Jaga:     
Uudised

Mihkel Raud: “Ei paku enam kommi!” lubasin endale ja maruvihasele mehele (8)

Möödas on ajad, kui lastele võis naeratada ja kommi pakkuda. Nüüd tasub tagasihoidlikumat joont hoida, et mitte saatuslikult eksida.

Tuhisesin 300kilomeetrise tunnikiirusega Osakast Tokyo suunas. Kiirrong ehk shinkansen oli rahvast triiki täis, põhiliselt mõistagi kohalikke elanikke. Seda enam, et mõni kuu varem oli Jaapanis miski tuumajaam lekkinud ja ümmarguste silmadega inimesed hoidsid tõusva päikese maast eemale. Mina polnud telekat vaadanud ja seal ma siis enam-vähem ainsa turistina olin, planeedi kõige nobedamas rongis. Enam-vähem, sest paar rida minust eespool istus üks pealtnäha kaheksa­kümnendates ameeriklanna, triipude ja tähtedega nokkmüts peas ning tohutu objektiiviga Nikon kaelas. Ta keeras end pidevalt ringi ning vahtis muudkui minu suunas, jõllitas ja pistis siis meelalt itsitama.

Mul jõudis juba ebamugav hakata, kui sain aru, et rongis oli minust siiski midagi huvitavamat. Need olid kaks nii kolmeaastast last, täitsa nagu mingist jaapani nukkude raamatust välja karanud. Poisil veatuks pügatud süsimustad juuksed, tüdrukul printsessi kleit, mõlemad nii jube nunnud, et hakka või nutma. Ameeriklanna aga muudkui itsitas ega pidanud siis enam vastu – haaras oma fotoka ja kukkus lapsi pildistama.

Kisa, mis seepeale vagunis lahti läks, oli kõrvu­lukustav. Laste ema – umbes kolmekümnene, tähele­panuväärselt intelligentse olekuga naine – läks peaaegu hüsteeriasse. Ta ei rahunenud enne, kui jänkist vanaproua talle oma fotokat näitas ja lastest tehtud pildid ükshaaval ära kustutas.

Olin üllatunud. Proua polnud ju midagi hirmsat teinud.

Muidugi võinuks ta enne pildistamist luba küsida, aga taolist kriiskamist polnud ameeriklanna kindlasti ära teeninud. Aga ju siis on Jaapanis nii, et sinu ja eriti su laste loata pildistamine kvalifitseerub peaaegu millekski kriminaalseks.

Mõni aasta hiljem olin ma ise sarnase episoodi keskmes ja mitte kusagil kaugel Aasias, vaid siinsamas Eestis. Ma olin lapsega mänguväljakul, too oli endale sõbranna leidnud, mul olid mõned kompvekid ja kui ma neid siis Mirjami uuele semule pakkusin, lendas mulle peale muljetavaldava kehaehitusega mees, kes võõra tüdruku isaks osutus. Ta selgitas üsna veenvalt, et kui ma järgmisel korral tema tütrele maiustusi pakun, ei pruugi minu julgeolek tagatud olla.

“Kuulge, ma pole mingi kommi­onu, teie tütar mängib minu omaga, ma püüan lihtsalt sõbralik olla,” üritasin midagi vastu kobiseda. “Asi pole selles,” teatas mehemürakas. “Minu tütrel on allergia ja vähimgi doos suhkrut võib meie jaoks järjekordset EMOsse minekut tähendada.”

Point taken, nagu inglise keeles öeldakse. Me ei ela enam kaheksakümnendatel, kui allergiast keegi midagi kuulnud polnud. Ajad on teised ja meie lapsed kasvavad toiduga, mis immuunsüsteemi sünnist saadik hävitab. “Ei paku enam kommi!” lubasin endale ja maruvihasele mehele, keda ma tol mänguväljakul enam kunagi ei näinud.

Mõni kuu hiljem käisime lastega loomaaias. Nagu sellises eas ikka, huvitasid kääbusmarmosett ja amuuri leopard mu lapsi vähe, teised kohale tulnud lapsed (ja nende mänguasjad) olid palju põnevamad. Mirjamile tekkis järjekordne sõbranna ning minu taskus oli järjekordne peotäis šokolaadikomme.

“Issi, kommi tahan,” sisenes mu tütar peagi tuttavasse rutiini.

“Aga palun.” Ma andsin lapsele kommi, tema uuele mängukaaslasele aga mitte. Too hakkas lahinal nutma ja sööstis solvunult oma ema juurde.

“Ei noh, eriti viisakas,” ühmas see umbes kahekümneviiene, tähelepanuväärselt intelligentse olemisega naine, võttis lapsel käest ja kadus kitsede suunas. Mina tundsin end nagu Albikära Ants, kes ei suuda kellegi meele järgi olla, püüa kuidas tahad.

Otsustasin, et järgmine kord topin lapsed enne mänguväljakule minemist kurguni marmelaadi täis, siis ei teki vajadust teiste silme ees maiustustega vehkida. Kui ma oma geniaalsest plaanist naisele rääkisin…

Lugu on Pere ja Kodu digiarhiivist

7 kommentaari

M
mina  /   13:19, 25. mai 2017
vahvad mudilased!
L
Laupäev on kommipäev  /   13:44, 25. mai 2017
Iga laps saab igal laupäeval väikese kommikoti,mille vanemad talle ostavad. Siis pole vajadust kellelgi teisel pakkuda,sest teised nädalapäevad on kommivabad. Nii on vähemalt suur osa rootslaste lapsi harjunud ja nii võiks ka eesti lapsi harjutada.
I
Ivo  /   18:29, 25. mai 2017
Kuhu on kadunud normaalne inimestevaheline suhtumine? Selline usaldamatus on lausa normiks. Politsei või päästeametnikke nähes tasub põgeneda. Marodööritsevad kaitsetute kodanike kallal kuidas tahavad. Justiitsmaffia vahib näljase näoga ringi, et saaks aga kellegi kätte - küll siis menetleks. No julged siis võõrale nutvale lapsele tänaval appi minna. Teda lohutada või aidata. Üks mees viidi politseisse selle eest, et jälgis kuidas tema oma laps toidumarketi mängunurgas mängis. Maksa trahv ära ja siis võid kohtusse kaevata. Absurd.
  /   18:07, 28. mai 2017
jõuluvihkaja.
P
prooton  /   18:25, 28. mai 2017
Alles see jutt oli. Kas jäämegi iga kvartal korra seda sama lugu lugema?
K
Kas  /   21:16, 28. mai 2017
Keegi sunnib korduvalt sama lugu lugema?
K
kas  /   06:49, 29. mai 2017
tegu on kommimehega annab väikestele poistele suuri komme
A
allergik  /   11:25, 29. mai 2017
Allergia on tõsine asi, isegi mingid pähklijäägid kommis võivad mõnel lapsel astmahoo vallandada, nii et tõesti, kommi ei tohi pakkuda ilma, et enne vanemalt küsitaks, kas laps tohib kommi süüa. Või mida iganes muud, sest ka muude asjade nagu marjad, puuviljad, küpsetised jms suhtes on inimestel allergiad.

Loe ka neid lugusid