Jaga:     
Blogid

Ellujäämissoovitus väikelaste emadele: "Kodu ei pea olema perfektselt korras, nõud koguaeg pestud ja gurmee õhtusöök laual."

Kõik mu sõbrannad, kellega sai raseduse ajal ja enne suheldud, olid äkki kadunud ja tundsin end täiesti üksi oma kahe lapse ja mehega, kirjutab oma blogis Meriliinu.

Mõni aeg tagasi, pärast Uku sündi olin ma... kurb? Ma ei tea, kas see on õige sõna, aga masendus ja depressioon kõlavad kuidagi liiga süngelt. Mul oli imearmas poeg, sünnitus läks suhteliselt kergelt, piimaga oli kõik hästi ja tegelikult tundus kõik kuidagi ideaalne.

Siis sattusime Ukuga haiglasse ja kuidagi sealt koju tulles tekkis kurbus.
Ma olin juba harjunud, et Klaudia kõrvalt sain natuke nö oma elu elada. Sõbrannadega kohvitamas käia, mõni õhtu natuke kauem väljas olla, üritustel koos temaga käia jne. Uku oli väga oodatud laps ja ma teadsin, et mu enda elu jääb jälle mõneks ajaks tahaplaanile ja mul ei olnud sellega mingit probleemi. Kuid ikkagi tekkis mingi aeg tunne et mu elus ei ole midagi muud peale piimariiuli olemise, tagumike pühkimise, pesu pesemise koristamise ja söögitegemise. Olin nö meeleheitel koduperenaine.

Tundsin, et kõik mu sõbrannad, kellega sai raseduse ajal ja enne suheldud on kadunud ja ma olengi täiesti üksi oma kahe lapse ja mehega. Kusjuures sellest, et sõbrannad ära kaovad olin ma täiesti teadlik, sest päris paljud kadusid ära ka peale Klaudia sündi.

Harjumist vaja

Kuna meil on üks auto, siis kuhugi liikuma ma ka minna ei saanud ja kopitasin ainult kodus. Mulle tundus, et Toomas ei taha üldse lastega tegeleda ja ma olen üksi. Tegelikult vajas ka tema harjumist sellega, et peab mind rohkem aitama.

Eelmine nädal oli Klaudia terve nädal lasteaias, ilmad olid ilusad, Toomas tegeles lastega, ma sain puhata ja nüüd näen, et tegelikult ei ole kõik must- valge. Ma leian, et parimad sõbrannad jäävad ka peale lapsi ja tänu lastele on võimalik leida uusi toredaid inimesi oma ellu. Mul on kaks last, kellest üks on veel väga pisike - mu kodu ei peagi olema perfektselt korras, nõud koguaeg pestud ja gurmee õhtusöök laual. Makaronid juustuga sobib mõnel õhtul ka, ilma et ma peaksin ennast sellepärast halvasti tundma.

Mida ma selle postitusega öelda tahtsin on see, et tegelikult ongi mingi aeg tähtsad ainult lapsed, piimariiul ja puhtad mähkmed. See aeg saab väga kiirelt otsa ja siis jään seda kindlasti igatsema. Kõik muu on teisejärguline. Kui on inimesi, kes sellest aru ei saa, et ma 2-3 kuud peale sünnitust ei lähe ööklubisse pidutsema või ei korralda oma sünnipäeval hommikuni kestvat läbu ja selle tõttu meid igavateks peavad ja meid väldivad, siis see ei ole minu probleem. Sellest teemast räägitakse minu arust liiga vähe ja see on tabu. Rääkige, oma meestega, vanemate, sõbrannadega või kasvõi kirjutage mulle kui tunnete ennast pärast lapse saamist üksi.

Raske, aga seda väärt

Minult on küsitud kuidas siis on kahe väikse lapsega ja olen alati ausalt vastanud, et raske. Uku saab ilmselt suurema osa minu ajast, Klaudia vajab oma osa ja samamoodi ka Toomas. Majapidamine vajab hoolt ja kuskil selle kõige vahel peaksin ma suutma mitte ennast ära unustada. Kui see aga juhtub, siis tekibki masendus ja kurbus.

Päike on mu akud vist nii täis laadinud ja kaks ööd 8h täisväärtuslikku und tekitavad tunde, et suudan maailma vallutada. Tunnen ennast hästi, ei stressa üleliigse pärast ja naudin võib olla ainukesi suviseid ilmasi oma kõige kallimatega.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid