Jaga:     
Blogid

"Olen pidanud tundma end halva emana, sest mu laps käib logopeedil." (9)

Ma olen mitmeid kordi tundnud end väga väga väga halva emana, sest minu 5-aastane poeb käib oma kõnehäiretega logopeedi juures. Kuigi selles reaalselt minul süüd ei ole, siis tunnen end ikkagi kehvasti.

Ma olen blogis öelnud, et ma ei kavatse oma laste arengust siin rääkida. Tõsi. Mõnel korral ma seda siiski teeks, tuletades teistele emadele, kes samade probleemidega kimpus, meelde, et nad ei ole üksi. Ja kohe kindlasti ei ole nemad selles süüdi! Ja ärge kuulake teisi!

Kuidas kõik algas? Hendrikul oli üsna tihti nohu, ta norskas magades ja suu vajus ka pidevalt lahti (magades). Arsti juures selgus, et adenoidid segavad tal korralikult nina kaudu hingamist ning need on vaja eemaldada. 2015 suvel käisimegi adenoide eemaldamas ja ma südamest lootsin, et kõik hakkab minema paremuse poole, sest kõnega tekkis just siis probleemid, kui adenoidid suurenesid.

2015. aastal käis ta ka lasteaias juba ja peale operatsiooni läks kõne hulga paremaks. Ma olin tõesti rõõmus! Üks hetk aga hakkas laps kurtma kõrvavalusid. Tekkis põletik vasakusse kõrva. Kõrge palavik, pidev nutmine, kõrvavalu. Kui ma õigesti mäletan, oli Hendrikul iga kuu vähemalt korra kõrvapõleti, halvimal juhul kaks korda.

Ja nii ma jooksin pere- ja kõrvaarsti vahet peaaegu aasta, kuniks meid saadeti haiglasse. Kõrvaarst kirjutas aina erinevaid antibiootikume ja lõpuks oli mul laps, kelle vasaku kõrva põletik oli juba ka paremas kõrvas. Ja laps oli peaaegu kurt. Kuulmisuuringutes selgus, et kuulmisega on lood halvad.

Lõpuks saime Mustamäe haiglasse kõrva-, nina-, kurguarsti vastuvõtule. Meid võttis vastu sama tädike, kes Hendrikul ka adenoide lõikas. Edasi anti meile operatsiooni aeg ning jäime ootele. Õnneks järjekord pikk ei olnud- märtsis saime aja sama aasta augusti kuuks.

Mis peale kõrvaoperatsiooni sai?

Teate, ma mõtlesin õudusega, mis peale kõrvaoperatsiooni saab. Kas muutub kõne paremaks? Kas laps saab normaalse kuulmise tagasi? Mis järgmiseks vaja ära lõigata? Hendrik käis 2016 augustis kõrvaopil ja peale seda pole ühtegi probleemi tal nendega enam olnud. Jumal tänatud! Mu süda tahtis igal korral murduda, kui ta lihtsalt lamas oma voodis, oli nii jõuetu ja nuttis, sest kõrvad valutasid. Ja ma ei osanud muudmoodi abiks olla, kui teda ainult kaisutada.

Eelmisel septembril, kui läksime kõrvaga kontrolli, et kas kõik on paranenud jne, siis selgus, et kurgumandlid on streikima hakanud. Olid teised suured ja mädased. Arst soovitas mul endal lihtsalt jälgida, et kas nad lähevad tagasi normaalseks või püsivad sellistena. Pidin 2017 aasta alguses tagasi minema ja siis informeerima teda, kuidas nende mandlitega siis lood on.

Sain aja märtsiks ja saate aru, septembrist märtsini, olid need mandlid suured ja mädased. Laps hakkas kaebama kurguvalu.

Nii me lähemegi veebruaris uuele operatsioonile. Sellel korral lõigatakse mandlid ära. Ma mõtlen, et kui “asju” peab lapsel küljest ära lõikama, et ta saaks probleemideta areneda ja kasvada? Kahju vaadata, kuidas oma laps igal aastal noa all käib. Ja ma tunnen end süüdi, kuigi mul seda ei ole. Laps käib vastavalt ilmale riides. Kõik on tip-top.

Mida teised ütlevad?

Mõnda aega tagasi sattusin kellegi blogisse, kes kirjutas, kui nukker ta on, sest teda peetakse halvaks emaks, kuna laps saab tal logopeedilist abi (midagi sellist oli, ma täpselt ei mäleta kah). Teate, kindlasti on neid tuttavaid, kes omavahel arutavad (sest egas otse ei ütle keegi kunagi ju :D), et “jeesus, milline ema see Jane on, 5-aastane laps käib logopeedi juures” nagu logopeedi juures käimine tähendaks automaatselt seda, et lapsel on mingi puue või haigus.

Ma ei mõtle sellele (v.a nüüd :D), mida teised räägivad või ei räägi. Ma pean keskenduma täielikult oma lapsele ja sellele, et teda õpetada, suunata ja juhendada. Las nad räägivad, mida tahavad. Kui peavad mind sitaks emaks, las peavad. 

Kuidas kõnehäirega last kodus õpetada?

Ma tunnistan, vahel tahaks käega lüüa, raamatud ja erinevad mängud nurka visata ja öelda: “Ah ma ei viitsi!” Miks? Sest Hendrik ei ole üldse püsiv. Üks päev me keskendume näiteks ainult omadussõnadele, aga kui ma olen jõudnud temaga paar minutit tegeleda, teatab ta, et teda see rohkem ei huvita ja tahab millegi muuda tegeleda. Ja nii iga teemaga.

Millised kõneprobleemid esinevad Hendrikul?

Pikemat aega käisime logopeedil Tallinnas, aga kuna nüüd kolisime Paide, hakkasime siin käima.

Tallinnas käis ta kuus korra umbes ja arst oli väga lahe noor tädi, kuid siin on kuidagi palju mugavam ja kodusem logopeed.

Üsna sellised probleemid logopeed tuvastaski, nagu ma talle visiidi alguses ütlesin:

  • Hendrik lihtsustab sõnu enda jaoks mugavamaks. Näiteks: mina joosin (jõin), mina söösin (sõin), mina tahan jooda (juua), mina tahan sööda (süüa).
  • Hendrik unustab kergelt. Näiteks: Ta ütleb midagi valesti, ma parandan teda, ta kordab õigesti, kuid järgmisel hetkel ütleb ta jälle valesti. Ma ei ole kindel, kas asi on unustamises või laiskuses.
  • Hendrik ei ole vahel koostöövõimeline. Näiteks: Mõni kord ma palun tal öelda mõne omadus- või tegusõna. Ütlen sõna ette, aga ta ei taha korrata. Ütleb, et ei oska või taha.
  • Häälikute lühendamine.
  • Hendrik kardab eksida. On näha, et ta oskab ja teab, aga ta kardab öelda valesti. Ta vist arvab, et valesti ei tohi öelda. Kui tohib, siis ainult õigesti.

Kokkuvõttes oli see üks visiit Paides minu jaoks palju rohkem abistavam ja lootustandev, kui need kõik visiidid Tallinnas kokku.

Nagu ma aru sain, on siin lasteaedades ka logopeedid olemas (Tallinnas ei olnud) ning alates septembrist proovime saada nii, et Hendrik saaks nädalas kaks korda logopeedi vastuvõtul käia, sest varsti on ju ka koolimineku aeg.

Miks ma seda kõike kirjutan ja teiega jagan?

Tallinnas logopeedi juures käies tundsin ma end näiteks rohkem süüdi kui siin käies. Paide logopeed lohutas kohe mind, et kodus ongi raskem õpetada last, kes paigal ei püsi ja ühest teemast pikemalt huvituda ei suuda. Ta ütles, et vajadusel on ka tema abiks. Lisaks lasteaia logopeedile. Selles ei ole midagi imeliku, et laps saab logopeedilist abi.

Minu meelest probleemiga tegelemine näitab üles rohkem hoolivust, kui mitte tegelemine.

Raimond kõneleb näiteks väga hästi. On teine 3-aastane, aga juba tulevad tema suust 6-7 sõnalised laused.

Hendrikul ajab üks terviseprobleem teist taga ja sellest on tingitud ka tema kõnehäired. Mina saan omalt poolt teha ainult seda, et õpetan ja aitan teda ning käin temaga professionaali juures, et vajaliku abi saada.

Loe ka http://janeblogi.ee

7 kommentaari

Q
Qwert  /   22:01, 20. mai 2017
Palju aitab ka enne magamaminekut, ja mitte ainult õhtuti, muinasjuttude lugemine ning muidu rääkimine. Miks? Kõik need jutud ja kõned talletuvad lapse mällu nii või naa, mis siis hiljem tuleb tema oma kõnena tagasi. Õpetamisel ei sunniks, vaid prooviks leida motivatsiooni, mis ärataks huvi.
T
Teadja  /   22:26, 20. mai 2017
Lapsele tuleb rohkem aega pühendada, hellust ja hoolt ning pole ühtegi logopeedi, ega muud spetsialisti vajagi,....
I
Indi  /   22:24, 21. mai 2017
Ja kõik lapsed, kellel on kõnega probleeme ei ole hellust ega aega saanud. Ära raiska sooja õhku möla peale, millest pole sul õrna aimu. Teksti mõistmisega ka probleeme.
R
r täht  /   23:00, 20. mai 2017
Mul laps ei viitsinud r tähe harjutustega tegeleda. Logopeed soovitas preemiad välja panna. Töötas väga hästi. Näit. komm- ütlesin, et kui korralikult ei harjuta, siis preemiakommi ei saa. Ta siis pingutas. Küll see oli tüütu protsess, me harjutasime terve aasta. Aga asja sai, r on korralik, ma üldse ei uskunud. Niiet ära alla anna, punnita aga edasi!
E
Ema  /   00:46, 21. mai 2017
Te olete tubli ema ja tegelete oma lapsega. Logopeedi juures käimine pole küll häbiasi. Kui nägemine on vilets , siis saab inimene prillid. Keegi ei häbene silmaarstil käiku. Kui hambad katki, siis minnakse hambaarstile, kuid seegi pole häbiasi. Logopeediline abi on samuti abivahendite pakkumine ja ei peaks põlu all olema . Rumalad on need, kes inimest seetõttu hukka mõistavad, et too olukorda parendada püüab. Inimesed ei tea logopeedidest suurt midagi! Jõudu Janele ja pojake. Tublid olete!
Õ
Õige   /   01:05, 21. mai 2017
Olen sinuga ühel nõul ja mulö oli samuti ühe lapse kõnelemisega raskusi ,aga äkki muutus ja hakkas rääkima...Tubli Jane ja poja ...Julgelt edasi
  /   09:49, 21. mai 2017
täiskasvanud stabiilne inimene ei käi kõigilt arvamust küsimas, ammugi mitte mõtteid lugemas. valib ka, kellega lähemalt suhelda. minu lapsel oli düsgraafia, logopeed õpetas teda päris mitmeid aastaid, laps õppiski ära õigesti kirjutamise. ei tea, kas oleks ka pidanud end halva emana tundma.
K
ka ema  /   14:08, 21. mai 2017
Oih, kah nüüd mure...Minu laps nelja aastaselt ei suutnud välja öelda R tähte. Logeepeedil käisime, keeleharjutused tehti lapsele nii huvitavaks, anti kodus sõnu harjutada, nende sõnade abil õppis ta palju ilusaid lauseid tekitama, mõne kuuga sai R tähe selgeks , keel arenes ja laps hakkas koolis hästi õppima alates 1-klassist. Suur tänu logopeedile, siiamaani tuletan hea sõnaga meelde. Nüüd on juba mitukümmend aastat vana, hea tööga, paljusid võõrkeeli valdav inimene... Ära põe, logopeedi töö on väga kasulik, annab alpsele julguse rääkida, ise ka julgusta ja tee asi rõõmsaks talle.
J
jann  /   12:57, 8. juuni 2017
Edu teile,, loodetavasti saate kõne paremaks. Meie oleme 4.a ja käime ka logopeedi juures. Ega see lihtne pole.

Loe ka neid lugusid