Jaga:     
Blogid

"Lohutav on teada, et ma pole ainuke, kellel on autismi diagnoosiga laps." (15)

Ma pole ainuke, kellel on raske. Pole ainuke, kes alguses ei tahtnud leppida selle tõsiasjaga, et mu laps on eriline ja teistsugune, jagab Riina oma blogis.

Mulle hüppas kuskil ette reklaam, millest on juttu värskes Naistelehes. Ma jäin kuulatama ja vaatama, sest üks pealkiri köitis mind. Nimelt selline pealkiri: Margit Härma: "Õppisin, et mu laps pole katki, vaid ta on kingitus."
Miski mu sees nagu ütles, et ta räägib autismi diagnoosiga lapsest. Kusjuures ma ennem ei teadnud, et ta laps on autist.

Ma tegelikult unustasin selle ära. Selle pealkirja. Aga täna, kui poes olin, nägin ühte mammit seda (ajakirja) ostmas. Mulle prahvatas, et tahtsin ju seda lugu lugeda ja jooksin järjekorrast ajakirja tooma. Koju jõudes lugesin selle kohe läbi. See artikkel oli mulle nagu soe kallistus või patsutus õlale ütlemaks "You can do it!" Ma tundsin seal ära enda. Näiteks minu vastuhaku alguses, tahtmatust tunnistada, et minu laps on "teistsugune".

Tsiteerin: "Raskuste ületamine on suurepärane võimalus leida endas omadusi, mida sa ei teadnudki olevat." (Margit Härma) See on nii tõsi. Ma olen kogu elu olnud tugeva iseloomuga, edasirühkija ja vastupunnija. Aga kui Karlile diagnoos pandi, siis alguses oli küll maailma kokku kukkumise tunne, aga mida aeg edasi, siis õppides Karli tundma, leidsin ka endas teistsuguseid omadusi, õppisin ennast ka lähemalt tundma. Ma õppisin Karliga koos. Õpin siiani iga päev. Tema arenedes, arenen ka ise. Nagu Margit artiklis ütleb: "Ohvrirollist tuleb väljuda, näha selles võimalust kasvada ja areneda. See on väljakutse, mis tuleb vastu võtta." Ma olin tema jutuga nii nõus ja rahul.

Mulle oli vaja seda kinnitust, et meid on veel. Seda tuleb endale aegajalt meelde tuletada. Karl pole ainuke, mina pole ainuke. Inimesed võiksid sellest rohkem rääkida. Koos on kergem. Isegi, kui silmast silma iga päev ei suhtle, siis sellised artiklid ja teiste lood motiveerivad. On eeskujuks. Mul küll on vähe inimesi ümber, kellele toetuda, kuid see-eest väärtustan ma neid väheseid väga palju. Ma olen neile tänulik.

Lastekeskuse töötajad on super inimesed ja ma imetlen neid igapäev. Nad kiidavad Karli ja mina neid. Koostöö on see, mis aitab. Suhtlemine omavahel.
Igatahes oli see artikkel mulle hetkel vajalik. Raputas mind kuidagi paika tagasi. Avas silmad, uuesti. Vahest on selliseid emotsionaalselt raskeid päevi. Siis on hea lugeda midagi inspireerivat ja motiveerivat!

8 kommentaari

M
masendav  /   10:34, 13. mai 2017
Kui egoistlik pealkiri! Lihtsalt uskumatu!!
Kui hea on teada, et ka teistel halvasti läheb!
J
Juuli  /   12:04, 13. mai 2017
masendav, Palun ole siis masenduses, kui sellest parem hakkab. Tegelikkuses on nii autismi, aspergeri, kui ärevushäirega kokkupuutunutele oluline teada, et selliseid on teisigi ja sellest tulenevalt paremini hakkama saada. Ja kui pead autistist lapse kasvatamist lihtlabaselt "teistel läheb ka halvasti" emotsiooniks kirjutaja poolt, siis mõtle, enne kui veel sõna võtad. Lihtsalt uskumatu, et ainult pealkirja põhjal kommenteerid. Lugu ennast ikka lugesid?
L
Loik Ene  /   16:57, 13. mai 2017
Pealkirjad paneb valdavalt toimetus mitte see inimene,kelle lugu on kirjutatud.Ikka intriigi on vaja,et lugejaid oleks.
  /   18:34, 13. mai 2017
Köik oleks ju kuidagimoodi veel talutav kui see laps sul alati kodus hoida on,aga töeline masendus algabki siis,kui laps on näiteks 40-selt sul seal tagatoas hoida ja sa tead et teda keegi kunagi naiseks ei taha,vöi et ta ei saa lapsi,sest naised teda ei taha. See piin on läbi kogu elu kestev. Oled omahoidja hauani,lapsel pole ka kunagi seda oma peret. Aga mis puutub teise artiklisse,siis sellist asja kutsutakse Soomes vertaistuki. Köikides elu murevaldkindades mis puudutavad peret,lapsi,on väga tähtis vertaistuki...
K
kas klassikaaslastele on vaja  /   19:31, 13. mai 2017
erilist väljakutset? Tunnen neile ettearvamatu käitumisega kaaslase pärast kaasa.
  /   01:29, 15. mai 2017
Ettearvamatu kaitumisega voib olla uks koik kes. Autistid ei ole selle koha pealt hullemad.
L
Lisaks 18.34  /   20:20, 13. mai 2017
Maalisin pidi aastakymnete pärast kui vana ema peab 40-50 vanapoisist pojaga poes jm asjadel käima,sest keegi teine ju ei hoolitse su lapse eest,kui ta just hooldekodus pole. Lohutan,et veel hullem on see,kui su laps oleks surnud. On palju vanemaid,kelle laps äkitselt haigestub,sureb. Igal juhul on siis autismiga laps parem-kui tal ei ole raske autism,sest sellisega on elu pörgu-sul on vähemalt laps...vöib-olla möni on eri meelt.Need on väga rasked teemad.
K
Kai  /   22:54, 13. mai 2017
Mina olen ka üks selline ema. Minu jaoks on valus vaadata eripäraga lapse tõrjumist. Kui õpetaja suhtub kui tüütusesse, siis seda teevad ka lapsed klassis. Laps peaks trennis käima, aga treenerid tahavad andekaid noori, kel on potentsiaali tulemusi teha. Jne. Kui pole raha, et individuaalseid arendajaid palgata, siis oledki sina ise lapse ema, sõber, õpetaja, treener ühes isikus. Lisaks kuulad õpetajate kurtmist vapralt. Valikuid pole. Sisemiselt kasvad sama mõistvaks kui pihiisa ja kannatlikuks kui kaamel. See on tõsi.
U
Ulla  /   20:43, 20. mai 2017
Mul sama kurb kogemus. Ei oska last aidata. Muidu taibukas, aga kehaliselt kohmakas. Koolis võiks olla neile individuaalõpe, treeningrupp, et nad areneksid ja ei peaks oma eripära pärast igat kehalise kasvatuse tundi jkartma a teiste laste halvustamise pärast põdema .
Olen ka mõelnud, et ehk peaks selliseid lapsi omavahel püüdma kokku viia. Kas sõbruneksid? Ehk on kellelgi kogemust? Nende enesehinnang on väga madal ja kannatavad sageli kiusamise all.
N
njah  /   16:00, 14. mai 2017
Mulle küll ei paku mingit rahuldust teadmine, et kellegi teise laps ka on surnud ajuvähki peale minu lapse ja ema on dementne nagu teistelgi. Mõningat leevendust pakub see ainult, et sel määral, et probleem on mingil määral teadvustatud ja pole ainujuhtum, aga see on ka kogu lohutus!
Nii et jõudsingi ise sinnamaale välja- lohutada pole siin ennast millegagi, aga lõppkokkuvõttes me teistest ei erine- sureme nii, või naa, ainult mõnel on seda murekoormat rohkem kanda antud!
H
Hmm  /   17:30, 14. mai 2017
Ja kindlasti kirjutaja istub kodus, muheleb ja parastab ja tunneb mõnu(sarkasam) Ei tasu sõna võtta, kui ei ole asjas sees ja kui puudub kogemus. Ajukasvajat ja autismi võrrelda. Tere talv! Arene veidi.
.
....  /   21:14, 14. mai 2017
Autistist laps on kingitus mitte karistus. Õpi Teda tundma, leia üles Tema loovad küljend, toeta huvide arendamisel ja Sa leiad ühel kenal päeval, et oled üles kasvatanud järjekordse virutoosi, geeniuse, teadlase jne.
J
Just  /   22:21, 14. mai 2017
Väga ilusti öeldud.
P
Peale autismi põdemisega on ka rahva hulgas erivajadustega inimesi.Ja kuidas neisse tegelikult suhtutakse!  /   14:55, 15. mai 2017
Mis saab siis ikkagi autismidiagnoosiga inimesest ja erivajadustega inimesest,kui ta on valmis tööle minema? Kuidas siis nendesse inimestesse suhtuma hakatakse? Omalt poolt tean tutvusringkonnast seda,et tegelikult polegi asjad nii,nagu nad näivad.Üks näide erivajadustega inimesest: Erivajadustega inimene paneb tähele igat öeldud asja.Ta saab kohe aru juba kaugelt,kui keegi midagi ütleb.Ta suudab meelde jätta kõik,mida näeb ja kuuleb.Mida võivad arvata terved inimesed,kui nendega töötavad erivajadustega inimesed? Pigem peaks olema mõistlik suhtumine ja aru saamine et ka nemad on inimesed.Nagu meie kõik siin kokku terves maailmas.Ükskõik mida meist keegi ei põe,võivad sama hästi põdeda ka terved inimesed.Mõned arvavad et nemad ei jää kunagi haigeks ja ei juhtu siinses elu mitte midagi.Vanasõna ütleb meile alati nii:" Õnnetus ei hüüa kunagi tulles".Kõik halb solvang või tegu mis teisele nõrgemale poolele inimesele tehakse,tuleb ja läheb ringiga tagasi.Tuleb välja öelda üks julge ütlus:Hoolige oma kaasmaalaste eest,kunagi meist keegi ei tea mis võib jääda viimaseks.Need kes oma tervist ei hoia,suitsetavad,joovad ülbavad,narrivad, mõnitavad teisi,kiusavad välimuse,riietuse ja kõige muu üle.Siis avastatakse ühel päeval,et tuleks võtta igat inimest sellisena,nagu ta on.Ja pärast on endil emotsioon nii suur: nutt on kurgus väga sügavas kohas ja hinges.
K
kurb  /   12:49, 16. mai 2017
Meenus Roaldi nädala saade, kus ta oli Saaremaal, sealses külas, mis oli tehtud erivajadustega inimestele. See tahetakse nüüd kinni panna ja inimesed üle Saaremaa elama panna, lisaks osad kolitakse mandrile. Miks sedasi tehakse? Inimesed, kes on elanud seal mitu mitu aastat, erivajadusega inimesed, peavad oma "süsteemist" väljuma. Harjuma uue eluga, mis ei ole tegelikult üldse kerge, kui võtta autismi diagnoosiga inimese. Kurb lugu :(

Loe ka neid lugusid