Jaga:     
Blogid

Lastega avariis: "Praegugi tuleb nutt kurku. See oli nii kohutav!"

"Meile sõideti umbes seitsmekümnega sisse. Meie kiirus polnud õnneks suur, sest hakkasime just manöövrit tegema. Ma ei tea, kust see auto ilmus või mis täpselt juhtus..." kirjutab Lipsuke oma blogis ehmatavast kogemusest.

Me viisime eile lapsed ühte tallu loomi vaatama. Meil oli nii tore! Annu istus poni seljas ja paitas igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Jänkude juures nuttis, et temal on ka ühte väikest jänkut vaja. No niiii väga on vaja! Kõik oli tore kuni selle hetkeni, mil me avarii tegime. 

Meile sõideti umbes seitsmekümnega sisse. Meie kiirus polnud õnneks suur, sest hakkasime just manöövrit tegema. Ma ei tea, kust see auto ilmus või mis täpselt juhtus, aga ilmselt olen süüdi ikkagi mina. Mina ju ei näinud teda ja sõitsin talle ette… Saate aru, isegi mu mees ei näinud seda autot enne, kui juba hilja oli! Ma lihtsalt ei saaaa aruuu! Kas süüdi olid põõsad ja postid ja pime nurk või polnud ma ikkagi piisavalt tähelepanelik ja tagaistmel oksendav Joel hajutas veelgi mu mõtteid, või kihutas teine juht liiga kiiresti või ei põlenud tal tuled… Ma ei kujuta ettegi. Ta ilmus nagu kummitus, ei kuskilt.

Kiirabiautos

Praegugi tuleb nutt kurku. See on niiii kohutav! Kõige õudsam on see, et peal olid ka mõlemad lapsed. Ütlen kohe ära, et kõik pääsesid eluga ja lapsed ei saanud asjast arugi. Või noh, Annu ehmus ja nuttis, muretses minu pärast, sest mul oli väga halb olla. Aga 10 minutit peale avariid mängisid nad juba kiirabiautos kummikinnastest puhutud pallidega. Mina ise sain ainsana veits põrutada. Pea on muhke täis ja tund aega peale avariidki ei seletanud veel silm selgelt nägusi. Nüüd pea ainutl valutab veidi veel ja kõht tuikab vahel väheke. Palvetan nüüd, et ka väike kõhuelanik omale kohale jääks. Tema pole ju milleski süüdi… Eile õhtul, kohe peale koju jõudmist, märkasin veidike verd, aga nüüd õnneks pole enam kuskil tilgakestki näinud. Ta on veel nii väike ka, et isegi ultraheli ei ütle meile midagi. Alles käisin arstil, siis polnud veel südantki näha. Seega pean ma vaid ootama ja lootma.

Aga okei, asja point pidi tegelikult selles olema, et kui ma lastega kiirabiautos olin ja jutuks tuli see, et peame nüüd lastele jälle uued toolid vaatama, ütles üks kiirabitöötaja, et sel pole mõtet! See pidavat vaid turvatoolide tootjate promo olema, et iga kord on uut tooli vaja. Ega keegi surma saanud ja auto ei käinud üle katusegi. Et põhimõtteliselt me siis eile ei teinudki avariid? Keegi ei saanud ju surma ja auto ei käinud üle katusegi. Seega, jehuu eks. 

Turvatoolid tuleb välja vahetada!!

Appii, kui loll jutt! Ma ei taha mõeldagi mitmele perele ta veel öelnud on, et ongi okei lapsi avariilise tooliga sõidutada. Johhaidii. Ma vaatan ka oma toole ja süda nutab, sest välimuse põhjal ei ütle mitte miski, et nad avariilised on. Aga see peakski nüüd suuuuur hüüumärk kõigi lapsevanemate pea kohal olema – tavalise vaatlusega sa ei tuvasta neid kahjustusi. 

Ma tänan jumalat, et mu lastel pole kriimugi ja, et ma just eelmisel kuul poisile uue tooli ostnud olin. Nüüd hakkab see toolide valimise trall jälle otsast peale. Sel korral tahan ka Annu selg sõidusuunas panna, aga tahaks veidi kergema lahendusega toole, kui Axkidi Minikid/Wolmax. See tugijalg on veidi ebamugav ja mees ei saa ees oma pikkade koibadega istuda, kui turvatooli toetusrihmad tema tooli siinide küljes on. Eks näis, et mis need võimalused on… Aga ega mul kiiret selle valimisega ole, sest mina ei taha ühtegi autot hetkel silmaotsastki näha.

Ühesõnaga, mina olen nüüd teadmata ajaks puhkeresiimil, et Mannateraga ka ikka hästi oleks. Ma ei tea, mis mul nüüd Eesti blogiauhindadade galast saab, aga hetkel on mul sellest ka natukene ükskõik, sest laste ja meie endi tervis on siiski tähtsaimad. Hoidke end ja oma lähedasi, öelge neile tihti, et armastate neid, sest mitte kunagi ei tea, millal nad enam koju tagasi ei jõua…

Loe ka neid lugusid