Jaga:     
Blogid

TERE, minu uus beebi!

Ma tean, et “kirjade järgi” on veel vara teatada, aga see, et kas ütlen või ütlemata jätan, ei otsusta tegelikult ju tema saatuse üle – kõik, mis tuleb, tuleb niikuinii! Kaks triipu on jälle platsis, kirjutab Lilli oma blogis.

Hetkel on kõik hästi ja seda ma ka jagan. Rõõmustama peabki siis, kui on rõõmustamise aeg! 

Imelikud asjad hakkasid toimuma – söökidel olid üleöö mingid imelikud maitsed. Kõik oli kas tuima maitsega, mõttetu või täiesti vastuhakkav ja mõru. Näiteks, sõime lihakastet Jaanusega ja tundsin, et oi, kui vastik, see liha on ju täiesti pahaks läinud, kuidas ma aru ei saanud! Muudkui nokkisin liha igalt poolt välja, kust sain. Jaanus vaatas sellise näoga, et kuule, see on täiesti ok liha (tema on tavaliselt see, kes on söögi suhtes ülikriitiline ja mina olen suht “kõigesööja”) ja Jaanus mõtles kohe, et eiei, sa oled rase!

Mulle ei meeldi absoluutselt soolased söögid, st liiga soolased. Üks söök tuli liiga soolane ja Jaanus, kes on soolaarmastaja, ütles, et ok, nats soolane, sa vist ei taha. Ja mina: hmm, huvitav, nii mage! Jälle oli Jaanus veendunud, et selge, täiesti rase, see pole normaalne.

Uued beebikilod

Kohv oli järsku ilma maitseta, lihtsalt kibe või mõru asi, mis pani kõhus keerama. Siis vaatasin, et hmm, miks ma kaalust kuidagi nii palju juurde võtan, st nii palju lausa, et silmaga näha – kõht on ees. Ei-ei, peab dieeti ikka pidama ja trenni tegema, see on too much – püksid on kõik kitsad JÄLLE. Ma pole veel oma beebikaalust lahti saanudki, kui juba võtan juurde. Niisiis, olin sunnitud oma rasedapüksid jalga panema, et ei pigistaks. Ikka veel ei pidanud seda imelikuks...

Ja siis tundsin, et kui alakõhtu katsuda, on seal justkui mingi muna või see suur kõht on kõvaks läinud, ei ole lihtsalt juurde võtnud pekk. Hmm. Selge. Mul hakkavad päevad! Nii väsinud, nii kuidagi… nutune või imelik oli olla – ilmselge hormoonide möll ja kui need päevad nüüd lõpuks hakkavad (mida siiani peale sünnitust polnud olnud), siis jeerum, mis sealt kõik tulemas on – raudselt nii jube, et voodihaige.

Igatahes, olingi veendunud, et mul algavad kohe-kohe päevad, ostsin tampoonipaki üle saja aasta endale koju, samas panin naistearstile aja, et kontrollida, kas on minuga ikka kõik ok. Kuidagi seedimisega on jama, naisteasjad on pinges, paha on olla – äkki siiski mingi sünnitusest tulnud vigastus, mida järelkontrollis ei tuvastatud. Jaanus oli veendunud, et ma olen rase ja mõtles, et väga hea, läheb arstile ja saab teada, et on rase, asi selge.

Tavaline poeskäik, mõtlesime, et ahh, ok saame siis selguse majja ja mina “võidu” Jaanuse ees, et ma ei ole rase – lähme ostame rasedustesti. Ostsin sellise testi, millel on peal kirjas “Kõige varajasem rasedustest, alates 8. päevast peale viljastumist” – midagi taolist, igatahes ekstra varajase. Testribale peab ilmuma 2 triipu – 1 kontrolltriip, et test on õigesti tehtud ja teine tulemuse triip – kui see ka tekib, siis on test positiivne.

Tegin siis testi, kohe ilmus 1 triip ja siis vaatan, et hmm, huvitav triipjas vari on seal, kuhu teoreetiliselt positiivse testi korral peaks teine triip ilmuma. Ehk siis ilmselgelt olin ma veel seda meelt, et test on negatiivne, aga päris hea kokkusattumus, et üks vari just seal on. Mõtlesin, et päris naljakas. Kuni avastasin, et ok, Lilli, mis krdi vari, kust peaks see vari tulema. Ja siis jõudis kohale, et ahah, siin pole naljakat midagi, see pole vari, sest aina selgemaks see läheb – ilmus ka teine triip. Ma olin šokis!

Kaks triipu

Ma ei olnud kunagi positiivset rasedustesti teinud (Johaniga teadsin, kui päevad jäid ära ja läksin kohe arstile) ja seda tunnet, et oh, äkki olen rase (kui pole ka tundeks põhjust) on olnud aegade algusest, mai tea, mis naiste värk see on – iga tundmus – kohe rase! Seekord mõtlesingi, et ahh, kunagi ju pole, kui arvad, et oled – mul hakkavad päevad hoopis. Aga ei, testil näitas 2 triipu – üks täiesti selge ja teine veidi udusem, aga oli olemas.

Käed hakkasid värisema, jooksin Jaanuse juurde, et appi, issand,positiivne! Tema oli täiega rahul omadega, et selge see, et positiivne ja samas ise ka ikkagi üllatunud, et omg, see asi on käes, yet again.

Ma mõtlesin koguaeg, et oi, kui ma järgmine kord rase olen, siis on kõik hoopis teisiti – ma teatan Jaanusele mingi üllatusena, filmin reaktsiooni ja kõik on väga äge. Tegelikkus oli see, et lasin pulgale, triibud tulid kohe ja kohe jooksin Jaanuse juurde, plärtsatasin: ma olen rase! Ja oligi kogu võlu. Aga eriline oli sellegipoolest, sest me olime jälle justkui puuga pähe saadud.

Ma ei uskunud veel tükk aega ja pildistasin seda testi, käisin seda hiljem prügikastist otsimas, sest äkki nägin valesti. Nope, triibud, rase. No, rase, mis rase, Lilli!

Ei olnud seda ka, et me oleksime rasedust tohutult ära hoidnud, sest muidu ju ei oleks rase, aga ma lihtsalt ei uskunud, et nii, kui otsustad vabalt võtta – saagu, mis saab, siis kohe ongi asi käes. Mõtlesin küll, et sügisepoole ehk planeeriks teist, saaks suve nautida, veini juua ja kõike seda, aga ei. Miskipärast ei uskunud, et see nii kiiresti kõik käib, nagu mingi tiinekas. Aga noh, Johani ootasime umbes 9 kuud, et rasedaks jääda ja seetõttu mõtlesingi varem alustada. Justkui see oleks mingi osade kaupa ettevõtmine, et ok järjest teeme rasedaks. See kas toimub või ei, pole vahet mitu kuud seda siis harjutada. Päevi mul ka ei olnud, mõtlesin, et pole need ovulatsioonid ka siis teab, mis vägevad. Päris pole.

Ühesõnaga, rase jah. Osaliselt oli šokk, et omg, mida me tegime, aga samas on nii äge. Enamus ajast on ikka nii äge. Aa, arstiaeg, mis oli kinni pandud, jäi kinni, aga lisaks panin Pelgusse veel ühe aja, sest mõtlesin, et raudselt olen tegelt läbi mingi ime juba ammu rase – nii raseda tunne, nii suur kõht juba ja nii tugevad sümptomid. Ma olin kindel, et mingi 10 nädalat vähemalt.

Emotsioone rohkem

Käisin siis ühes kliinikus 21. aprillil, Jontsu 9-kuuseks saamise sünnal, ja sealt öeldi, et väga väike rasedus, 5 nädalat, loodet pole näha, aga ümbris näha. Paar päeva hiljem käisin Pelgus, öeldi ikka veel sama, 5+3, loodet pole näha. Natuke olin mures, sest Jonts oli näha juba 5+5.

Täna käisin uuesti Pelgus kinnitamas, kas ikka on kõik ok, kas loode on nähtav ja mis värk on. Jee, sain kinnituse, kõik on korras! 8+1 öeldi suuruseks, eeldatav tähtaeg 18.12 ehk minu sünnipäev ja süda ilusti lõi, rahulikult oli omal kohal, Jonts umbes sellisel ajal juba keerles ja traageldas ringi nii, et isegi arst ütles, et nii aktiivne laps. Juba siis oli tal iseloom. Aga uus beebi chillis oma nurgas nii nunnult, et mul tahtis pisar silma tulla.

Siis sain terve posu pabereid ja saatekirju, nagu ikka – ämmakale, vereanalüüsile, ultrahelisse, uriiniproov – ma ütlesin kõigele kiiruga jah, jah, jah, sest tahtsin sealt juba välja joosta parklasse, kus Jaanus ja Johan autos ootasid, et neile ka pilti näidata. Ja kui ma siis välja sealt sain, siis pisar tuli silma, õhin oli nii suur, me kilkasime seal autos, Jaanus filmis reaktsiooni, nii äge oli!

Ma pean ütlema, et seekord olen kuidagi emotsionaalsem, sest nüüd on see seos raseduse ja lapse vahel selge – kuidagi nii suur asi on ikka lapse saamine. Esimene kord ei saagi aru, sest ei jõua kohale, et kõhus on laps. Mulle vähemalt ei jõudnud. Samas seekord on selles osas tuimem, et ei ole esimese korra õhinat ja elevust, kuidagi rahulikum, isegi kardan, et miks me nii tuimad oleme, aga see on ok vist.

Erinevus veel nii palju, et seekord on süda paha! Täiesti paha! Ok, oksendanud ei ole, aga õhtul lähen magama iiveldusega, hommikul ärkan – nii paha, et pea ajab ringi käima, väsimus on jube, tahaks Jontsuga möllata, aga vahel on ikka nii laip olla, et ei saa silmagi lahti – täiesti kustunud. Maitsed, nagu mainisin, on kõik imelikud, kuuma- ja külmavärinad on läbisegi, emotsionaalsem olen, paks olen … Sellised asjad. Juba. Aga noh, see on ok. Kuigi jah, tuli meelde eelmine rasedus ja miks mulle rase ei meeldinud olla. Seekord lubasin rasedust nautida, kuid hetkel ma ei tea, kas mul see välja tuleb. 

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid