nad nimeks tiigervanemad – tänu Yale’i ülikooli õigusprofessori Amy Chua raamatule “Battle Hymn of the Tiger Mother” (“Võitlushümn tiigeremadele”), kus ta kirjeldas oma hiinapärast kasvatusstiili. Ta pani põhirõhu õppimisele ja pingutamisele (kuus tundi viiulit päevas!), ta keelas oma lastel vaadata televiisorit, mängida videomänge ja jääda ööseks sõprade juurde. Kuigi Chua on oma meetodi efektiivsuses veendunud (tema tütred ongi väga edukad), on hilisemad uuringud näidanud, et tiigervanemate laste keskmine hinne on tegelikult madalam kui neil lastel, kellel on toetavad vanemad. Ühtlasi on viimastel tubli edumaa ka emotsionaalse kohanemise skaalal.

Kõigil eelkirjeldatud ekstreemsustel on ühisosa: soov oma järeltulijaid kaitsta hirmutava tuleviku eest. Ent kas lapsed ka päriselt niisugust kaitset vajavad ja sellest kasu lõikavad? Näiteks helikoptervanemate lapsed on suurena sageli passiivsed ja depressiivsed, mis on üsna loogiline. Kui sulle on terve elu läbi lillede mõista antud, et omapäi sa hakkama ei saa, kust peaks tulema siis usk vastupidisesse?

Tiigervanemate lastest saavad ärevad ülepingutajad ja enesepiitsutajad, läbipõlemisoht on siia stsenaariumi sisse kirjutatud. Seejuures ei mõista nad täpselt isegi, kuhu nad jõuda tahavad ja millest rahulolu ammutavad. Kui helikoptervanemad kasvatavad lapsi, kes ei usu, et suudavad oma jalgel seista, siis tiigervanemad sisendavad oma võsukestele, et loota saab vaid endale, oma võimetele ja teadmistele.

Maandatud vanem sekkub nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Kuidas selliseks saada? 

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid