Jaga:     
Pere | Emale

"Õhtune vein aitas mul kodus hädavajaliku ära teha, kuid vein koos antidepressandiga ei ole hea kaaslane."

Depressiooniseeme oli maha pandud magamata öödel pärast kolmanda lapse sündi ja kindlasti oli ka igaõhtune vein olnud valelik sõber.

Katrin (35) on kolme lapse ema. Tal on tore pere ja kõik on justkui parimas korras, kuid ometi maandus ta tõsisesse depressiooni, millele andis hoogu kodune tipsutamine. Kuuleme ta enda suust, kuidas asi niikaugele jõudis...

Mulle ja mu mehele oli esiklapse sünd kümme aastat tagasi senise elu kõrgpunkt. Tohutu emotsionaalne laeng, mida võiks võrrelda mõne narkootilise aine mitmeid kuid kestva mõjuga. Kui Johannes oli umbes kahene, hakkas uim haihtuma. Käisin tööl, tõttasin koju, vaevu jõudnud riidest lahti võtta, kui tormasin kööki perele süüa tegema. Mäletan ennast õhtust õhtusse kartuleid koorimas.

Mõlemad mehega tundsime, et meie ellu oleks vaja uuesti värskendust, narkootilist hoogu. Sündis teinegi laps, kes kinnitas meile taas, et beebid on ühed imelised tegelased. Väike Luukas magas hästi ja sõi tublisti, ent millalgi kolmanda elukuu paiku tekkis ta põsele leemendav atoopilise dermatiidi laiguke – nagu lahtine haav, mis vastu patja hõõrudes valu teeb. Varsti oli tal karedaid sügelevaid piirkondi kogu kehal.

Pidasin toidupäevikut, et selgeks saada, milline minu söödud toiduaine lapsele vaevusi tekitab. Alustuseks olin kolm päeva tatrapudrul, seejärel asusin ühekaupa menüüsse lisama muid toiduaineid, nii et nad saaksid vähemalt kolm päeva mõjuda. Samal ajal tegin iga päev sissekandeid päevikusse, jälgisin söödud toitude mõju beebi nahale. Hoolimata rangest dieedist ja minu pingutustest lööve ei kadunud. See tekitas hirmsat stressi, tahtsin ju abitule pisikesele parimat, kuid tõin hoopis vaevusi juurde. Ja muidugi painas abitustunne – pingutad, aga tulemust pole.

Õnneks soovitas perearst hakata beebit juba neljandast elukuust vähehaaval tahke toiduga harjutama. Õnneks sellepärast, et kui ta oleks olnud rinnapiimaga toitmise sõjakas pooldaja, oleksid nii minu kui beebi vaevad kestnud veel pikalt. Tegemist oli allergilise lapsega ning tahke toiduga harjutamine pidi toimuma kontrollitult ja samm-sammult. Nädal rinnapiimaga segatud riisi. Seejärel nädal kõrvitsapüreed. Sedaviisi nädala ja ühe toiduaine kaupa liikusime edasi. Tänu sellele jõudsime kuuendaks elukuuks juba päris korraliku menüüni, kuhu hakkasin ka liha lisama. Samal ajal otsisin talle ka tasapisi rinnapiima asendajat. Mitte ükski poes ega apteegis müüdav pulber ei sobinud. Ei mäletagi enam kuidas, aga jõudsime kitsepiimani. Seitsmendaks elukuuks oli ta rinnapiimast võõrutatud, sõi beebitoitu ja jõi kitse­piima. Mina aga ootasin juba kolmandat last...

Piinarikkad ööd

Luukale oli see ehk tema kõige õnnelikum aeg – vaatan siiani tollest ajajärgust pärit fotosid, kus on näha väikest rõõmsameelset tegelast. Nahahädad ei kadunud kunagi päriselt, kuid beebina, piiratud menüü ajajärgul, olid need kõige paremini kontrolli all. Hiljem tegime allergia­testid, mille järel esimese hooga tundus, et ta ei saa enam süüa mitte midagi. Menüüst lendasid välja muna ja piimatooted ning ma pole siiani kindel, kuidas talle nisu ja gluteen sobivad. Igal juhul jäi dermatiit alles justkui tuha all hõõguv lõke.

Kolmas laps sündis pisut enneaegsena ja üsnagi väikse sünnikaaluga, kuid õnneks füüsiliselt tervena. Konnapojake vajas minu lähedust. Tütreke Liina magas öösiti sageli minu rinnal. Lamasin selili ja mu keha oli mõlemalt poolt patjadega toestatud, nii ei saanud ma end unesegasena külili keerata. Ja kui laps juhtunuks maha libisema, oleks ta ikkagi padjale maandunud. ­Liina vajas ja ka sai palju lähedust, kuigi tunnis­tan, et mingist ajajärgust vajusin ma justkui piimjasse uttu. Toitsin teda rinnaga. Tema öised söögivahed olid väga lühikesed isegi siis, kui ta sai juba tahket toitu. Kui kaks esimest last olid olnud imelised magajad nii päeval kui öösel, siis Liina tukastas päeval vaid tunnikese kaupa. Öösel tegi ainult ühe kolmetunnise treti, muidu virgus iga tunni tagant. Tundsin end kui gestaapo­ piinakambris, kus niipea, kui silm unisena kinni vajub, äratatakse sind uuesti üles.

Tagantjärele oletan, et minus idanes sünnitusjärgne depressioon. Ma ei nutnud, ei tülitsenud mehega, kuid öösiti vahetult enne uinumist, järgmise äratuse hirmus, soovinuks, et oleksin surnud – siis ei peakski ärkama ja saaks lõpuks puhata. Mõned korrad püüdsin mehele rääkida, et olen väga väsinud. Tema vaid naeratas ja ütles, et pea vastu. Minus polnud jõudu, et mingit tööjaotuse või puhkamise plaani välja mõelda. Liina aga oli väga klammerduv, isegi pooleteiseaastasena vedasin teda seljas igale poole kaasa. Võtsin tolmu või tegin süüa – tema oli mul kandekotiga seljas. Vetsu ukse taga lõgistas ta linki. Kõrvalseisjad imestasid, et milline imeline ema ja lapse vaheline sünergia.

Hommikune klaperjaht

Kaheseks saades sai Liinast sõimelaps, meie vanem poeg Johannes hakkas koolis käima ja mina läksin tööle. Mõni kuu sügisel tundsin, et töölkäimine mõjub kui sõõm värsket õhku. Karm tegelikkus marssis aga peagi uksest sisse ja “heaks” abiliseks sai igaõhtune pudel veini.

Johannese koolihommikud nõudsid varast ärkamist. Liina imetamise ajast oli mu unemuster rikutud – nüüdki virgusin öö jooksul mitmeid kordi neil kellaaegadel, mil varem olin lapsele rinda andnud. Unistasin sügavast, katkestusteta unest. Hommikune ärkamine polnud probleem, see käis nagu dessantväelasel sõjaväes, kes pole sügavasse unne vajunudki.

Hommikul pidin jõudma kolme lapsega õigeks ajaks autosse, et Johannes kooli ei hilineks. Tema pidi etendama suurt tublit venda, kuid oli tegelikult unine pätakas, kes läinuks vabalt kooli sokkides ja ilma kotita. Klammerduv Liina sai küll sõimes kenasti hakkama, kuid tegi igal hommikul skandaali. Tüli võis tulla kõigest – sukkpükste värvist, valesti röstitud võileivast. Mõnikord ei pruukinud tüli ollagi, aga siis jooksis ta rõõmust rõkates mööda korterit minu eest ära. Kui tüdruk oli olnud kodus liiga unine, tegi ta lasteaia ette parkinud autos kõik tasa, jonnis põhjalikult.

Kuid lasteaias käis ju ka neljane Luukas. Hommikuti mängisin justkui kuulimängu, kus kolm ringiveerevat tegelast on vaja saada pessa ehk autosse.

Töölt koju tulles vahetasin jooksu pealt riided, panin õhtusöögi potid-pannid tulele ning kamandasin Johannese koolitööd tegema. Mööda­minnes valasin endale esimese klaasi valget veini.

Kodumasin vajab kütust

Esimeses klassis kodutöid veel ei anta, küll aga tuleb lõpetada tunnis alustatu ja teinekord mõni luuletus pähe õppida. Johannes pole rumal poiss, kuid talle meeldis õppimise asemel hoopis vend Luukast kräunutada või Liinaga mürada. Tunnid kulusid, kooliasjad ei edenenud.

Samuti polnud kuhugi kadunud Luukase nahaprobleemid. See haigus on väga salapärane, aeg-ajalt hoogustub ja teinekord taandub. Kindel oli vaid see, et kõige paremini sobis lapsele kodus tehtud söök. Seega polnud meil õhtusöögiks lihtsalt praekartulid. Tihti pidin arvestama, et saaksin õhtuse söömaaja jäägid talle järgmiseks päevaks lasteaeda kaasa panna. Olles lõpetanud suure peresöögi, tegin sageli lisaks veel koogi või muhvinid, sest Luukase menüü puhul on parim, et kõik toit kuni pisiasjadeni oleks kodus tehtud.

Pool üksteist vajusin veinist kingitud unne, et ärgata kell seitse nagu sõdur püssilasust.

Juba sai kell kaheksa ning aeg oli lapsed magama karjatada. Siia-sinna sahmerdamise ja hommikuks asjade valmis sättimise vahepeal oli minul poole kümneks tühjaks tipsutatud ka veinipudel. Hiljemalt pool üksteist vajusin veinist kingitud unne, et ärgata kell seitse nagu sõjaväelane püssilasust.

Tegelikult olin kogu aeg väga tõhus. Kui pärast päevast palgatööd oleksin sisimas tahtnud lihtsalt vedeleda, siis veini energia andis jaksu justkui teiseks tööpäevaks, mis algas õhtul koju tulles.

Sedaviisi kulges meie elu kuni Johannese teise klassi kevadeni. Johannes vajas õhtuti kaks tundi koos õppimist – ilma minu surveta ei liikunud tal koolitöö mitte üks kriips. Luukase vajadus erimenüü järele ei kadunud ning Liina oli jätkuvalt klammerduv. Minu uneprobleemid olid juba üsna hullud – tuiasin öösiti kella neljast mööda korterit ringi. Kuue paiku püüdsin tukastada, teades, et kohe kõlab äratuskell. Mäletan üht päeva aprillis, kui tundsin, kuidas maailm on varjunud musta loori sisse, ning mind valdas ärevusega segatud hirm. See oli suur ja tugev tunne. Hirm tulenes sisemuses pesitsenud arusaamast, et minust sõltub laste toimetulek. Aga selline elukorraldus pole jätkusuutlik. Jah, meil on ka isa, aga tema tiirles justkui teisel orbiidil, pendeldades Soome vahet. Ta oli küll abiks talle endale sobivates piirides, kuid loota sain siiski ainult iseendale.

Mis edasi?

Paanikaga segatud hirm süvenes, kuni paar nädalat hiljem värvus maailm mu ümber punaseks ja ma lihtsalt nutsin. Helistasin sõbrannale, soigusin, kui halb mul on olla, nutsin ja ütlesin, et peaksin võtma antidepressante. Sõbranna korraldas mulle arsti vastuvõtu juba ülejärgmiseks päevaks. Hakkasingi antidepressante võtma. Minu ärevast hirmust sai ükskõiksus ja apaatia. Lebasin palju diivanil ja vaatasin lakke. Õnneks algas kuu pärast suvine koolivaheaeg. Käisin jätkuvalt tööl ning koduga seotud kohustused tuli endiselt täita. Vein kui stiimul aitas end püsti ajada ning hädavajaliku ära teha, kuid vein koos antidepressandiga ei ole hea kaaslane. Õhtu lõpuks olin mustavas augus, keha ja tahe olid nullis ning koordinatsioon selline, nagu oleksid joonud ära mitu pudelit veini. Mu meest kindlasti hirmutas vaatepilt, mida ta nägi. Küllap see hirmutas ka lapsi. Aga mul oli sügavalt ükskõik, ma püsisin vähemalt elus.

Neli kuud sõin antidepressante, võtsin kaalus kolm kilo juurde, kaotasin igasuguse huvi seksi vastu, kuid järk-järgult hakkas must loor mu ümbert haihtuma. Mitte et oleksin olnud õnnelik, aga ma muutusin. Arutasin psühholoogiga argielu üksikasju ning veendusin, et kõik toimib. Ma ei pea stressama. Psühholoog arvaski, et kriis oli tabanud mind hetkel, kui probleemid olid juba lahenduse leidnud. Depressiooniseeme oli maha pandud magamata öödel pärast kolmanda lapse sündi ja kindlasti oli ka igaõhtune vein olnud valelik sõber.

Sügisel algas jälle kool koos “meeleolukate” hommikute ning igaõhtuse õppimismaratoniga. Paar kuud tagasi, justkui muu jutu sees, ütles mees mulle ootamatult: “Vähemalt järgmisel suvel teeme selle Türgi reisi kogu perega ära.” Ta vaatas mulle sügavalt silma, andes mõista, et sealt edasi on temal mingid muud plaanid...

Lugu on Pere ja Kodu digiarhiivist http://digi.perejakodu.ee

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid