Jaga:     
Blogid

"Kuidas mõne mehe jaoks on see nii äralõpmata suur asi, kui ta kaks tunnikest oma lapsega koos peab olema?"

Kuulen ju ikka, kuidas mõne mehe jaoks on see nii äralõpmata suur asi, kui ta kaks tunnikest lapsega koos peab olema, mil naine näiteks juuksuris käib, kirjutab oma blogis Laura. Ma olen tohutult õnnega koos, et mu kõrval on supermees ja ka superisa, kelle jaoks pole oma lastega koosolemine mingisugune probleem. 

Õnneks kohtab tänapäeval selliseid tegelasi aina vähem. Ma tihti ikka mõtlen nendele emadele, kes üksi hakkama peavad saama. Ei räägi siin ainult üksikemadest, vaid ka neist, kel mehed käivad nädalate viisi kodust eemal, tööl. Ja kui neid lapsi veel rohkem kui üks peaks olema. Minu enda tutvusringkonnas on mõned üksikud näited, kuid usun, et taolisi perekondi on küll ja küll. Ja tegelikult ka vastupidi, on ka mehi sellises rollis.

Kahese vastu ei aita miski

Ma olen alati mõelnud, et kui Erikut mul kõrval poleks, kuidas ma nende kahe tegelasega toimetaks. Ühega, kes tahab, et koguaeg olemas oleksin ning paralleelselt teisega, kes on alalõpmata töös oma emotsioonide ja tujudega. Olen lõpuks aru saanud, et kaheaastase vastu ei aita miski. Kinnitas ema, kinnitas arst ja teised kogenumad, et tuleb see aeg lihtsalt üle elada. No mis siis ikka, vähemalt on mul võimalus Lenna mõned korrad nädalas lasteaeda viia ning kõige lõpuks on õhtuti mul Erik kodus. 

Küll aga nädalavahetusel läks Erik kolmekümneks tunniks tööle ja siis oli sahmimist oi kui palju. Märgin kohe ära, et 80% ajast oli mul ema abis – lapsed lõunaunne, kaheaastase väsitamine, väiksema vaatamine kui kahene tegelemist tahtis, lapsed ööunne jpm. Aga ikka ei saaks öelda, et lihtne oli. Raske ka mitte, aga lihtalt väsitav. Kui Erik on kodus, siis võin ma südamerahus, midagi ütlemata, lihtsalt näiteks pooleks tunniks duši alla minna, tunnikeseks poodi või omi asju teha. Oma ema puhul ma päris nii ei tee, et kuule tore, et appi tulid, aga tsau pakaa, lähen nüüd mõneks tunniks minema. Ehk siis tegelikult on emma-kummaga koguaeg miskit teha vaja. Lisan siia mõned olukorrad:

  • Lenna tahab süüa „ EMMEE, SÜÜÜÜA, EMME SÜÜA, EMME SÜÜA!“ ja ma parasjagu Norat magama üritan panna.
  • Tuleme õuest ja Lenna tõmbab keset autoteed (meie tänaval peale minu perekonna ja mõne tennisemängija kedagi ei liikle) siruli maha. Nimelt jäi tal võilill valetpidi nukuvankrisse ja ta ei saanud seda nii panna nagu tahtis. Esimene märk sellest, et suurem jonn võtab hoo kohe üles. 7-kilone Nora mul pikemat aega juba näpus, kes hakkab rahutuks muutuma. Jonniga läks meil oma pool tundi. Ja muidugi, kui Lennal tuju kehvaks läheb, on vaja teda hiljem lohutada, sületada, musitada.. ning mitte nii, et kuule tee nüüd käbe kalli ja lähen vaatan korra Norat.. Üleüldse on nii vastik „suuremat“ last takka kiirustada, kui väiksemal mingi häda kallal.
  • Lõunauni. Kui Nora kärru magama panen, siis on mul aega oma 45 minutit, et Lennaga ära toimetada, vahel isegi vähem. Siis lõppeb Noral esimene unetsükkel, vajab lutti ja kärutamist ja ühesõnaga toimetamist. Lenna magamapanek võtab ka omajagu aega. Vaja pesta, riietuda, unejuttu lugeda, 20 x vett juua, pissil käia ja siis uinuda. Muidugi võiksin Lennale öelda, et kuule, nüüd pead ise magama jääma, roni voodisse, kalli musi ja lähen nüüd. Teades Lennat, siis selline asi talle absoluutselt ei meeldiks ja tegelikult endale ka mitte. Kaheaastane tahab ju ka ometigi rahulikult omi asju teha ja mõnusat aega oma vanemaga veeta.
  • Õueminek. Sätime tavaliselt Nora uneajale ja kuna ta oma õhtu viimased uned 45-minutilised teeb, siis umbes täpselt nii palju meil aega ongi. Kaheaastase jaoks möödub see aeg nii ruttu, et ta pole jõudnud korralikult kõiki oma mänguasju läbigi käia, kui juba hakkab mingisugune sahmerdamine pihta stiilis – mängi nüüd natuke omaette, korista asjad ja tule meile tuppa järele.
  • Ööunne sättimine. Lenna puhul on see oma tunnine protsess. Seni ei saa ma Norat järelvalveta jätta ja nii hakkab ka hull tuuseldamine pihta. Ei jääkski muud üle, kui Norat sületada, temaga mängida, sööta jms. paralleelselt Lenna pesemise, riietamise ja muuga. Pealegi on juba teada, et kui Lenna ei saa need olulised korrad päevas tähelepanu nii, et ainult temaga tegeletaks.. vaid Nora koguaeg ninapidi juures on, siis hakkab ta teda lihtsalt häirima.. räägib nii kõva häälega, et Nora ehmatab või hakkab meiega lollitama – eest ära jooksma, uksi nina ees kinni panema jne.

Terve päev kahe lapsega

Tegelikult neid igapäevaseid näiteid on nii palju. Mul juhtub selliseid päevi väga harva olema, kus ma kahe lapsega terve päeva kodus olen. Selle eest on oma 8-nädalane lasteaiapuhkus suvel ees ootamas, nii et saan ilmselt oma doosi ka kätte. Küll aga nii paljud emad on oma lastega nii igapäevaselt kodus.. Ja see on täiesti nromaalne, et päevase sahmimisega oled sa õhtuks täiesti väsinud. Või kui mitte väsinud, siis vajadus oma aja järgi tekib paratamatult. Sellise aja järgi, kus sa ei pea pidevalt oma peas genereerima, kuidas sa mida jälle ajastad, et kõigil hea olla oleks. Muidugi saab kõikides nendes olukordades hakkama ja ega lapsed siis magamata ja söömata jää, kuid minu meelest eriti hull ongi see, kui sul pole õhtul kellelegi neid lapsi edasi anda.

Ma tõsimeeli ei kujuta ette, mismoodi ma toimetaks, kui Erik oleks nädalate kaupa ära või teda üldse mu kõrval poleks. Ilmselt oleks mul üks jalg ämma ukse vahelt ja teine jalg ema ukse vahelt pidevalt sees. Muidugi ma saan aru, et tegelikult inimene harjub kõigega ja ma usun, et kui ma suvel kahe lapsega pikemalt kodus olen, siis tundubki see mulle normaalne ja muidugi lapsed ise harjuvad ka uue rütmiga ära. Küll aga aastast aastasse ainult üksi lastega toimetades ja täisvastutus ainult enda peale võttes, on ikka väsitav küll.

Nii et tõesti suur kummardus teile, emad, kes te päevast päeva üksi toimetate ja nädalast nädalasse kõige peale ise mõtlema peate – kuidas lastel oleks tore kasvada ja areneda, kuidas kodu korras hoida, söök lauale saada ja muidugi selle kõige kõrvalt  endale aega leida.

Loe ka neid lugusid