Jaga:     
Blogid

"Jälle rase? Siis sa ei saa ju j ä l l e juua..."

Teate, mis oli tavaline reaktsioon minu teise raseduse puhul mitmelt poolt? "Aaa, jälle oled rase, äge! Aga... sa ei saa ju juua nüüd jälle? Ma just mõtlesin, et suvi on ees ja saame juua!" Oi, krt, anna andeks, et ma su plaanid ära rikkusin, kirjutab oma blogis Lilli.

Avastasin, et olen üksik – kõik on kuhugi ära pagenud või loobunud, et ahh, ta on ju mingi rase ja titega ja sada häda. Veini ka niikuinii ei joo, mõttetu. Selline tunne on, et aeg, mil oled rase ja titega, oledki teiste poolt kuskile kasti pandud. Heal juhul oodatakse ära aeg, millal jälle nö vabaks saas, aga võib-olla ka mitte.

Nüüdsel ajal ainus üritus, kuhu mind sobib kutsuda, on tittede üritused ja seal olen siis omajagu käinud. Jee! Sest mul ju muid soove elus enam pole, kui tittedega sahmida. Keegi ei tule selle peale, et tsau, lähme sinna või tänna. Ise ma ei tule ka selle peale vist, et kedagi kuskile kutsuda, sest kuidagi imelik on end pressida kuhugi. Samas ma ei teagi, millal see kõik selliseks kujunes, nii et ega ma ei saagi kedagi või midagi süüdistada. Ütleme nii, et 9 kuud rasedust ja 10 kuud titendust on teinud oma töö...

Pinnapealne suhtlus

Aga ega mul selleks pinnapealseks “kuidas läinud on”- suhtluseks ka energiat pole. Tundub tülikas niisama kohtumistel käia, lihtsalt moepärast, seda enam, et vaja hoidjat Johanile, kuna Jaanus rabab tööd teha ja teda näeb viimasel ajal harva. Ma ei ole see “kohtuja” tüüp ja lause: “Kuidas sul läinud on” kelleltki, kellega pole sada aastat suhelnud, toob mulle judinad kaela, nagu mida ma peaksin vastama? Hästi? 

Ma saan aru ka, et rasedatega ei ole lahe väljas hängida ja ei saa nad juua, ja mida iganes. Aga kuidagi nõme tunne on, et "ah, sa jälle siis out selleks korraks." Noh, olen siis...

Kindlasti olen ise ka süüdi – ei ole agaralt sõbrannadega koduväliseid asju korraldanud, aga kes mind tunnevad, need teavad, et meie graafikud Jaanusega on kaootilised. Mul ei ole lapsehoidjaid või vanemaid võtta, kellele laps iga kell visata – mul ei ole siin linnas mitte ühtegi lähedast inimest peale õdede, kes õpivad-töötavad 24/7. Tagatipuks, mul on majanduslikult suht raske, niisiis, see ongi keeruline minu jaoks olnud.

Harjumatu olek 

Võib-olla on harjumatu lihtsalt, et vanasti sebisin ringi, orjasin tööl, kontakte oli igasuguseid ja nii kui minust sai titemammi, siis paigas – ei mingeid kõnesid, kirju, üritusi, plaane. Noh, mis ma oskan öelda, harjumatu on kodune ema olla, selline tunne, et oledki kuskil varjus, kuni jälle vabadusse pääsed.

Mul on mingi täiesti halalaviin hetkel, aga jaa, ma tean, läheb üle. Pole ma ka "ideaalne" rase, kes oma seisundit naudiks. Justkui kumbagi gruppi ei kuulu ma. Ühesõnaga. Mul mingi eksistentsiaalne kriis vist. Ja hormoonid! Nii hea on hormoone süüdistada, selles mõttes on rase hea olla. Ja kaalu osas ka – pole erilist ägedat figuuri, aga mul on põhjus, jess!

Mu postituse point ongi vist see, et märge teha, mida ma mingil ajal tundsin ja hiljem jälle põnev lugeda. Ma vahel loen eelmise raseduse jutte ka, lihtsalt lõbu pärast. Aga kui nüüd aus olla, siis ma tunnen, et inimesed on nii isekad – siis, kui neil on vaja, siis suheldakse, aga ei panda tähele seda, kui teisel on seda vaja. Ma ise olen vist samasugune ja tundub, et see ongi inimloomus.

Paar päeva olen end tundnud lihtsalt nii üksinda kuidagi – elan oma väikest elu, unustatud mutt, Facebookis ainult titepildid ja kindlasti räägitakse “jeerum, see eit ka segi läinud oma titendusega” – blogib, paneb pilte. Kogu see klišee, mis veel olla saab!  Tahaks poksikotti, kus end tühjaks rahmeldada...

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid