Jaga:     
Pere | Vanemate suhtlemine

Suhete sasipuntras: "Sa ei räägi minuga? Järelikult ei armasta mind!"

"Kui minu mees on “lukus”, siis esimene mõte, mis pähe kargab, on see, et ta ei armasta mind. Tal pole minuga hea,” räägib 43aastane Aveli. Ärevus sunnib teda klammerduma, see omakorda mehest eemale tõmbuma.

Aastate jooksul on Aveli õppinud oma hülgamishirmuga paremini toime tulema, aga päris ära pole see kadunud. Ta lihtsalt ei reageeri enam nii kiiresti ega nii tuliselt. “Ah, mul tuleb audit,” oli mees talle viimati teatanud oma vaikimise põhjuse. “Ta tegeles mõtetes tööga, mitte armukesega,” naeris Aveli oma hirmu üle.

Ilus kodu, armastav mees ja laps – 33aastane Iris on saanud kõik, millest oskas unistada. Ometi on viimasel ajal temas pesa teinud rahutus, mis ei taha taanduda. Iris on muutunud emmeks, kes koristab, hoolitseb, kallistab, kuulab ja paitab päid. Ent kodust väljas on ta hakanud märkama teisi mehi. Tal pole mõtteski oma meest petta, aga nii kui ta koduuksest sisse astub, kaob elevus nagu uhke kleit Tuhkatriinu seljast südaööl ja alles jääb emme.

Iris läks oma rahutusega terapeudi juurde. Jutu käigus jõuti välja päevani, mil tema abikaasa otsustas hakata eraldi voodis magama, et end korralikult välja puhata. Hea naisena mõistis Iris oma meest, ent ei märganud omaenda valu. Tema õrnale hingele tähendas mehe otsus hülgamist, mis sest, et see oli hästi põhjendatud. Valu omakorda tekitas varjatud trotsi – “Sinuga ma enam ei mängi!”

43aastane Agnes on kolmanda lapse ootel. Uuesti emaks saamise rõõmu varjutavad aga segased suhted. Mõnda aega oli ta püüdnud abikaasani jõuda, aga mehel oli lihtsam keeruliste suhteteemade eest pageda autot putitama. Loodus tühja kohta ei kannata ja peagi ilmuski Agnese ellu Heiki, kelle jäägitu tähelepanu mõjus ahvatlevalt. Heiki ja Agnes olid jõudnud sarnasesse olukorda: mõlemad tundsid, et nende abielust oli energia välja voolanud.

Ootamatult lahvatanud kire tulemusel on peagi sündimas uus ilmakodanik, ent segadust ja süütunnet on selles loos üksjagu. Kõik osapooled on asjade seisuga kurssi viidud, mõlemad petetud kaasad on nüüd väga huvitatud abielu päästmisest. Kunagi oli Agnes kutsunud oma meest PREP-paarisuhtekoolitusele, aga mees ei tahtnud. Nüüd tõi ta ise naisele imagoteraapia raamatu. Agnes, kes kahe lapse pärast sügaval südames soovib, vaatab endasse ega näe kuigi palju lootust.

Erinevad võimalused

Lähedussuhe on keeruline, sest siin on korraga haavatavad kõik meie inimlikud tasandid: hingeline, vaimne, emotsionaalne, füüsiline ja seksuaalne. Mõned haiget­saamised tulevad kohe ilmsiks, teised jäävad aga teadvuse eest peitu. Kui neid selgeks ei räägita, kipuvad nad kuhjuma ja tõukavad sind partnerist nii kaugele, et päästa pole enam midagi.

Sageli pöördutakse paariteraapiasse suurimas hädas, sellest haaratakse kui viimasest õlekõrrest. Mõned saavad suhte korda, ent ei maksa arvata, et terapeut paari justkui Super Attackiga uuesti kokku liimib. Osal paaridel on vaja tuge, et sõbralikumalt lahku minna.

Terapeudid on märganud, et rohkem tuleb nende juurde noori paare, kes reageerivad juba esimestele raskustele, samuti on kasvanud oma suhte pärast muretsevate meeste osakaal. Ent paariteraapias on oluline teada kahte asja. Kui üks partneritest on emotsionaalselt suhtest lahkunud, on teraapiaga hiljaks jäädud. Teiseks: kui sinu partner on vägivaldne, siis hoia paariteraapiast eemale! On juhtumeid, mil terapeudi juures ausalt rääkinud naine saab juba uksest välja astudes vastu hambaid.

Siiri Tõniste

Paaridele, kus mõlemad tahavad muutust, on mitmeid võimalusi. Näiteks võib minna koos PREP-paarisuhtekoolitusele, et õppida uusi suhtlemisviise. See sobib neile, kel stressitase pole veel kõrge. Lühem nõustamine on hea valik siis, kui vajatakse tuge millegi otsustamisel. Kui aga suhted nõuavad tervendamist, on õige valida teraapia. Eestis tehakse tunnetekeskset paariteraapiat, imagoteraapiat ja pereteraapiat. Paljud paariterapeudid kombineerivad eri lähenemisi, mis sisaldavad ka kognitiivse teraapia sugemeid, isegi EMDRi (Eye Movement Desensitization and Reprocessing). Mõned paariterapeudid töötavad ka seksuaalteemadega.

Tunnetekeskne paariteraapia

Tunnetekeskne paariteraapia, lühendina EFT (Emotionally Focused Couple Therapy), jõudis Eestisse mõne aasta eest. Selle suuna arendasid 1980. aastatel Kanadas välja Sue Johnson ja Les Greenberg.

On paare, kes saavad oma mured mõistlikult lahendatud: ei lähe liiga vihaseks, kurvaks ega hakka eemalduma. Kui aga suhtes on palju ebaturvalist, kui ühel või mõlemal pesitseb südames kahtlus, et äkki ei olda partneri jaoks oluline, siis on reaktsioonid mõistagi tugevamad. Algavad tülid.

“EFT võti on tegelemine kõige olulisema – tunnetega. Paarisuhtes oleme kõige enam haavatavad ja seetõttu kogeme intensiivsemaid tundeid,” selgitab pere- ja EFT-terapeut Siiri Tõniste. Paar tuleb teraapiasse ja algul istuvad mõlemad, nägu terapeudi poole. Viimane aitab neil avaneda ja märkama hakata, milline tunne reaktsiooni all peitub. Aitab märgata kergesti vallanduvate tülide dünaamikat, sest tülid kipuvad olema sarnase loomuga. Kui muster on nähtav, on võimalik tülid peatada. Kui on taastunud üksteisemõistmine ja valmisolek end sügavamal tasandil avada, pööravad partnerid näo teineteise poole.

Terapeut aitab üles leida ka suhte­traumad – hetked, mil üks partneritest on teises sügavalt pettunud ja otsustab (sageli alateadlikult), et ei saa oma kaasale enam loota ega teda usaldada. Neid olukordi võib ette tulla mitmeid, kui üks tunneb end väga haavatavana (nt haigus, rasedus, lapse sünd) ja vajab partneri tuge, aga ei saa seda. “Traumaks muutub, kui ei räägita – see jääb pinna alla hõõguma ja suhet mõjutama.” Ka kõrvalsuhted on teemad, mida paarid sageli lõpuni läbi ei tööta. Midagi räägitakse, aga petetule jääb ikkagi tunne, et ei saa teist enam usaldada.

Kogemus on Siiri Tõnistele näidanud, et EFT toimib paremini nende paaride puhul, kes on juba pikemat aega koos olnud ja kel on tugevam seotus. Väiksem on mõju värskelt kokku saanud paaridele. EFT korral tuleks teraapias käia vähemalt 20 korda, ent kui on üksteisele palju haiget tehtud, siis kulub veelgi kauem aega. Kuna paarid tulevad teraapiasse sageli viimases hädas, on emotsioonide läbitöötamine raske ja aeganõudev. “Sageli tuntakse end nädal pärast seanssi hästi, ent teisel nädalal algab vana tuttav ring peale ja siis kaob kergesti motivatsioon teraapiaga jätkata,” kirjeldab Tõniste. Ent jätkata oleks kindlasti tarvis, et midagi saaks päriselt muutuma hakata.

Kui üks partneritest on suhtele käega löönud, siis saab edasi tegeleda lahutusega ja mitte turvalise lähedusega. “Kui üks on lõplikult ukse kinni pannud, alla andnud ja rohkem ei taha, siis teine võib ükskõik kui palju trikke teha, aga sel pole mingit mõju,” lisab Tõniste.

Sageli tullakse Tõniste juurde esmalt perele abi saama, põhjuseks probleemid lastega. “Lapsed on suur ressurss, nad näita­vad kätte peremustrid ja vanemate suhted. Paljud ei mõista, et laste keeruline käitumine on tingitud vanemate probleemidest, sellele peab viitama. Alustame pereteraapiast ja lõpetame paari­teraapiaga. Lastel läheb sellest elu kergemaks.”

Küllike Lillestik

Pereteraapias töötatakse päritoluperekonna mustritega ehk vaadatakse seda, miks keegi teatud moel reageerib. Kui ollakse oma mustritest teadlikumad, ollakse vähem emotsionaalsed ja suudetakse olukordi rohkem mõistusega võtta.

Imagoteraapia

“Kui paarid hakkavad nägema, kuidas tsükkel vallandub, lähevad neil silmad särama. Nad saavad pihta, kes mis rollis on. See rahustab nad maha,” kirjeldab EFT mõju pereterapeut Küllike Lillestik. Ent temagi kasutab paaride puhul lisaks pereteraapiat ja imagoteraapiat, millele pani aluse filosoofiadoktor Harville Hendrix koos oma naise Helen LaKelly Huntiga.

Imagoteraapiat saab kasutada kõikide suhete, nii lähisuhete kui ka lapse ja vanema, sõprade ja töökaaslaste puhul. Põhieesmärk on taastada dialoog ja luua turvaline ühendus.

Sarnaselt EFT-lähenemisega nähakse imagoteraapias, et üks partneritest on läheduse kadumisele tundlikum, muutub kergemini ärevaks ja võtab teemad üles. Neid inimesi nimetatakse Tiigriteks või Rahetormideks. Teine partner püüab end eemaldumisega päästa – neid, kes oma kilbi alt turvalisust otsivad, kutsutakse Kilpkonnadeks.

“Imagoteraapia teooria järgi valime endale partneri nende isiksuseomaduste (nii positiivsete kui negatiivsete) järgi, mis olid meie vanematel. Alateadvuses me kujutleme, et see aitab ravida lapsepõlve haavu või rahuldamata vajadusi. Reaalsus on aga teine. Kui vanemal polnud anda, siis pole ilmselt ka partneril,” ütleb Lillestik. Näiteks kui lapsena pidid olema “nähtamatu”, et sobituda perre ja tunda end armastatuna, siis leiad endale ka sellise abikaasa, kes käitub sinuga samal viisil – nagu sa oleksid tema jaoks nähtamatu. Tihti ei saada oma rahulolematuse põhjusest kaua aega aru, sest see roll on nii harjumuspärane. Meil on aga instinktiivne vajadus emotsionaalselt kasvada, tahame muutust, saada tagasi oma energia ja tervliklikkus, millega sündisime, ja oma kaotatud mina-osad.

“On suur vapustus, kui paarid mõistavad, millise pagasiga nad suhtesse tulevad. Me ei räägi sellest, et ema ja isa olid halvad, vaid vaatame, kuidas õppisime ellu jääma. Kui neid mustreid on 18 aastat juurutatud, pole reaalne loota, et mõne teraapiaseansiga kõik muutub. Aga teadlikkus aitab. Ma reageerin sellepärast, et see on minu kaitsemehhanism, kohanemiskäitumine. Minu partner eemaldub, aga mitte seepärast, et mind hüljata, vaid see on tema kaitsereaktsioon,” aitab Lillestik mõista.

Aita Keerberg

Näiteks vajab Rahetorm tunnet, et ta on armastatud ja hoitud, aga käitub hoopis viisil,­ mis hirmutab partneri eemale. “Kui sulle öeldakse selge jah või selge ei, on seda lihtsam taluda kui Kilpkonna täielikku eemaldumist ja vaikimist. Selle peale läheb Rahetorm väga agressiivseks.”

Seanssidel õpitakse terapeudi juhendamisel omavahel rääkima. Partnerid istuvad näoga teineteise poole: jagavad ennast ja peegeldavad tagasi seda, mida kuulsid teist ütlevat. “Kuulaja roll on mõnikord raskemgi, sest peab olema täpne selles, mida tagasi peegeldad,” lisab Lillestik. Viimases etapis õpitakse empaatiat. “Harjutame arusaamist, et kui saadan ühe “karvase” sinu poole teele, siis tean, mis tundeid see võib tekitada.”

Imagoseanssidel hakkavad Rahetormid rahunema ja siis julgeb ka partner kilbi alt välja tulla, sest hakkab uskuma, et teine saab olla ka mitteagressiivne. Samas on paare, kes pole võimelised dialoogi pidama ega silm silma vastu istuma, sest nende kiindumussuhte haavad on väga sügavad. Kaotanud lootuse saada partnerilt seda, mida vajatakse, luuakse lõpuks kõrvalsuhteid. Neid nimetatakse välja­pääsuks (ingl k exit).

Lillestik arvab, et kõik paarid polegi mõeldud elu lõpuni kokku jääma, nii nagu me pole võrdselt lähedased ka kõigi oma pereliikmetega. Mõnikord tulebki teisest lahti lasta, et saada tagasi oma terviklikkus. “Paarid ei tohiks luua ka illusiooni, et konfliktid on halvad või peavad lõppema. Meil on erinevad nägemused ja taju, sellest tekib argumenteerimine ja intensiivne arutelu, mis on vajalikud muutuste tekkeks. Ega need vanad suhtemustrid, mis ei toimi, ei kao kuhugi. Ent kui vana muster hakkab võimust võtma, siis saan öelda: stopp!”

Küllike Lillestik töötab ka süsteemse pereteraapia võtmes ja kui ta näeb, et paarile tuleb kasuks mitme põlvkonna kaasamine, siis teeb ta neile sellekohase ettepaneku. “Kõik ütlevad alguses, et mingil juhul ei tule tema ema või isa kohale. Hakkavad isegi naerma mõtte peale, et partneri vanemad võiks tulla – see näib nii imelik. Mõne seansi järel leitakse aga, et tegelikult on see päris loogiline. Eesmärk on mõista mitme põlvkonna mustreid, muuta suhteid, lõpetada müütide ja saladuste võim, õppida piire panema. Ja pereliikmed tulevad kohale küll, kuigi vahel tundub, et mida vanemad vanemad, seda enam nad kardavad, et neid hakatakse süüdistama. Seda loomu­likult ei juhtu. Tegelikult saavad nad uue võimaluse rääkida asju, mida nad omal ajal lapsele rääkida ei saanud,” julgustab Lillestik.

Koos ja eraldi

Sageli tuleb osa paariteraapiast teha individuaalselt, just nimelt nende lapsepõlvest kaasa taritud “seljakottide” pärast. “Selleks, et oma tunnetega kontakteeru­da, emotsioonid kontrolli alla saada ja õppida leppima sellega, et vahel ongi suhtes stress ja pinge, vahel ongi vastik olla, aga see ei tähenda, et mina või partner ei kõlba kuhugi,” selgitab pere- ja gestaltterapeut Aita Keerberg.

Sageli jõuavad paarid teraapiasse tõsise kriisi seisundis ja tundub, et head lahendust kooselu jätkamiseks polegi. “Kui nad õpivad nägema, et paljud raskused suhtes pole tekkinud seetõttu, et keegi on halb, nõme või ei kõlba paariliseks, vaid tegelikult on aset leidnud teatud sorti arusaamatused. Enamasti on põhjuseks sõnalise ja mittesõnalise­ suhtluse loogikavead,” lisab Keerberg. Vahel piisab väikestest muutustest. “Minu põhitermin on kokkulepped, kokkulepped, kokkulepped. Milles lepime kokku nüüd, et asi hakkaks paremini minema?”

Oma mitmekümneaastase töökogemusega näeb Keerberg ära, mis laadi inimestega on tegu, ent seda ta küll eos öelda ei oska, kas jäädakse kokku või mitte. Kõige raskemad on tema sõnul olukorrad, mil üks on kõrvuni armunud ja hullunud kellestki kolmandast. Tehakse nädalate kaupa tööd, aga armunu leiab ainult argumente, miks kõik senine maha jätta. “Ta usub, et õnn ootab järgmise partneriga – irratsionaalsus, mida armunud inimese aju genereerib.” Keerberg soovitab: kui oled väga armunud, ära tee suuri ja tähtsaid otsuseid – siis ei tohiks lahku minna, ei peaks ametit vahetama ega kolima hakkama.

Pereterapeut ei soovita ka lähtuda stampidest, mida sageli kilbina kasutatakse. Nagu näiteks: kas ma siis tõesti pean laste pärast loobuma armastusest? “Siin pole valik lapsed või armastus, vaid kas ma valin selle, et armastusest laste vastu olen nõus oma paarisuhet üles ehitama,” selgitab Keerberg. “Kui on läinud nii, et kuidagimoodi ei taha koos olla – või üks kohe üldse ei taha –, siis on oluline sellest rääkida viisil, mis pole alandav ega hingeliselt purustav. Seda saame teraapia käigus õpetada.” Võib juhtuda, et tänu teraapiale lähevad partnerid uuele arenguringile üheskoos. Teised aga töötavad paljud teemad läbi ja leiavad, et parem on lahku minna. “Siis on see kokku­lepe, mida mõlemad aktsepteerivad, ja see on teistmoodi lahkuminek kui olukorras, mil võetakse uus partner.”

Keerberg on nõustanud ka paare, kus on lähisuhtevägivalda, et lahkuminekut mahendada. Ent teraapiat ta neile ei paku. “Igaühega meist võib juhtuda, et läheme endast välja ja tõstame käe, sest ei suuda enam rahumeelse inimese tõeks­pidamistest lähtuda. Kuid kui suhtes on klassi­ka­liselt vägivaldne tüüp, siis pole paariteraapiast abi. Kui üks on vägivaldne, teine aga aus ja avameelne, võib ta hiljem saada, nii et tolmab,” hoiatab terapeut. Sageli on vägivallat­sejast lahku minek kriitiline aeg, mil vägivallatseja muutub veelgi agressiivsemaks. Nõustamine võib aidata mõista, et lahkuminek on tallegi vajalik ja hea.

MILLAL ON PAARITERAAPIAKS ÕIGE AEG?

Kui suhtes on pinged, öeldakse teineteisele halvasti, prõmmitakse uksi, välditakse suhtlust.
Kui püüd asju lahendada jookseb liiva. Räägitakse tunde ja tunde, aga ei jõuta kuhugi.
Kui süüdistad liialt partnerit või teed nägu, et kõik on korras, kuigi tegelikult oled rahulolematu.
Kui mõtled, et koos elada ongi halb, ja otsid uut kaaslast.
Kui suhtes on olnud palju kriise, kaasa arvatud petmised.
Kui oled segaduses, kas lahutada või mitte.

Lugu on Pere ja Kodu digiarhiivist

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid