Jaga:     
Pere | Vanemate suhtlemine

Kuidas kaks naist emaks said: "Meie jaoks oli äärmiselt oluline, et lapsel oleks ka isa, sest emadena ei saa me kunagi isa asendada!" (2)

Kuidas kaks naist omavahel lapsi saavad? Jah, see on küsimus, mida meilt on kõige sagedamini küsitud, kirjutab oma kogemusest Getter. 

Tõenäoliselt on paljud naised unistanud teismelisena, kuidas neil on tulevikus ideaalne perekond: hea mees, tublid lapsed ja kaunis kodu. Mis saab aga siis, kui elu läheb teisiti? 

Öeldakse, et elu on see, mis juhtub, kui oled hõivatud muude plaanidega. Nii juhtus ka minuga. Olen loomult hästi tubli planeerija – kalendrid on täis tegevusi, aasta-algused lubadusi ning üleüldse kogu elu täis plaane, mida ja kuidas teha. Varem tekitas see minus turvatunnet ja kindlust. Illusiooni, et tean, kuidas elu läheb, ning mina olen see, kes oma elu juhib. Nüüd, umbes viis aastat hiljem, muhelen tagasihoidlikult ning panen oma toonased naiivsed arvamused nooruse arvele. Mis siis vahepeal toimus?

Tubli korraliku tüdrukuna leidsin ka mina endale kena ja hoolitseva mehe, kellega abiellusin. Kuigi meie omavaheline suhe oli hea ja ladus, oli ümbritsev sedavõrd mürgisem, sest tegemist oli kärg­perega, mis kuidagi ei tahtnud toimima hakata. Ei tea, kas kõigest sellest või jumal teab millest, kuid meie soov (ja minu kirjapandud plaan) pärast abiellumist laps saada ei tahtnud kohe kuidagi õnnestuda.

Tõele au andes hakkasime lapsesaamist proovima juba nii pool aastat enne pulmi. Olin pealtnäha terve, rõõmsameelne ja krapsakas noor naine. Ei olnud mul kroonilisi haigusi, mingeid konkreetseid tõvesid ega muresid, mille arvele võiks aastatepikkuse lastetuse kirjutada. Mäletan selgelt, kuidas taas kord istusin viljatusravi osakonnas, oodates oma naistearsti vastuvõttu, ja mõtlesin, et see ei ole minu jaoks õige koht. Kuigi olin teismelisena korra selgelt välja öelnud, et minu suurim hirm siin elus on see, et ma ei saa lapsi, siis tegelikult ma seda uskuda ei suutnud. Ma olin nii noor, nii terve, nii elujõuline, kuidas siis nüüd mina lapsi ei saa!

Proovisime üht- ja teistpidi, lugesime ja kuulasime nõuandeid. Vanarahva uskumusi järgides sai isegi ühe väeka kivi pealt mehe teksapükstega alla libistatud. Mis teistel oli läinud kui võluväel, jäi meil toimumata. Kurbus, ahastus, meeleheide oli suur. Istusin eri kuufaaside ajal pimedas toas. Toimetasin mitmeid rituaale. Püüdsin rääki­da oma lapshingega, näidates talle, kui väga ta on oodatud ja soovitud, juba ette armastatud. Tuleks ta ometi!

Äkki nüüd?!

Ei tea, kas mulle tundus või toimus see päriselt, kuid keha andis samuti justkui pidevalt rasedusest märku. Nii valutasid mul rinnad ja alakõht ning kuupuhastus hilines korduvalt, vahel jäi täitsa ära. Aga lapseootele ma ei jäänud. Pettumus iseendas naisena, emana, abikaasana aina kasvas. Läbikukkumise tunne süvenes. Elasin pidevas leinameeleolus, mensese algus oli kui igakuine surmakell. Olin küll kuulnud, et paljud jäävad rasedaks just siis, kui nad enam nii väga ei proovi, aga katsu sa vahekorra ajal mitte mõelda, et äkki on just nüüd see kord, mis beebi perre toob… Lisaks stressile, et ma ei rasestu, lisandusid töö- ja ülikoolipinged ning närvilisus seoses kõigega, mis kärgperega seondus.

Läksin kristalliteraapiasse, kus mulle öeldi kahte asja: et ma olen kohutavalt üleväsinud ning et laps on mu auraväljas, kuid mitte veel mu kohal. Viimane teadmine oli lohutav, kuid mitte piisav. Tundsin end üha õnnetuma ja kurvemana, ülekoormatuna, eluenergiast tühjana. Ükski mu eluvaldkond ei pakkunud enam piisavalt rahuldust. Soovisin oma ellu muutust, aga mida täpsemalt?

See varakevadine kristalliterapeudi juures käik oli mulle märgilise tähendusega, sest sealtpeale hakkas mu elu kiirelt ja tormiliselt muutuma. Leidsin tee igasugu vaimsetele koolitustele, seminaridele ja praktikatele, mille käigus sain esmakordselt tõeliselt tugeva kontakti oma südamega. Selle puhta, siira, avatud ja armastava kohaga, mis mu sees olemas on. Sain aru, et olen oma elu egopõhiselt üles ehitanud, iseendale ja teistele valetanud. Minus hakkasid toimuma muutused – nii sügaval hinges kui ka lausa välimuses.

Kuidas saavad kaks naist lapse?

Ja siis see juhtus. Taaskordsel vaimsel seminaril kallistasin ühte naist ja pärast seda teadsime mõlemad, et tagasiteed enam pole. Hingeline ja vaimne tõmme oli sedavõrd tugev, et sellest ei saanud mööda vaadata. Tuli usaldada südant ja iseennast, minna eluvooluga kaasa. Paari kuu jooksul sai mul magistriõpe lõpetatud, palgatöölt ära tuldud, abikaasast lahutatud, kodust välja kolitud ning algas uus elu uue inimesega. Ingridiga. Mõistus oli segaduses ning küsis pidevalt kõiksugu küsimusi, süda aga naeratas vaikselt ja palus end usaldada. Usaldasin. Järgnesin. Riskeerisin.

Parimate sõprade ja päritolupere täieliku toetusega hakkasin astuma mööda seda tundmatut rada. Ühelt poolt tundus minuga toimuv kõik nii üllatav ja uskumatu, kuid olin jõudnud sügava arusaamani: kui ma olen päriselt armastusele avatud, siis ei saa ma sellele tingimusi seada. Siis ei saa ma öelda, et soovin oma ellu armastust, kuid see peab tulema selliselt-ja-selliselt inimeselt. Ei, olles päriselt valmis ja armastusele avatud, muutub välimusest ja soost hoopis tähtsamaks hingesobivus.

Ühel hetkel kerkis ka meie suhtes üles lapsesaamise teema. On loomulik, et kui paarisuhtes on kaks naist, siis on soov laste järele justkui topeltsuur. Aga kuidas kaks naist omavahel lapsi saavad? Jah, see on küsimus, mida meilt on nüüd, minu raseduse ajal, kõige sagedamini küsitud. Suures pildis võib öelda, et naispaarid saavad lapsi kahte moodi: kas kunstliku viljastamise teel, valides doonori spermapangast, või loomulikul teel, kasutades päris meesterahvast. Nii lihtne või keeruline see ongi. Meest kasutades on variante tegelikult veel: kas on lihtsalt inimene, kes on valmis naispaarile lapse tegema, ise isa rollist loobudes, või leitakse mõni selline meesterahvas, kes on nõus kolmanda osapoolena küll tagaplaanile, aga siiski lapse jaoks alles jääma.

Isa tähtsus

Mõlemal variandil – nii spermapangal kui ka päris mehel – on omad plussid ja miinused. Pangast doonorit võttes ei pea tegelema isa vanemaõiguste küsimusega, mis ühel hetkel võib väga piiravaks saada. Lapse sündides saab paar asuda kohe peresisese lapsendamise juurde, kus teine naispartner lapsendab sündinud beebi ning paaril tekib ühine hooldusõigus. See on lapsendamise mõttes justkui turvalisem kui päris mehe kasutamine, sest pole ju kedagi, kes oma vanemaõigustest loobuma peaks ja kellega sel teemal võiks ootamatuid vaidlusi tekkida.

Samas pole siis lapsel isa. On ainult kaks ema, kuid nemad ei saa asendada isa, keda isadepäeval kaardile joonistada, kellega koos mudelautode ehitamist õppida ja kelle tugeva põlve peal istuda. Tean, et paljud naispaarid soovivad enda planeeritavale lapsele reaalset isa, kuid sellist meest naljalt ei leia. Tunnistan ausalt, et see seab isale ka suhteliselt suure väljakutse.

Meie jaoks oli siiski äärmiselt oluline, et lapsel oleks isa, sest mõistame selgelt: ükskõik, kui head vanemad meie oma lastele ka ei oleks, emadena ei saa me kunagi pakkuda lapsele seda, mida saab pakkuda isa. Õnneks oli meie elus meesterahvas, kes oli valmis selliselt seda kohustust endale võtma. Au talle!

Taas tuli päevakorda minu rasestumine. Olukord oli nüüd hoopis teine ning kuigi mu elus oli palju rohkem positiivsust, armastust ja puhkust, kerkisid vanad hirmud ikka üles. Peas keerlesid mõtted: mis siis, kui ma jälle rasedaks ei jää? Äkki ma ei saagi lapsi? Vanad haavad kisti lahti, lein, läbikukkumine ja valu tõusid pinnale. Õnneks oli mul partneri toel turvaline oma emotsiooni­dega tegeleda. Olin selleks ajaks aru saanud, et minu abielust eelmise partneriga ei olnudki määratud last sündima. See polnud ei minu, tema ega kellegi kolmanda süü. See lihtsalt oli nii. Sinna suhtesse polnud last ette nähtud.

Nüüd, seistes taas selle teema ees, tegin enda sees tugeva taotluse: kui praegusesse suhtesse peab laps tulema, siis tulgu ta kohe! Ja ta tuli. Kohe. Esimese korraga. Ma jäin rasedaks endalegi ootamatult ruttu.

Rasedus teise naise kõrval

Tavaarusaama kohaselt on mehed need rahulikud jalad-maas-tüübid, kes emotsionaalset ja hormoonides möllavat naist raseduse ajal rahustavad. Kuidas aga kulgeb rasedus, kui kõrval on teine naine, kes eelduste kohaselt võiks olla ju sama emotsionaalne kui mina?

Tegelikult on sellised eelarvamused ja uskumused ekslikud. Inimtüübid on lihtsalt nii erinevad. Tunnen äärmiselt emotsionaalseid mehi ja väga rahulikke naisi. Sugu võib anda küll mingeid klassikalisi näiteid, kuid kindlasti leidub ka ohtralt erandeid.

Minu rasedus on möödunud väga hästi. Algus oli väljakutsuvam, sest hirm, et “see kõik on liiga hea, et olla tõsi”, oli suur. Tunnistan ausalt: lubasin endale tõelist rõõmustamist raseduse üle alles pärast esimest ultraheli. Siis oli justkui kinnitatud, et jah, Getter, sa oled tõepoolest rase ja su unistus täitubki päriselt.

Ingridi kõrval rase olles tunnen end nii kuulduna. Meie suhe hõlmab palju rääkimist, arutamist, igapäevast jagamist ning see on teinud emotsioonide jagamise turvaliseks ja pidevaks protsessiks. Mu kõrval on päriselt keegi, kes kuulab, hoolib, tahab teada ja püüab mõista. Hästi palju on ka füüsilist hoolimist ja hoolitsemist. Kui esimesel trimestril võttis mu üle võimust suur väsimus või nüüd, kolmandal, kimbutavad mind aeg-ajalt seljavalud, siis saan lasta endal rahumeeli puhata, teades, et koer saab pissitatud, toit tehtud, toad koristatud. Kõik on endiselt kontrolli all, sest mina üksi ei vastuta nende asjade eest. Mul on päriselt kõrval teine inimene ja tänu ühelaadsele “naiste mõtlemisele” teeme väga paljusid asju samadest põhimõtetest ja vaatenurkadest lähtuvalt.

Tunnen end rasedana stabiilsema ja rahulikumana. Sama võin öelda ka oma armsama kohta. Üleüldse on kogu meie suhe muutunud kuidagi kindlamaks, paremaks ja harmoonilisemaks. Väljakutseid on alati, aga hei – kellel neid poleks!? Ingrid jutustab beebiga, kes praegu veel mu kõhus oma küpsemist ootab. Ta mõistab mind, kui jagan oma kehalisi tundmusi ja kogemusi. Ta tahab kuulata ja kuulab huviga, küsib ja aitab analüüsida. Ta hoolitseb, teeb värsket mahla ning on justkui ainult teisele naisele omaselt empaatiliselt kohal. Siin ja praegu.

Nii et suhe, lapsesaamine ja rasedus naisega võib olla väga nauditav ja ilus. Armastus on armastus ja see on suurem kui meie mõistus, füüsiline keha või paikapandud reeglistik. See on energia, mis ei küsi vanust, sugu, elupaika, ametit ega muid parameetreid.

Lugu on Pere ja Kodu digiarhiivist

2 kommentaari

V
vaesekesed  /   21:03, 26. mai 2017
oma röögatult suure EGO ja MINA isega.
N
Nii see on  /   09:15, 27. mai 2017
Kui propgeritakse, et armastus kahe liha vahel ei tee vahet sugudel, kama kaks keda paned. Siis tuleviku perspektiivis ongi nii, et inimlik roppus on nüüd armastus ja pervessus õige ja see on ühiskondlikult aksepteeritud kui igati normaalne. Tuleviku ühiskonnas on kaos, see pole veel kohal aga sedasi jätkates varsti on. Vaimu ja hinge pole sellistel, on vaid kaduv liha ja elu selle ümber. Peale surma sellistel mingit eksistentsi pole. Jätkem välja kristlus, siis piiblis lause: kui mees magab mehega kui naisega on mõlemad surmapatused ja Jumala silmis jäledus. Sama naistega. Seda nüüd siis propageeritakse. Eks selle on ka oma palk tulemas.

Loe ka neid lugusid