Jaga:     
Uudised

Katariina Ratasepp: "Sel korral on beebi kõrvalt muude asjade tegemine kergemalt läinud!"

"Vanema lapse beebiajast mäletan, et muutusin iseendaks alles siis, kui laps oli pooleaastane või isegi vanem," ütleb Katariina ajakirjas Pere ja Kodu. Padjaklubi hooaja filmimine algas, kui pesamuna Joonas oli kõigest pooleteisekuune.

Olen osalenud kuus hooaega seriaalis "Padjaklubi" ning kuigi rasedaks jäädes tundsin, et olen viimastel aastatel liiga palju tööd teinud ja tahaksin nüüd pikalt kodus olla ja puhata, suutsin juba raseduse lõpupoole meelt muuta. Kuna olen vabakutseline näitleja, siis alates teisest rasedustrimestrist ma enam tööd ei teinud – kõht oli näha ja andsin oma teatrirollid edasi. Ka seriaalis palusin enda osa väikemaks kirjutada – teadsin, et ei jaksa rasedana 12-14 tunniseid võttepäevi teha, pealegi läks vanem laps sügisest kooli ja tahtsin tema jaoks koolitee alguses olemas olla.

Kui aga järsku leidsin end olukorrast, kus ma ei saanudki käia iga nädal võtetel, tabas mind kurbus. Sain aru, kui toredad on võttepäevad, kui armsad on mulle mu kolleegid ja kui palju nalja seda seriaali filmides saab. Palusin end seriaali sisse kirjutada ka pärast lapse sündi. Hooaja filmimisega alustasime, kui beebi oli 1,5 kuu vanune. Muidugi tabas mind suur ärevus, kui esimene tööpäev lähenema hakkas. Leidsin endale läbi lapsehoidjaportaali hoidja ja palusin, et mu võttepäevad oleksid lühikesed ja mul võimaldataks imetada.

Enne võtete algust tuli teha ära ka telekanali jaoks promoklipid ja fotod, mis võttis aega neli tundi. Võtsin sinna lapse koos hoidjaga kaasa ja pärast seda päeva loobusin muretsemast. Nägin, et beebi leppis ilusti hoidjaga, istus mitu tundi tema süles ja naeratas, uinus seal vaikselt (mina ei oska teda seni niimoodi magama saada), sai paar korda rinda ja läks hoidja sülle tagasi. Ka järgnevad võttepäevad kulgesid hoidjaga kenasti, olin lapsest lahus 2-3 tunni kaupa, pikemalt poleks ma isegi vastu pidanud – rinnad hakkaksid pikema pausi puhul pakitsema. Laps oli hoidjaga ka meie kodus, käis jalutamas, hiljem olid nad võttel.

Mis aga nii ladusalt ei läinud, oli see, mis puutus hoidjasse endasse

Päev enne esimest võttepäeva teatas ta, et peab isiklikel põhjustel hoidmisest siiski ära ütlema. Leidsin kiiresti Facebooki abiga ühe tuttava hoidja, kes sai beebiga sama kenasti hakkama. Enne teist võttepäeva aga kordus sama – hoidja jäi haigeks ja ütles hoidmispäeva üles. Seekord leidsin lapsehoidjaportaali abiga lausa kell seitse õhtul enne võttepäeva jälle uue hoidja – toreda noore tudengineiu, kes oli ennegi käinud lapsi hoidmas. Temaga tegime kokkuleppe, et ta aitab mind ka edaspidi.

Mul polnud kordagi hirmu oma last mõneks tunniks teise inimese hoolde usaldada. Ilmselt olen siiski üsna sinisilmne ja uljas, sest nii mõnigi inimene pööritas seda kuuldes silmi ja ütles, et kindlasti oleksin pidanud hoidjate tausta põhjalikumalt uurima. Enne järgmist võttepäeva teatas aga meie tegevprodutsent Triin, et ma ei peagi hoidjat kasutama, sest beebi on nii vaikne ja tubli, et võib ka kellegi teise süles istuda, kui mina parasjagu mängin. Beebi sai sellega kenasti hakkama, ei teinud ülemäära häält, sõi kõhu mõnusalt täis ja magas pikalt. Ta naudib kõigi inimeste seltskonda, kes vähegi temaga suhelda ja talle naeratada tahavad.

Ma ei kujuta ennast ainult kodusena ette

Sel korral on beebi kõrvalt muude asjade tegemine kergemalt läinud. Vanema lapse beebiajast mäletan, et muutusin iseendaks alles siis, kui laps oli pooleaastane või isegi vanem. Enne seda suutsin olla ainult beebimamma. Seekord olen käinud juba mitu korda trennis ja kaks korda teatris lühemat etendust vaatamas. Lisaks on olemas selline tore asi nagu beebikino ja ka kohvikutes imetamine ei ole ka enam tabu. Seega ka koos beebiga võib oma lapsehoolduspuhkust nautida nii, et see ongi tõeline puhkus!

Loe ka neid lugusid