Jaga:     
Blogid

Üksikema: "Ma ei ole ohver!"

Üksikemadusest räägitakse liiga mustades toonides - kui laps elab ühe vanemaga, siis on tal kindlasti depressioon, õpiraskused, käitumisraskused, sotsiaalsed ja emotsionaalsed probleemid, kirjutab oma blogis Riisitera

Tegelikult sellised probleemid näitavad pigem seda, et vanem ei ole lapse jaoks piisavalt kohal olnud ja aidanud tal olukorda mõista. Olen kogu aeg üksikvanem olnud. Tütre isaga koos elasime väga vähe. Võin heietada tunde lahkumineku põhjustest. Neid analüüsida ja järeldusi teha. Samas see polegi nii oluline. Igapäevases elus liigun edasi, julgelt ja positiivselt. Samas blogimine on mul andnud hea võimaluse kasvada ja anda mõista, et üksikvanem pole üksi. Isegi kui komistan veidi, siis ma tõusen lihtsalt jälle üles.

Võimuvõitlus

Ma ei ole elu ohver, kuigi vahel kirjutan mõne emotsionaalsema postituse, et südamel kerge oleks. Mõni olukord igapäevases elus lausa meelitab lapse moel jonnima ja võimuvõitlust pidama. Pärast on muidugi kerge süütunne, et olen oma reaktsioonidele vaba voli andnud, eriti, kui olen avalikult bloginud.

Oma laste isadesse pole ma kunagi halvasti suhtunud. Olukord on vahel keeruline (eriti kui tegemist on rahaga, elatisega), lisaks on suhtlemine kahepoolne. Vahel võib teine pool ka see jonniv põngerjas olla ja minul on tunne, et olen peaga vastu seina jooksnud ja otsa ees kasvab sarv. Ma olen aeg ajalt lapse isale üsna halvasti ka öelnud. Vahel on ta nagu mõni naine, kes teeb draama iga asja peale. 

Kõik mu lähedased teavad, et ma olen tegelikult väga kannatlik ja rahulik inimene, aga kui mulle liiga palju pinda käia mingite mõtettute asjadega, siis nagu minu õde ütleb, minust ei saa ainult metsistunud loom, vaid põrgu läheb lahti ja deemon pääseb välja. See on minu kõige halvem iseloomuomadus üldse. Asju endasse koguda. Samas on sellel ka hea külg – minust ei saa kunagi kellegi ohver. Ma panen vastu ja ei lase endale liiga teha. Olen inimesi ennegi hoiatanud, et väike kasv on petlik (välimus on petlik). Tegelikult on väike kasv olnud hoopis minu suurim enesekindluse allikas. Inimese juures on kõige olulisem armastada ennast sellisena nagu oled. Ja mind ei härikarvavõrdki, et ma olen lühike, see pole minu nõrkus.

Kuidas poega kasvatada?

Üks teema, mida ma vähem või peaaegu üldse puudutanud ei ole, on lapsed. Kuidas on neile mõjunud ühe vanemaga elamine? Peaksin sellele oma järgmised postitused pühenduma. Haiglast ei antud kasutusjuhendit kaasa, kuidas üksinda lapsi kasvatada, eriti, kui tegu on pojaga. Olen alati mõelnud, et küll kasvab, siis näen, kas ma olen neid kuidagi valesti kasvatanud ja kas üksikvanemaks olemine on neid kuidagi mõjutanud. Sellepärast pole julgenud sellel teemal kirjutada. Ootan aega, mis kinnitaks, et ma olen emana head tööd teinud. Kuigi seda aega ei pruugi kunagi tulla.

Lugesin kuskilt, et emana tahavad kõik saavutada mingi täiuslikkuse. Olgu kasvõi see, et õige ema on ainult abielus… sellisel juhul olen ma täiuslikkusest kõvasti kaugel. Statistika järgi kasvab praegu iga neljas laps üksikvanemaga. Kõigest sellest räägitakse väga mustades toonides, et kui laps elab ühe vanemaga, siis on tal depressioon, õpiraskused, käitumisraskused, sotsiaalsed ja emotisonaalsed probleemid jne. Tegelikult sellised probleemid näitavad pigem seda, et vanem ei ole lapse jaoks piisavalt kohal olnud ja aidanud tal olukorda mõista. See on raske. Tean ise ka, kuidas nii mõnigi kord on tunne, et oleme liiga süvenenud teineteisega vaidlemisse ja laps on tagaplaanil. Samas võin kinnitada, et kõik vanemate vaidlused ei tähenda alati, et see tekitab lapses probleeme ja kohati on laste probleemide rõhutamine üksikvanemaga kasvades selge liialdus. 

Lapsed tajuvad

On sellel tegelikult vahet, kas laps kasvab ühe või kahe vanemaga? Lapsed on üsna tundlikud ja nad tajuvad oma vanemate emotsioone, juba beebina. On oluline teada, kuidas oma tundeid väljendada ilma, et neid lapse eest peaks varjama aga samal ajal, et see lapsi ei koormaks. Mul endal on olnud sageli tunne, et kõnnin üsna õhukesel jääl selles osas. Teine suurim probleem on ühiskond. Kui see aasta ema teema siin laineid lõi, siis lastele mõeldi vähe. Ikka vaieldi selle üle, kes on rohkem või vähem ema. Keegi selle juures ei mõelnud, mida laps arvab, et tema ema, kes on võib olla üksikema, peetakse kuidagi halvemaks lapsevanemaks.

Ma peaks seda enda laste õpetajatelt küsima, kas see kuidagi lasteaias välja paistab. Samas arenguvestlusel Noorhärra arengust rääkides ja teiste lastega võrreldes, on ta täiesti tavaline laps. Mindki pole lasteaias üksikemaduse tõttu teistmoodi koheldud. Ta on sotsiaalne, hea väljendusoskusega ja talle meeldib hirmasti jalgpalli taguda. Mitmed on öelnud, et tal on äsja nelja-aastaseks saanu kohta päris hea anne. Mitmed külalised on talle ka igakord mõne uue nipi õpetanud, kuidas palli taguda. Ma olin sünnitusel narkoosi all, aga ma loodan, et ta ei sündinud jalgpall kaenla all.

PS. Kui see postitus huvi pakkus, siis ela mulle kaasa ja hääleta Riisitera blogi poolt Eluliste blogide kategoorias http://eba.marimell.eu/

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid