Jaga:     
Blogid

Lutitelefonide põlvkond

Nägime poes lühikese aja jooksul kahte last, kes istusid kärus, lutt suus, ja vaatasid nutitelefonidest multikaid. Miks ta oma last nutiseadmete eest kaitseb, kirjutab Madli oma blogis.

Sel emadepäeval sain ma esimest korda kinnitust, et midagi olen ma siiski lapsekasvatamises õigesti ka teinud. Muidu on mul permanentselt tunne, et ma ei tee piisavalt – ei osta piisavalt mänguasju, ei meisterda üldse piisavalt, ei nunnuta piisavalt ega tee üldse mitte midagi, mida kõik teised tunduvad tegevat.

Kohustuslikud beebipildid

Näiteks ei ole ma käinud mitte ühelgi beebipildistamisel, sest esiteks mulle ei meeldi sellised poseeritud pildid ja teiseks tundub mulle mõttetu maksta hunnik raha piltide eest, mis mulle ei meeldi, kui ma saan väga hästi ise ka pildistada. Aga kuna mulle on jäänud mulje, et beebipildistamine on üks kohustuslikest tegevustest, siis... nojah, ma pean elama teadmisega, et ühel päeval astub Ernst mu juurde ja süüdistab mind oma elu ära rikkumises, sest temast polegi poseeritud titepilte.

Vahelepõikena mainin, et sattusime töökaaslasega piltidest rääkima ning tema rääkis, et kui lapsed olid väikesed, tegi ta ka palju pilte ning lasi need ilmutada, et äkki lapsel on tulevikus hea vaadata. Nüüd on ta laps juba teismeline ja ütles ühel päeval, et tal pole mitte midagi nende piltidega teha, vaadata ta neid niikuinii ei viitsi, nii et parem on need ära visata.

Aga kuhu ma jäin? Aa, tahtsin hoopis rääkida sellest, kuidas mul nende tagasilöökide kiuste lapsekasvatamine siiski õnnestunud on. Nimelt andsin nädalavahetusel Ernsti Epule ööseks hoida, et ise... igasuguseid asju teha. Enne veel hoiatasin, et Ernst on küll vahva ja rõõmus, aga et ta multikaid ei vaata, siis võib mingil hetkel keeruline hakata, kui tahta temast rahu saada. Epp leidis, et ongi parem ja edasi rääkisime juba sellest, kui õudne on see, et lapsevanemad vabatahtlikult oma lastele nii varases eas sõltuvusi tekitavad.

Lastele sõltuvuse tekitamine

Aga see selleks. Pärast edukat hoidmisööd rääkis Epp, et hoopis palju lihtsam oli Ernsti hoida, sest kuna tal pole kunagi mingit meeletut mänguasjakuhja olnud, rääkimata siis sellest, et teda erinevad nutiseadmed huvitaks, oli ta endale tegevuste otsimisel äärmiselt loominguline. Pool õhtut olid nad peitust mänginud ja ülejäänud aja oli Ernst katsetanud erinevate pindade kandevõimet ning uste, sahtlite ja muude esemete liikumisvõimet. Teleka poole oli vaadanud ainult siis, kui sealt tuli mingi joodeldamisega eurovisioonilaul. Epp lisas veel kiitvalt juurde, et psüühika on tal ikka väga korras.

Mul oli seda tohutult hea meel kuulda, sest kuigi ma pole kunagi tahtnud olla ideaalne ema, kes iga päev suhkruta ja soolata ühepajatoite vaaritab ja seejärel lapsega koos kunstiteoseid meisterdab, siis mõned asjad on mulle siiski olulised ja esikohal on kindlasti telekast ja nutimaailmast eemalhoidmine. Mulle meenub Valdur Mikita "Lindvistikast" loetud hirmutav jutt, et kuna praegune põlvkond on esimene, kes kasvab niivõrd suure hulga ekraanide keskel üles, ei tea keegi, milliseid tagajärgi see toob.

Mingid tagajärjed on siiski juba praegu näha, sest lastepsühholoogide uste taga looklevad juba kilomeetrite pikkused järjekorrad. Mina näen siin seost. Ma tean, et mingil hetkel hakkab ka Ernst multikatest ja telekatest ja telefonidest huvituma, aga kuni see minu võimuses on, proovin ma seda aega edasi lükata. Praegu, mil ta on 2,2-aastane, on multikate jaoks ilmselgelt liiga vara.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid