Jaga:     
Pere | Vanemate suhtlemine

Isade latt liiga madalal: “Kui sa oled vähegi okei isa, siis saad selle eest tohutult kiita.”

Ehkki lapse sünd mõjutab mõlemat vanemat, kuuleme me enamasti emasid ründavast stressist ja kurnatusest. Kuidas aga uue ilmakodaniku perre tulek meestele mõjub?

Kohtusime kahe Tartus elava noore isaga, et saada aimu mõtetest ja tunnetest, mida isaks olemine neis tekitab.

Tanel Jäppinen (32) on üheaastase Sienna isa. Aastaid tegi ta aktiivset müügitööd, kuid hetkel nokitseb kodukontoris peatselt avatava ja USA turule suunatud veebiportaali kallal. Nii mõnelegi lugejale on Tanel tuttav juba varasemast ajast, mil ta kajastas isaks saamise hirme, mõtteid ja kogemusi oma blogis Pere ja Kodu portaalis. Olgu mainitud, et just isaduse teemade ümber keerleb ka tema loodav veebikeskkond.

Jorgen Matsi (33) on ametilt psühholoog, kes on praegu oma kahe tütre, kolmeaastase Vivian Viu ja aastase Pille Püüga kodune. Ta selgitab: “Enne esimese lapse sündi oli mu abikaasa üliõpilane, mina aga olin juba mitu aastat aktiivselt tööd teinud. Seega oli minul lapsega koduseks jääda loogilisem. Lisaks igatses abikaasa tööle minna ja minule sobis mõte aja mahavõtmisest suurepäraselt. Kuna lapsed tulid väikese vanusevahega järjest, nihkus mu kodusoleku aeg Püü sünniga pikemaks.”

Miks isade stressist harva kõneldakse? Sest mehed ei söanda ise rääkida, saati abi küsida.

Tanel arvab, et stress on isa “tööjuhendisse” sisse kirjutatud: “See ei ole iseenesest ju negatiivne nähtus. Kerge ärevus kaasneb ükskõik millise elumuutusega ja on justkui indikaator, et toimub teatud areng. Tõsi, kui stressitase kasvab nii suureks, et hakkab muutma inimese käitumist, siis on tegemist negatiivse stressiga.” Enda kohta usub Tanel, et ta pole äärmuslikku stressi kogenud – ehk ka tänu sellele, et peab end võrdlemisi kõrge pingetaluvusega inimeseks. Sellegipoolest on pärast lapse sündi tulnud küll ja küll ette ärevust tekitanud hetki ja olukordi.

Üheks põhjuseks, miks tema arvates isade stress nii harva kõneks võetakse, on tõsiasi, et mehed ei söanda ise sellest rääkida, saati siis veel abi küsida. Lisaks survestavad neid ühiskonna ebarealistlikud ootused isa rollile. Tanel on aastaid töötanud USAs ning toob näiteks dilemma, millega just sealsed mehed kokku puutuvad: “Praegune põlvkond justkui tahaks rohkem laste­ga tegeleda, mehed on aktiivsed ja motiveeritud seda tegema, kuid süsteem seda ei toeta. Paljudes lääneriikides on isapuhkust võtta kas keeruline või võimatu. Meil Eestis on muidugi tõeliselt suur asi, et mehed saavad isapuhkusele jääda.”

Topeltstandardid ja unepuudus

Stressist ei pääse ei need, kes lapsega koju jäämise on valinud, ega needki, kes pärast lapse sündi aktiivselt edasi töötavad. Tanel ise pidi viiekuuse tütre kõrvalt tegema pikki tööpäevi ja see tekitas temas tohutuid süümepiinu. “Sa justkui tahad olla osavõtlik ja olemas, aga töö tõttu võid jääda ilma lapse esimesest naeratusest, sammust või sõnast. Või hakkab laps nutma, kui sa jälle tööle lähed. Loomulikult teeb see haiget, aga mehena ei taha seda ju välja näidata.” Samas lisab ta, et sel töisel perioodil, mis jäi lapse kiire arenguga samasse aega, tegid nad nädalavahetustel abikaasaga teadlikult mitmeid esimesi asju koos, näiteks tutvustasid beebile uusi maitseid. Ikka selleks, et luua ühiseid mälestusi. Nii sai ta vähemalt mõnede eriliste hetkede juures olla.

On veidi kummaline, et meie kohtumispaigas,­ pühapäevahommikusel mänguväljakul, on peale meie veel kolm isa oma lastega – ja mitte ühtegi ema. See tuletab Tanelile meelde topeltstandardeid, millega ta ise isana kokku on puutunud. Näiteks on ta kodukontoris töötades märganud, et kui ta lõunapausi ajal tütrega koos mänguväljakul aega veedab, on seal väga harva näha teisi mehi. Samuti arvavad inimesed sageli, et kui isa on lapsega õues, siis järelikult on ema arsti juures. Justkui oleks isad lihtsalt emade asemikud, mitte täiskohaga lapsevanemad. Tanel usub, et selline suhtumine pole tegelikult pahatahtlik, vaid pigem paratamatu ja ajas paranev tendents.

Ka Jorgen on omal nahal topeltstandardeid tajunud. Nii näiteks tunnistab ta, et on lastega kodus olemise eest väga palju kiita saanud, justkui oleks see mehe jaoks tohutu eneseohverdus. Ja ehkki ta on lastega kodune, ei arva ei abikaasa ega ka ühiskond, et töölt koju naasvat naist peaks ees ootama küüritud toad ja soe söök. “Kui ta õhtul koju tuleb, koristab see, kel parasjagu selleks jaksu on,” tunnistab Jorgen. Ometi on väga palju koduseid naisi, kellelt oodatakse laste eest hoolitsemise kõrval ka seda, et nad kõik majapidamistööd ära teeksid. “Jah, isadele on latt väga madalaks seatud,” tõdeb ka Tanel. “Kui sa oled vähegi okei isa, siis saad selle eest tohutult kiita.”

Aeg puhkuseks

Mõlemad mehed kinnitavad, et noore pere olukorra muudab keeruliseks see, et nii töölt koju jõudnud lapsevanem kui ka lapsega päev otsa kodus olnud kaasa tunnevad õhtul, et nende tööpäev on möödas ja aeg on puhata. Aga väikeste lastega majapidamises sellist hetke naljalt ei teki. Vaja on kahepoolset mõistmist ja meeskonnatööd. Tanel tunnistab, et pika väsitava tööpäeva järel võib kodus ootav segadus olla selleks tilgaks karikasse, mille tagajärjel puhkeb tüli. Aja jooksul on ta õppinud aega maha võtma, enne kui reageerib. Kusjuures on selge, et kärsitus ja kannatamatus on suuresti põhjustatud magamatusest.

Unepuudus on teema, millega on tuttavad mõlemad noored isad. Psühholoogist Jorgen arutleb professionaalselt: “Magamatus on täiesti kindlalt üks stressi allikaid. Üks unetu öö ja kõik asjad paistavad kohe tumedamates toonides. Sellistel puhkudel olen ka ise tajunud, et olen liikluses kergemini ärrituv, käsi haarab lihtsamalt rämpstoidu järele ja nii edasi – üldine enesekontroll on kahanenud.”

Oma tööalasest kogemusest teab Jorgen soovitada seda, mida käitumisteadlasedki niisugustel puhkudel välja pakuvad: leida võtmeharjumused, mis hoiavad head enesetunnet – näiteks magamine ja söömine –, ning teha need endale prioriteediks. Ta selgitab: “Eks ma ole isegi olemuselt Hunt Kriimsilm, kes tegeleb mitme asjaga korraga. Ka siis, kui lapsed on õhtul magama pandud, on suur kiusatus võtta endale aega, et lugeda meilid läbi, maksta arveid või lihtsalt filmi vaadata. Aga ma tean, et see kõik toimuks minu une arvelt, mistõttu olen püüdnud teha selliseid valikuid väga teadlikult: kumb on olulisem, kas mõni vastamata e-kiri või puhanud mina?”

Isaks olemise teemat lähemalt vaadelnud Tanel teab öelda, et uuringute kohaselt kaotab keskmine lapsevanem lapse üheaastaseks saamiseni 500 unetundi. Ta lisab, et stress tekibki sellest, kui inimene peab kogu aeg olema “sisse lülitatud”.

Jorgen sedastab, et kui pereterapeutide sõnul jagub lastetutel paaridel piisavalt nii isiklikku kui ka ühist aega, siis lastega paaridel jääb koduste kohustuste kõrvalt ööpäevas üle kõigest 10–20% aega, millest omakorda peab jaguma nii oma vajaduste rahuldamiseks kui ka paarisuhtesse investeerimiseks. Elumuutus, mis laste sünniga kaasneb, on tohutu, mistõttu pole mingi ime, et nii paljud paarid just sel eluperioodil lahku lähevad.

Näiteks on Taneli naine tunnistanud, et pärast pikka päeva on ta emotsionaalselt nii läbi, et mehele teda lihtsalt enam ei jagu. Kui siis naine vastavalt teadlaste soovitusele (ja oma sisemisele loogikale) une oma prioriteediks võtab, võib tõepoolest tulla paarisuhtesse periood, kui mees pole naise jaoks enam sugugi tähtsuselt esimene. Isegi mitte teine või kolmas. Tanel: “Mees tunneb, et tal ei ole õigust paarisuhte pärast nuriseda, sest naisel on veelgi raskem.” Ja kuna suurem osa mehi käib sel ajal tublisti tööl, võib vabalt juhtuda, et nad eemalduvad paarisuhtest.

Kuidas suhet säilitada?

“Sellises olukorras tuleb ühist aega teadlikult planeerida,” arvab Jorgen. “Paarisuhte säilitamise nimel tuleb üle saada esmasest vajadusest teha oma isiklikke asju või minna magama. Selle asemel tuleks näiteks võtta aega, et partneriga koos olla, temaga rääkida, teda kuulata. Täpselt samamoodi tuleb määratleda harjumused ja rutiinid, mis paarisuhet hoiavad – need olulised ühistegevused, mis annavad mõlemale hea intressiga tagasi. Nende säilimise nimel tasub pingutada.” Taneli arvates teeb asja raskeks see, et inimesed ei tule tihti selle pealegi, et üksteise jaoks teadlikult aega võtta. Sageli ei aimata, et need harjumused ja tegevused, mis viisid lapsesaamiseni, ei pruugi olla samad, mis viivad õnneliku pereeluni.

Mida sellistel puhkudel ette võtta?

Mõlemad vestluskaaslased leiavad, et abi võib olla paariteraapiast. Samas tunnistab Tanel, et enamiku meeste jaoks võib teraapia tunduda nõrkuse näitamisena. Tema ise küll võttis mõni aeg tagasi initsiatiivi, kui märkas, et abikaasal tekivad sünnitusjärgse depressiooni ilmingud – ja mindigi koos terapeudi juurde. Juba paarist-kolmest seansist oli kasu, et mõista paremini nii olukorda, millesse teine osapool on pärast lapse sündi sattunud, kui ka saada kinnitust sellele, et tunded, mis kumbki lapsevanem kogeb, on igati normaalsed. Pelgalt kolmanda inimese objektiivse nägemuse kuulmisest oli palju kasu. Terapeudi kabinetis vesteldes on elukaaslastel ka lihtsam emotsionaalselt mitte üle reageerida.

Jorgen möönab, et tülide ja nägeluste pinnalt on üldse väga raske midagi lahendada. Kui juhtub olema rahulik hetk, kasutatakse seda mingiks meeldivamaks tegevuseks kui erimeelsuste lahendamiseks. Seetõttu tasuks teraapiasse minna veel enne, kui kriis lahvatada jõuab. Just nagu autoga: targem on lisada õli enne, kui mootor kokku jookseb.

Sageli eeldatakse, et paarisuhe peaks toimima iseenesest. “Võibolla kõik tuligi iseenesest, kui oldi veel noored,” arutleb Tanel. “Kuid pikaajalises suhtes tuleb osata olla ka haavatav ja aus. Ei tohi tunda end halvasti, kui sul on hirmud või mured.” Selleks, et tõrksat partnerit õigeaegselt teraapiasse meelitada, on Jorgen oma patsientidele soovitanud esitada palve mina-sõnumina: “Mul on selline mure ja ma palun, et sa aitaksid mul seda minuga koos teraapiasse tulles lahendada.” Nii ei teki partneril tunnet, et talle tahetakse kambakat teha.

Mõlemad mehed usuvad, et ümbritsev sotsiaalne tugi on see, mis aitab keerulisemaid aegu üle elada. Oluline on leida keegi, kellega oma hirme ja mõtteid jagada. Tanel teab omast käest, et mehed ei räägi neist asjust omavahel kuigi sageli, sest kardavad näida saamatu või nõrgana. Ent sellisel juhul võib suhelda ka anonüümselt, küsides nõu ja lugedes saatusekaaslaste mõtteid vestlusportaalides.

Nii päikest kui vihma

Kõige selle peale tekib paratamatult küsimus: kui lapsevanema roll on nii keeruline, miks siis üldse lapsi saadakse?

“Stockholmi sündroom*!” vastab Jorgen naerdes, kuid lisab siis tõsinedes, et temal on pärast tütarde sündi teatud tüüpi eksistentsiaalsed ängid ära kadunud. Kui ta varem võis terve nädalavahetuse paha tuju peale raisata, siis nüüd on kõik vahetum ja ka ülemõtlemist on vähem. Öeldakse, et laps on parim zen-budistlik õpetaja, kes õpetab sulle isetust ja teise inimese teenimist, ilma midagi vastu ootamata. Samas leiab mees, et aeg-ajalt tuleb selle isetuse kõrval osata ka isekas olla. Näiteks siis, kui on vaja hoolitseda iseenda ja oma paarisuhte eest. Terve lapsevanem ja terve paarisuhe on ju lapsegi jaoks parim.

Tanelile oli lapse sünd elumuutev kogemus, mis õpetas teda tundma rõõmu väikestest asjadest ning andis võimaluse hinnata ümber oma prioriteedid siin elus. Kui ta enne läks ehk liiga kergelt kaasa üldlevinud mentaliteediga teha palju tööd, et teenida palju raha, siis tänu Siennale on ta pidanud tõsiselt läbi mõtlema, mis inimene ta üldse on. Tore on kogeda tunnet, et saad teisele inimesele anda oma aega, hoolt ja raha mitte sellepärast, et soovid talt midagi vastu saada, vaid sellepärast, et lihtsalt tahad seda kõike tema jaoks teha.

“Olen lapse kõrval õppinud elama hetkes,” lisab Tanel. “Kui ma olen lapsega, siis ma olen lapsega. See ei ole alati lihtne, aga elu on õpetanud. Nüüd oskan ka naisega koos olles muu müra välja lülitada ja ollagi päriselt tema päralt.” Peale selle on tõeliselt nauditav olnud tajuda oma rolli isana. Isa ja lapse suhe ei pruugi kujuneda nii orgaaniliselt nagu emal ja lapsel, läbi rinna­piima. Kui aga ühel hetkel tekivad tegevused, mis ühendavad ainult isa ja tütart – kui mees tunneb, et ta on lapse jaoks tähtis ja et laps tõepoolest armastab oma issit tingimusteta –, siis on see rõõm kõiki eespool kirjeldatud raskusi väärt!

Ehkki isadus on mõlemat meest inimesena kõvasti kasvatanud, tuues ka palju päikest nende päevadesse, on nii Tanel kui Jorgen veendunud, et lapsesaamine tuleks eelnevalt enda jaoks ikkagi põhjalikult läbi mõelda. Jorgen toob siinjuures hea metafoori: “Kui sa plaanid puhkust mere ääres, siis kaks kuud enne ärasõitu võib muidugi unistada ja loota, et tuleb tore, aga igaks juhuks tasub päev varem alati vihmavari ja lauamängud ka kaasa pakkida.” Kerge eluterve skeptitsism on tema arvates vajalik. Lapse sünniga ei maksa oodata hullu õnne, sellest “taevast” võib tulla nii päikest kui paduvihma.

Jorgen ütleb tabavalt, et tema arvates on lapsevanema roll justkui iseenda kloonimine ja oma parema versiooni ajarändurina tulevikku saatmine. “Mul on jätkuvalt alles lootus, et see lähebki täide. Vähemalt annab see lapsevanemaks olemisele põnevust juurde,” lisab ta kerge muigega lõpetuseks.

* Stockholmi sündroom – pantvangidel mõnikord ilmnev psühholoogiline sündroom, milles pantvang ilmutab oma vangistaja suhtes lojaalsust ja poolehoidu, vaatamata viimase põhjustatud ilmsest ohust tema elule.

Lugu on Pere ja Kodu digiarhiivist

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid